Uudised

Anu Saagimi 10 käsku (9)

Elis Aunaste, 26. juuli 2018, 08:52
Anu Saagim Robin Roots
Anu Saagim on naine, kelle kuulsus sammub tema ees – Anu elujõud ületab mõnigi kord terve mõistuse piire ja ta kirjeldamiseks leiab iga eestlane vaevata 10 vürtsikamat sõna. Lasime muusal kõneleda, et tabada kvintessentsi, mis teeb Anust selle, kes ta täna on. 

1. Tähista oma kohalolu!

Samal teemal

“Telliks veini, aga siis ma muutun liiga jutukaks,” arutleb Anu nurrudes. Me kohtume ühes kesklinna kohvikus. Anu on kohutavalt šikk ja reedeõhtuselt kaunis. “Ma ühinen sinuga,” pakun koostööaltilt. “Päriselt või?” tundub Anu rõõmsalt üllatunud. Kaks tundi hiljem diktofoni välja lülitades resümeerib Anu abistavalt: “Lõppkokkuvõttes – mul on päris tavaline elu.” Niimoodi endalikult, nagu heliredelit allapoole lauldes ja iga sõna muretult rõhutades. Päris. Tavaline. Elu. Mainimata jätab ta selle, et ainult ebatavalised inimesed on suutelised enda ja oma elu kohta kasutama sõna “tavaline”.

2. Pühitse pisemaidki asju

Anu juured ulatuvad emapoolse vanaema kaudu Venemaale, Peterburis elasid Anu vanavanemad Valentina ja Aleksander. Juurte tundmine on üks hea asi, sest mille muu kui slaavi temperamendiga selgitada võhikule Anu jõulumunana säramise tagamaid. “Kui vaadata emapoolset vanaema, olen justkui tema suust kukkunud. Ikka raha, mehed ja pidu,” on jutustab Anu ilmselgelt lõbustatult. “Ja ellusuhtumine, et pisemaidki asju tuleb tähistada ja et palgapäev on tore päev! Vanaema kohe oskas muuta argipäeva lahedaks: valge lina pandi lauale ja roogi oli kolm käiku.” Peamiselt vanaema Valentinaga üles kasvanud Anule oli vanaema ümber kihanud social club täiesti omaette maailm, eriti praktilisemat sorti emaga võrreldes. Sinna kuulusid kunstnikud, boheemid, austajad, keda sumises ümber kui mesilasi ning kus raha oli kõigest tühine paberilipik. Elu oli helge ja kaunis Valentina oskas seda põletada, jäädes sellegipoolest glamuurseks daamiks kuni oma surmani. Anul ilmselgelt on, mida oodata. “Mu ema ütleb, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem meenutan ka välimuselt vanaema Valentinat.”

3. Ei mingit lõunauinakut

Lapseeas ja noorena palju sportinud Anu käis vist igas võimalikus trennis. “Iluvõimlemine, iluuisutamine, kergejõustlik, korvpall – need olid asjad, mida ma pidin tegema. Isegi lasteaias käis kohutav nutt, ei mingit lõunauinakut. Teised lapsed magasid, aga mind viidi iluuisutama ja toodi pärast tagasi.” Regulaarne trenniskäimine jätkus kuni Anu poja sünnini 14 aastat tagasi, siis asjalood muutusid. Praegusel ajajärgul on põhiline füüsiline treening tarvilikud maatööd Saaremaal maakodus. Seal võtab Anu ette kõik sellise, mida linnas teha ei jõua. “Nüüd, kus ma jooksen nii paljude muude asjade pärast, tunnen ma, et on puhas ajaraiskamine jõusaalis rauda kangutada. Pigem teen kerge sörgi pargis või mere ääres. Suvel rulluisutan ja kiman rattaga. Talvel panen mõnuga alla iluuisud või murdmaasuusad. Õde on teinud minust ka talisupleja. Saaremaalgi jagub füüsilist tööd taevani – lõikan oksi, riisun, koristan.” Üksvahe hakanud Anu enda pärast lausa muretsema, et on vist kohutavaks prouaks kätte läinud, kuna koduabilist vajab. Mõelge ise – kui ikka tolmuimejat ja triikrauda kätte võtta ei suuda, tähendab ju, et oled laisk? “Olen tänu oma Saaremaa-kodule aru saanud, et laisk ma ikkagi pole. Linnas ma lihtsalt ei taha tunda lisastressi sellest, et pean peale pikka päeva koju tulles hakkama koristama, kuna kõik on riparapa. Aga maal on kõik vastupidi – mulle meeldib sinna minna ja teha, mis tarvis. Seal saan ma sellest tööst naudingu ja maandan samas ka stressi.”

4. Kui kõik on proovitud, katseta veel

Sügisel Soome „Suure venna“ telesaates kuus nädalat “vangistuses” veetnud Anu on nüüd kogemuse võrra jälle rikkam. Kuigi põhiline saate kohta oli teada ja Anu võtnud vastu otsuse, et elab see mõni nädal kinnist elu kaamerate ees üle ilma probleemideta, tabas esimene vapustus teda kohe majja sisenedes, nähes, millise varustusega olid kohale tulnud Soome naised. “Kõigil olid juuksetihendused, tehisripsmed, täis süstitud pardihuuled, kunstküüned! Mina aga olin kaasa varunud vaid toitaineid kehale ja hingele, kreeme, aroomiõlisid... Ma pole kunagi varem end niimoodi tundnud – täieliku tuhkatriinu, niru hiirekesena. Õudne!” Meigiprofist sõbranna Reet Härmat õpetas saatesse mineku eel küll, kuidas ise lihtsat ja loomulikku telemeiki teha... “Aga jee, ma seda igal hommikul tegin,” tunnistab Anu, et neid hetki lihtsalt ei tekkinud, kus oleks soovinud enda meikimise peale liigset energiat kulutada, pealegi oli vannitoas olemiseks ettenähtud piiratud aeg. Lõppude lõpuks ei päästnud Anu isegi kaasavarutud kotitäied Eesti disainerrõivaid tekkinud kitsikusest – liiga hea garderoob teenis kadedate kaaselanike poolt kiire karistuse ning kohvrid riietega rändasid hullemat ennetades ruttu kapi alla peitu.

5. Kui võimalusi pole, loo need

Õnneks oli muidu kinnisel ja kaetud akendega majal pisike siseõu. Põgenemise vältimiseks pealt traadiga kaetud toasuurune õueala oli ainus võimalus värsket õhku hingata. Teised tegid seda läbi sigaretifiltri, kuid Anu otsustas kogu õues olemiseks lubatud aja sportida. Mitte midagi muud ju teha polnudki – puudusid televiisor, ajalehed, raamatud, telefon ja internet. “Ma pole ammu füüsiliselt nii head vormi saavutanud kui seal majas olles! Siseõu oli väike, nii 8x8 meetrit, aga mina panin muudkui väikeseid tiire ümber selle. Mul olid kaasas ka hantlid, hularõngas ja hüppenöör, need loomulikult konfiskeeriti. Jooksin siis, käes veega täidetud energiajoogipudelid. Arvan, et jooksin selle aja jooksul mitu korda Helsingi-Tallinna vahet.” Paar tundi joostes, kõndides või kõhulihasteharjutusi tehes aitasid ühtviisi hästi aega kulgema saada ja pakkusid hea koormuse kehale. “Mu kõhulihased pole nii heas vormis olnud juba viimased 10 aastat! Ära minnes oli lust tõdeda, et riided olid natuke suureks jäänud – kaotasin seal olles üle 6 kilogrammi!”

Tagasi kodus, avastas Anu oma kodu kõrvalt üllatusega imepisikese pargi (mida ta enne saadet pigem suuremaks murulapiks pidas), kuid mis telesaate siseõuega võrreldes luksuslikult suur näis. “Varem mõtlesin ikka, et pean minema Kadriorgu ja jooksma pikki distantse kuni Piritani ja tagasi, aga pärast saadet ei tundunud mõte 30 pisikese ringi jooksmisest mingi probleemina. Käisin seal mõned korrad ikka sörkimas ka, kuigi inimesed, kes seal oma koeri jalutasid, vaatasid mind vist nagu idiooti – pole veel nähtud, et keegi nii väikeses pargis spordiks.“

6. Rabele ainult siis, kui seda nautida oskad

Aastate jooksul loodud kuvand Anust kui kõikjalolevast ja igisäravast peomagnetist on visa kaduma. Vaatan teda ja lihtsalt ei suuda teda ette kujutada närbunud lillekesena kusagil toanurgas värelemas. Ikka keskmes, ikka täis löögijõus. Mida ta täpselt seal keskmes teeb, polegi nii oluline, ehk isegi mitte adutav. Kuigi oma valikutega rahul, ei jää ka enesekriitikast Anul puudu. “Ma rabelen natuke liiga palju. Ma ei tea, miks ma seda teen. Võtan liiga palju kohustusi ja liiga palju vastutust. Teen üleliia ja läbimõtlematult. Kui mõtleksin pragmaatiliselt ja rahasse ümberarvutatult, siis ma näeksin, et see pole õige, kuhu oma energia suunan. Elaksin ma Soomes ja teeksin samu asju, oleks see rohkem väärtustatud, kuigi ka seal kiruvad inimesed oma elu. Vahel ma küsin endalt – miks ma olen siin? Tegelikult, ükskõik, kui palju ma naaberriiki ka kirunud pole, mulle meeldib Soome. Sealne elu on turvaline, rahulik, ausam, stabiilsem ja mõistlikum. Me teeme siin Eestis asju nii risti-rästi ja oleme liiga närvilised. Kõigel sellel siin pole ei saba ega kõrvu. Ka mu abikaasa ei saa aru ja muudkui küsib, et misasja sa seal kokku keerad. Kus on tulem, kus on kasum?”

7. Püsi kaunis ja noor

Vanus on Anu puhul vaid number. 33 – kaunis iga, mida tänaseks juba 19 korda tähistatud. Anu lehvib ringi ja õitseb nagu kesksuvine lilleke ning kõige selle juures ei pane põrmugi imestama, kui kõik tervist puudutav on ühtviisi anulikult läbimõeldud ja kontrastiderikas.

Anule meeldib enda eest hoolitseda – teadlikult, pühendunult ja vaistlikult. Vähemalt paar korda kuus jõuab ta oma kiire graafiku juures kindlasti ka mõne väga hea massööri juures. “Üks massöör teeb klassikalist spordimassaaži, teine on selline rohkem “abrakadabra” massöör, kelle juures mul on tunne, et ta ravib mind seestpoolt,” kirjeldab Anu. Müstikavõõra inimesena ei oskagi ta seda kogemust eriti sõnadesse panna. “Mu massöör Agnes kutsub mind isegi Okasroosikeseks, sest alati kui ta juurde massaažilauale lähen, kukun nagu kuhugi auku ja vajun unne. Kui tagasi tulen, olen justkui uute varuosadega remonditud.”

Igasuguseid iluteenuseid on Anu enese peal palju järele proovinud, ent paljulubava jutu ja järjekordse imevahendi õnge teda juba ei võta. Tema lemmik -ilurelvi on külastada hoopis professionaalset näomodelleerijat. “Korra kuus lasen näomodelleerijal oma nägu masseerida ja ma tulen sealt välja 10 aastat nooremana! Tulemus on ka kohe tunda, aga veel kolm-neli päeva hiljem puhkeb nägu justkui õitsele. Muidugi, isegi mu oma kosmeetik üritab mulle imeeliksiire müüa, mina aga käin parem kas või ülepäeviti ta juures nägu mudimas – imevõietesse ja tablettidesse ma lihtsalt ei usu.” Kord kvartalis kulub ära ka turgutav mesoteraapia.

Tervise koha pealt ei lase Anu elul end kaks korda hoiatada. Ta usub, et igal probleemil on asjatundja ja õige meetod, tema ülesanne on spetsialist õigel ajal üles leida. “Niipea kui tekib mingi häda – selg või käsi annab tunda, lähen kohe abi järele. Ja ikka tippspetsialisti juurde.” Viimati tegi muret käsi, mis arvutihiire haiguse märke näitas. Ühest süstist piisas – valu pole enam tunda andnud.

Samuti on Anu juba aastaid usaldnud looduslikke toidulisandeid. Ka nendeni on ta jõudnud arstide kaudu, kes verepildi põhjal on soovitanud üht või teist lisaainet. “Mulle on pärast analüüse öeldud, et tulemuste järgi peaks sul siit või siit paha olema. Kas sul tõesti kusagilt ei valuta? Kas sa pole väsinud? Jah, muidugi ma söön rauda või mida iganes mulle soovtatakse, aga kummaline on, et ma ei tunne, et midagi oleks halvasti, kui ma neid ei sööks. Ma ei saa sellest päris hästi aru, aga söön ikka – igaks juhuks. Äkki verepildis on tõesti näha midagi, mida ma ise veel ei tunneta.” Kui miski toimib, ei söanda Anu seda enam ära jätta ja usub, et tõenäoliselt ennetab ta selliselt suuremaid probleeme. Ta on näinud küll, kuidas tuttavad kannatavad aastaid kohutavate migreenihoogude või seljavaludega. Kõik need on alanud märkamatult ning saadetud käegalöömise meeleolust – ah las olla, küll varsti läheb paremaks. “Ma ei taha olla voodihaige ja vireleda. Ja oma pereliikmete puhul olen ma samasugune, võib-olla käin neile isegi liigse hoolitsemisega pisut närvidele.”

9. Söö vaistlikult ja kirega

Anu 14aastane poeg Robin teab hästi, mida tähendab näiteks anulik viiruste ennetuskampaania – see hõlmab nii vitamiine kui ka suuremat hulka igapäevaseid smuutilaare kui keegi ära juua jõuab. See on vähim, mida Anu teha suudab, teades, et kõik ülejäänud söögikorrad valib teismeline poeg juba ise, toitudes, vähemalt Anu arvates, jumal teab millest, tõenäoliselt hamburgerist ja pastast. “Ma imestan, et mu pojal veel hamburgeriallergiat pole,” pahvatab Anu, kes pole ka ennast toiduga kunagi piiranud – toidukorrad ei käi kella, vaid kõhu järgi. Kui maakodus on nii, et kõik Anu pereliikmed, poeg, mamma, abikaasa, õe pere, naabrilapsed, koerad, kassid valmistavad ühiselt toitu ja istuvad korraga laua taha seda sööma, siis Anu Tallinna-elu selliseid ühiseid söömakordi ei tunne. Külmkapp on küll rohelise kraami, terviseleibade, trühvlijuustu ja muude lemmiktoiduainetega varustatud, ent sageli koosneb hommikusöök kohvikust haaratud kiluvõileivast, lattest ning ka õhtusööki süüakse, kus juhtub ja eraldi. Kaalu pärast eraldi Anu ei pinguta, aga teab, et vältida tasub majoneesi salatikastmes, koorekastme asemel tellida pasta tomati-, oliivi- või pestokastmega ning saiaisu rahuldada pühapäevahommikuste croissant’ide või pannkookidega. Anu nõrkustena lähevad kirja šokolaadijäätis ja head koogid, raamatut lugedes ei tule aga kõne allagi, et puudub tume šokolaad ja klaas punast veini.  

10. Pane siis ikka nii, et oleks pandud

“Natuke ikka mõtlen sellele, mida tulevik tuua võib, kaua on tervist ja muust sellisest. Hallidel päevadel. Kõikidel on ju selliseid päevi. Aga kurbus ja masendus ei saa minust võitu. Vahel mõtlen, et nüüd on vist see koht, kus peaks olema murelik, aga ma ei saa aru, et mis mõttes.” Anust kiirgab aruka naise küpsust ja rahulolu. Koore all on küll praksumas tulised leegid, aga tundub, et ta oskab neid taltsutada paremini kui kunagi varem. Nii et tõesti – Anu ja murelik? Lubage. Ja Anu lubabki, meenutades vana tõde: “Sa ei tea ju, palju sulle elupäevi antud on – pane siis ikka nii et oleks.”

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee