Uudised

Metsa kutse: RSVP igal ajal  

Kajar Lepamaa, 12. juuli 2018, 10:00
 Aldo Luud
Millal veel minna matkale kui mitte praegu – looduse lõhnade ja värvide mäng on tipus, segavaid faktoreid, nagu aplad pinisejad, on minimaalselt ning aeg ennast pimeajaks laadida ideaalne. Võta metsa kutse vastu!

Mõte jalgrattamatkast tekkis sellest, et kolmveerand matkaseltskonnast ehk neljast mehest kolm olid sel aastal 60 km pikkuseid teelõike läbi uhanud küll ja veel. Nüüd oli aeg end veidi pikemate distantsidega karastada.

Sõpradega nõu pidades otsustasime ette võtta eelmisel aastal avatud RMK matkaraja Oandust Iklasse, millel kilomeetreid 375. Kolme päeva peale see ära jagada tundus parajalt mõnus kondiproov.

Nii jagunesid kilomeetrid päevade kaupa järgmiselt: 120, 135 ja 120. Et teekond kulgeks hõlpsamalt, lasime käiku ratta-GPSi, kuhu põnevuse mõttes laadisime aga hoopis jalgsimarsruudi. RMK kodulehelt valisime läbitavaid kilomeetreid arvestades ööbimiskohad, kogu matkakraami ei hakanud me aga rataste peale kuhjama, vaid laadisime selle saateautosse.

Esimene päev

Stardime Tallinnast laupäeva hommikul kell 8. Tallinnast Oandusse sõidab autoga umbes tunnikese. Paar kohustuslikku pilti; vesi, energiabatoonid, rosinad ja banaanid seljakotti, ja matkaseltskond koosseisus Jaanus, Kajar, Allan ja Toomas on stardiks valmis. Lõunat plaanime võtta 80 km pärast Aegviidus.

Esimesed 30 km kulgeb mööda metsateid ning esimesena pakub silmarõõmu Nõmmeveski lõkkekoha ümbrus Lahemaa rahvuspargis. Siit, matkateest veidi kõrvale, jääb umbes 20 m sügavune kanjon ja juga koos Nõmmeveski hüdroelektrijaamaga. Ja et ratturitel siinkandis liialt igavaks ei läheks, tuleb enda ja rattavalitsemise osavus proovile panna. Algajad võiksid ehk isegi tempo maha võtta või üldse jalutada. Ka meie ei pääse paarist kukkumisest rajale langenud puude otsa. Narva maantee äärde jõudes tuleb olla ettevaatlik, et neljarealisest maanteest, kus autodel lubatud 110 km/h sees, üle pääseda, sest tee ületamise kohta siin pole.

Jõuame Viru rabasse. See matkarada on ilmselgelt popp ja tiheda asustusega –tõeline Eesti rabaklassika, mille nautimisele ka autoinimesed lihtsalt ligi pääsevad. Ka laudtee on rabas priima ja nii kohtab siin hulgaliselt lastega peresid. Olgu siiski öeldud – rabas on rattasõit keelatud! Aga ratastooliga on rabale ligipääs olemas ning neid näeb siin veeremas küll. Veel jääb teele mitu vaatetorni, kus loodust imetleda ja keha kosutada.

Aegviidu metsa jõudes võime rattaga tuttavatel suusaradadel lõbutsemist alustada ning kiirus hakkab pärast juurikate ja kändude vahel laveerimist lõpuks ilmet võtma. Lõuna on aga juba ammu käes ja kõht nõuab oma, kuid meie sõtkume alles keset metsa. Kella poole neljaks jõuame lõpuks Aegviidu raudteejaama kohvikusse. Oleme ajaga jänni jäänud.

Aegviidust Valgehobusemäeni kulgeb rada kruusal ja metsas. Valgehobusemäelt algab lõik, kus on omajagu turnimist ja maha langenud puid, nii et tuleb ratast käekõrval vedada.

Kakerdaja rabas aga ootab meid ees mitu kilomeetrit korras laudteed. Siin rabas võib läbi viia kas või mitu bioloogiatundi või rabakoolituse, sest rajalt leiab 16 infoalust, et rabataimede näod ja nimed kokku panna. Paunküla veehoidlani sõidame mööda kruusateed. Siin ootab meid saateauto koos telkide ja toidumoonaga. Kerge ihupesu karastavas järvevees ja ei peagi vist mainima, kuidas grillimenüü pärast sellist päeva maitseb. Ööunne vajume kell 22.

Teine päev

Hommik algab kell 8, kui Jaanus hakkab kohvi keetma. Kes sööb võileiba, kes putru. Laagrit kokku korjates saavad jalad piisavalt rattasoojaks. Hea, et rada algab asfaldil – paras, et kogu keha soojaks saaks. 15 minuti pärast läheb lahti maastikul kangutamine. Vahepealne asfalt aga tõstab taas keskmist kiirust. Pööre metsateele! Kui äkki Allan, kes sõidab ees, prahvatab: “Sead on ees!” Tõesti – ümberpöörd ja kiire koosolek. Metssigadega tuleb ettevaatlik olla, eriti kui neil on põrsad kaasas. Emis paistab päris pirakas – selle käest ei taha küll peksa saada! Otsustame neist mööda sõita vaheldumisi kisades, vilistades ja loomahääli matkides. Asi toimib – sead panevadki plagama, meie aga lõugame igaks juhuks veerand tundi veel. Sead on jõudnud tee parasjagu mõnusalt läbi sonkida.

Loosalu rabas võtame rattad taas käekõrvale. Siinne laudtee vajaks kõvasti putitamist, aga paik on selline, mida iga metsaturist, puukallistaja või hingele pai otsija võiks oma silmaga ära näha. Kahe sõnaga kokku võttes: tõeline loodusteraapia. Siin kohtuvad müstiline maastik, Eesti suurim, Loosalu rabajärv, buketid rabalõhnadest ning puhtast rabaõhust. Jah, siin on tõesti vaikus, siin on rahu. Tunnike jalutuskäiku rabas ning otsa pool tunnikest metsas.

Rajamärgistus siin puudub, ka GPS ei tahtnud ühte kohta tunnistada, kuid õnneks leidsime rajaotsa kiirelt üles. Edasi sõites hakkasime ootama teeäärset märgistust, mis näitaks 100 sõidetud kilomeetrit, kuid seda me paraku üles ei leidnudki.

Lõunat võtame Lelles kohaliku poe ees, sooja toitu siin nädalavahetusel ei pakuta. Kellel läheb kaubaks hapukoor, kellel jäätis ja kanakints. Kõrvalt küsib õlleuimas jorisev kohalik külamees vähemalt viiendat korda, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Poe juures kohtume jalgsimatkajate, isa ja pojaga, kes on sama rada mööda tulnud juba kümme päeva ning on oma matkaga täpselt poole tee peal. Millal nad Iklasse plaanivad jõuda, seda mehed öelda ei osanud, kuid retke pooleli ka jätta ei plaani.

Kellisaare metsarada keerleb vahelduseks nagu tivoli – üles-alla, vasakule-paremale, kohati on ka lahtist liiva. Siit leiab endise liivakarjääri ja motokrossirajad. Kurgjalt läheb mõnus metsatee, 12 km pikkune Sakala matkarada, mida mööda Carl Robert Jakobson käinud Kurgjalt Viljandisse Sakala ajalehte toimetamas. Sõidame mõnuga, kuni ette jääb keset teed pargitud auto. Soovime kahele rooli vahele liibunud alasti noorele viisakalt jõudu. Mõlemad pooled pahvatavad naerma ning meie põrutame aina tõusva tujuga edasi.

Enne kui jõuame ööbimispaika, milleks on RMK Oksa ait-metsaonn Soomaa rahvuspargis, tuleb veel läbi sõtkuda pikad sirged ning üsna igavad kruusateed. Kuid see, mis ees ootab, paneb muu unustama. Siin ela nagu kuningas – kuivkäimla, grilliplats ja istumispingid ning kuuris kuivad puud. Õhtuse vanniprotseduuri võtame jões, kuhu pääseb läbi naabrinaise hoovi. On jahe, aga meil on mõnus – täna magame majas.

Kolmas päev

Tagumik ei taha kuidagi sadulaga sõbraks saada, alakeha on tuimaks muutunud. Ei tea, kas homme hommikul ikka kempsus hakkama saab? Jaanus otsustab sõita sadulas püsti. Ja sõidabki nii 15 km järjest.

Esimesed 30 km kulgevad piki sirgeid kruusateid. Läti vaatetorni juures teeme esimese puhkepausi. Täpsustuseks: ei, me pole oma retkega puhtjuhuslikult naaberriiki jõudnud, oleme Soomaa rahvuspargi külastusobjektil.

Kuigi torni juures on ahvatluseks grilliplats ja hunnik kuivi puid, pikalt me siin jalga ei puhka – tarvis enne õhtut Iklasse jõuda.

Lõunapausi teeme Kilingi-Nõmmel. Kohalikud soovitavad üht väikest keldrikohvikut. Ja me ei pettu – seal on tõesti selle linna parimad lõunatoidud.

Kruusateed pidi jõuame Rae järve telkimisalale. Kohtume ratturitega, kel seljataga sama marsruut, ainult nemad alustasid päev varem.

Ka neil oli algul plaan rada kolme päevaga läbi sõita, kuna aga algus oli nii raske, oli nende pundis isegi katkestajaid. Et rajamärgistusi vahepeal polnud, olid nad umbes 20 km jagu möödalaskmisi teinud.

Rae järve matkaraja 1,7 km kulgeb piki järve äärt üle sildade, millest üks oli rippsild. Siia võiks tahtmise korral ka kalaõnne proovima jääda. Meie aga suundume edasi mööda tuima kruusateed. Uue energia annab sisse kohalik pitsu, kes talu väravast välja pääsedes meile klähvides järele kihutab.

Raja 15 viimast kilomeetrit on asfalttee. Ratas veereb iseenesest – nii väike sutsakas on veel jäänud. Märgi juures “Iklasse 1 km” tuleb teha pilti. Auto, mis rattad ja mehed koju Tallinna veab, jõuab poole tunni pärast kohale. Ära tegime! 

Soovituseks! Hea ettevalmistus on väga tähtis. Kajar oli enne matka sõitnud sel suvel jalgrattaga 200 km, nii et lõpp tuli puhtalt ennast ületades ja tahtest midagi ära teha, et oleks järgmistel aastatel meenutada. Teised mehed olid sõitnud 1400–1600 km. Kuigi – asfaldil võib sõita ka 2000–3000 km, kuid matkarajal on hoopis teised olukorrad.

RMK Oandu–Ikla matkatee algab Põhja-Eestist Lahemaa rahvuspargist, kulgeb läbi Kõrvemaa paksude metsade ja läbi ühe Euroopa võimsama soomaastiku – Soomaa rahvuspargi. Matkarada läbib kuut maakonda, kaht rahvusparki ja üheksat kaitseala. Matkateel on kaks marsruuti – jalgsirada ja jalgrattarada, mis suures osas kattuvad. Rada lõpeb Eesti-Läti piiripunktis Iklas.

Allikas: RMK.

Loodus terviseks!

Küllap teab enamik, et looduses veedetud ajal on sügavalt tervendav toime. See aitab ohjeldada depressiooni, suurendada organismi võimet toota rakke, mis aitavad võidelda külmetuse, gripi ja isegi vähiga. Lisaks on leitud, et see kiirendab taastumist pärast haigust. Looduses liikumine on ideaalne viis parandada sportlikku võimekust.

Parim soovitus selleks, et vähendada stressihormoonide hulka, tugevdada immuunsust ja õppida lõõgastuma, on otsida üles lähim mets. Jaapani teadlased uurisid paadunud linnainimesi, kes võtsid regulaarselt värskeõhuvanne metsas, ning leidsid, et neil paranes tuju ja tööjõudlus ning vähenes stressihormooni kortisooli hulk. Teadlased läksid ühes uuringus isegi nii kaugele, et kasutasid instrumenti, mis mõõdab aju aktiivsust linna- ja metsakeskkonnas. Nad leidsid, et 20 minutit värskeõhuvanni metsas muutis organismi verevoolu nii, et see näitas tugevaid lõõgastumismärke ehk aju võttis metsas lihtsalt time outi.

Metsa hea mõju on pikaajaline. Näiteks märgati vähirakkude vastu võitlevate tapjarakkude taseme märkimisväärset tõusu nädala jooksul pärast metsas olekut. Nii et – mine metsa!

Allikas: Good Health.

Allikas: Tervis Pluss 10/2013.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee