Uudised

Mustast masendusest sügavamal 

Eia Uus, 24. juuli 2018, 10:00
 JOOSEP MARTINSON
Mitme menuka raamatu autor Eia Uus elas kümme aastat sügava depressiooniga. Lootusetu ja mõttetuna näiv võitlus on tema jaoks jõudnud aga ilusa tulemuseni. Ta naudib oma elu.

Olin 16aastane ja õppisin stipendiumiga Aasias, kui minuga hakkasid toimuma kummalised asjad. Minu ja maailma vahele tekkis justkui klaasist sein. Ma nägin ja kuulsin kõike, mis mu ümber toimus, olin selle keskel, aga meil polnud kontakti. Ma ei ulatunud eluni. Näis, nagu oleksin lõksus ja ükskõik kui kõvasti ma ka appi ei hüüaks, ei kuuleks mind keegi.

Olin olnud viieline õpilane, koorilaulja, pillimängija ja jalgpallur, käisin näiteringis, peotantsus, juhtisin õpilasomavalitsust. Pärast haigestumist hakkas õppeedukus halvenema, sest mu päevad möödusid nuttes, ööd pimedas õudust tundes. Õppeaasta lõpus kukkusin pea kõikidel eksamitel läbi.

Enesetunne muutus äkitselt nii väljakannatamatuks, et edasi elamine tundus võimatu. Helistasin emale. Et ta on ametilt psühholoog, ei öelnud ta mulle kordagi, et “võta ennast kokku” või “ära kujuta endale ette”. Mulle saadeti Taisse antidepressandid, sain nõustamist telefoni ja interneti teel. Esimesed rohud ei sobinud. Enesetunne läks kõvasti hullemaks – ma kõndisin seintesse, kukkusin treppidest alla, mulle tundus, et mu rindkeres on leegitsev toru, pea valutas, iiveldas. Hakkasin elama sekundhaaval: ja praegu, ja praegu, ja praegu. Ma hingasin sisse, ma hingasin välja. Olen PRAEGU olemas, selle hetke veel olen.

Neljandal katsel õige ravim

Mulle ei sobinud ka järgmine ravim ega järgmine. Alles neljas variant aitas. Olen sügavas depressioonis inimestelt kuulnud, et nad on juba pärast paarinädalast proovimist ravi pooleli jätnud, sest muutusid täiesti tuimaks ja tundetuks. Minu kogemuse põhjal on see esialgne kõrvalmõju, mis peagi taandub. Kaugemas plaanis ei sega sobiv antidepressant elamist.

Hiljuti kuulsin etenduses “Varesele valu” lauset, et antidepressant ei ravi depressiooni. See aitab nii palju, et ulatud kaevu põhjast käe kaevu äärele sirutama. Üles pead ennast ikka ise tõmbama.

Paar kuud hiljem, kui olin tagasi Eestis, hakkasin teraapias käima. Psühholooge, psühhiaatreid ja terapeute, kelle juures olen käinud, on kindlasti üle kümne. Enamik neist tekitas minus tunde, et ma olen täiesti üksi, et mitte keegi ei mõista mind. “Sa oled noor inimene, sul on käed-jalad otsas” või “mõtle positiivselt, mine jalutama, tee midagi toredat”. Jäi mulje, et neil polnud aimugi, mida depressioon tähendab. Ja kui isegi nemad ei saa mind aidata, kes siis üldse saab?! Õppisin ära laused, mille peale mulle rohud välja kirjutati – lisaks antidepressantidele ka rahustid ja unerohud.

Parem enesetunne võib olla petlik

Mul on hirmus kuulda, kui keegi ütleb, et jättis rohud ära, sest tal on nüüd parem. Seda kuuldes tundub, nagu vaataksin liiklusõnnetust aegluubis pealt, saamata seda peatada. Sama tegin ka mina, kui mu enesetunne oli pikalt, stabiilselt hea olnud. Mõni kuu hiljem oli depressioon justkui paugust tagasi. Selline halvav variant, millele kaotasin kord terve augusti. See kuu kulus nutmisele. Aeg-ajalt tõstis peika mu voodist vanni, nutsin seal edasi. Ta pesi mind, tõstis välja, kuivatas. Mina ikka nutsin. Ta pani mind riidesse ja andis süüa, et saaksin rohtu võtta. Jah, mul olid käed-jalad otsas, oleksin võinud kõike ise teha, aga mind ei huvitanud puhtus ega näljatunde kustutamine. Mind ei huvitanud miski. Et jään ilma kallimast, tööst, kodust. Tahtsin ainult mitte olemas olla.

Minu depressiooni kvintessentsiks oli tunne, et kõik on tühine. Mitte millelgi pole tähendust ega sisu. Ei kordaminekutel, ilusatel hetkedel, edul, jagamisel. Päikeselisel pühapäeval suvilas õunapuu all vanaema pannkooke süües võisin tunda, et mu sees on öö: pilkaselt pime novembriöö, kus olen üksi ja surmaohus. Nagu maailm oleks tuumaplahvatuses otsa saanud ja kedagi peale minu pole. Ma võisin olla kallima kaisus ja ikka tunda, et kõik on tühine. Ma olin üksi ega suutnud oma kaevust nii palju välja ronida, et tema soojust puudutada – kuigi ta käed olid minu ümber ja tema huuled puudutasid mu juukseid.

Tahaks olla normaalne

Ühel külmal sügisõhtul, kui olin 19aastane, tuli mul Suur Must või deemonid – nagu ma neid ise kutsusin. Olin üksi kodus ja mul polnud kellegi poole pöörduda. Et mitte hulluks minna, istusin põrandale ja kirjutasin üles kõik, mis minuga toimus – mida tundsin, ette kujutasin, mõtlesin. Sellest sai minu esimese romaani esimene peatükk. Kuigi mul oli seda vastik ja raske ja õudne kirjutada, otsustasin, et kui saan aidata kas või üht inimest, pole minu elu asjata elatud. Kogu sellel kannatamisel on mõte.

Minu raamat “Kuu külm kuma” võitis kirjanduspreemia ja jõudis paljude koolide soovitusliku kirjanduse loetellu. Sain kümneid kirju. Kuulsin, et minu raamat julgustas teadmisega, et keegi pole üksi ja et selle tundega on võimalik elada. Mina omakorda tundsin, et ma pole nii halb, mõttetu, rumal ja ebavajalik, kui depressiooni ajal uskuma olin hakanud.

Mäletan, kuidas ülikooli ajal bussis sõites ringi vaatasin ja mõtlesin, et mida kõike ma ei annaks, et olla normaalne, olla nagu teised. Et võiksin hoolida suhetest, karjäärist, pidudest, asjadest. Minul oli aga sisekosmos oma deemonitega, ümbritsev maailm näis pimeda avakosmosena, kus polnud gravitatsiooni, mis mind kinni hoiaks.

See ei tähenda, et ma oleksin kogu aeg üksi nurgas kägaras istunud. Ma käisin väljas, naerutasin seltskondi, suudlesin poisse... Paljud ekstraverdid, keda tean, pole pärast peolt koju jõudmist nädal aega võimelised isegi telefonile vastama, sest on nii ametis itkemise ja enesevihkamisega.

Haiglas algas paranemine

Iga kord, kui mul hakkas parem, viskusin üleni selle nautimisse – jooksin ringi, reisisin, tutvusin inimestega, õppisin, tegelesin hobidega – ning pigistasin silmad kinni, kui uue allakäigu sümptomid paistma hakkasid.

Kümme aastat pärast esialgset diagnoosi tuli krahh, läbipõlemine – püüdsin korraga kohaneda uues töökohas ja saada magistrikraadi. Sinnani olin mõelnud, et pigem suren, kui hullumajja lähen. Aga kui haiglasse sattusin, siis seal polnud miski nii õudne nagu filmides. Võimlesin, mediteerisin, osalesin kunstiteraapias ja võtsin osa kõigest, mida mulle pakuti. Iga päev kohtusin psühhiaatri ja/või psühholoogiga ning kolm nädalat hiljem olin tervem kui oma viimasel kümnendil.

Tuleb ise ennast aidata

Sealt algaski minu vaimse tervise ja hea elu võidukäik. Mõistsin, et ütlus “Ei saa aidata inimest, kes ennast ise aidata ei taha” peab paika. Sain tasapisi aru, et ma polnud teinud kõike, et end paremini tunda. Ma ei teinud trenni, ma tarvitasin iga päev alkoholi, ma ei tegelenud mediteerimise ega muude positiivselt mõjuvate asjadega. Teadsin ju küll, mida teha, aga lihtsalt ei teinud. Ka teraapias ei käinud ma järjepidevalt.

Haiglas kohtusin fantastilise ja pühendunud noore arstiga, kelle eesmärgiks oli inimesi terveks ravida. Varem olid arstid öelnud, et see haigus on paratamatus ja jään elu lõpuni ravimitest sõltuma. Tegelesime ärksameelsuse ja teadlikkuse suunamisega. Tegin endale selgeks, mis on depressioon ja kuidas see keha tasandil toimib. Need teadmised on minu ellusuhtumist muutnud. Näiteks teadmine, et depressioon lõhub aju ja mida kauem sa lubad sellel haigusel oma kehas elada, seda raskemaks muutub selle ravimine.

“Sa oled terve, sul pole siit enam tagasiminekut,” ütles arst mulle poole aasta eest naerdes. Mul oli keeruline periood ja ma kartsin sellega kaasneda võivat vaimset kollapsit. “Sa oled ära teinud suure töö, omandanud toimetulekumehhanismid, oskused, praktikad – enam pole võimalik nii sügavale vajuda.”

Muidugi on mul halvemaid päevi või nädalaid, aga siis meenutan endale, et olen lihtsalt inimene. Kõigil on päevi, mil ärgates tundub taevas liiga madal ja samm pole kodust lahkudes kuigi reibas. Madalrõhkkond, nagu öeldakse. Kuigi tunnen ka hirmu: mis siis, kui nüüd nii jääbki? Kui kõik tundub jälle tühine?

Kõik need 315 569 260 sekundit

Elasin sügava kroonilise depressiooniga kümme aastat. Iga sekund sellest ajast, kõik need 315 569 260 sekundit olid võitlus järgmise hetke nimel – ilma igasuguse põhjuseta elus püsida. See kümme aastat oli ülipikk aeg. Kasvasin kristlikus peres ja enesetapp polnud minu valikute hulgas. Ka kõige hullemal hetkel oli mul kellegagi rääkida – Jumalaga. Inimesi aitavad selles olukorras väga erinevad asjad. Enne kui sa pole kõike proovinud, ei saa öelda, et miski ei aita.

Depressioon pole lihtsalt kurvameelsus. See ei ole enamjaolt seotud sellega, kuidas elus läheb. Sul võib olla kõik ja sa võid siiski olla “sügaval”, sul ei pruugi olla mitte midagi ja sa võid ikka olla rõõmus. Depressioon pole ainult mõtlemises kinni ja sunniviisiliselt positiivsete lausete korrutamine ei aita. See on suuresti seotud ajukeemiaga, ainetega, mida keha toodab. Siiski on mõttemustrite teadvustamine hädavajalik. Ma vahetasin töökohti, suhteid, elukohariike ja üllatusin ikka, et miski ei muutunud. Järeldasin, et olengi hukule määratud ega saagi õnnelik olla. Ma ei andnud endale aru, et probleemide eest ei saa ära joosta, sest need ei tule väljast, vaid minu seest.

Praegu olen ma õnnelik inimene. Ma tunnen end heas mõttes tavalisena. Isegi siis, kui ma olen kurb või mu süda on murtud või isegi kui ma leinan, olen ma oma keskmes tasakaalus. Leian end vahel hetkedest, mis ülendavad nii kõrgele, et ma ei suuda uskuda, et oleksin võinud sellest kogemusest loobuda.

Allikas: 11/2015 Tervis Pluss.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee