Jaga:     
Uudised

Blogija muljetab: IRONMAN 70.3 Otepää tehtud, ma olen IRONWOMAN!

Olin selleks võistluseks treeninud kümme kuud. Olin selle võistluse nimel “elanud ja hinganud” ja ennast pankrotti viinud vähemal või rohkemal määral. Nüüd on see läbi! Nüüd on see tehtud! Nüüd olen ametlikult ja kullakarvalise medaliga IRONWOMEN!!! TEHTUD!!! Whoohooooo!

Vabandan ette, tegemist tuleb mammutpostitusega. Mõtlesin korra, et äkki peaks lausa mitu eraldi postitust tegema…

Proloog

Alustame sellest, et esmaspäeva hommikul murdis kõhuviirus pesamuna maha ja riburadapidi kukkusime kõik nagu loogu. Tegin paljusid asju, et mitte jääda kõhuviirusesse aga neljapäeval jõudis järg minuni. Viirus oli lühiajaline, aga nõrkus oli kehas terve päeva, pea käis ringi ja uimps oli olla. See oli hetk, kui sai selgeks, et eesmärgid jäävad täitamata ja tegemist tuleb raske võistlusega või äkki need on lihtsalt vabandused ja olengi nõrk? Reedel hakkas veel peale sööki õrnalt seest keerama ja seedimine oli tuksis veidi. Ei lisanud märgatavalt enesekindlust, samas vaim oli valmis ja kindel teadmine, et tulgu kasvõi pussnuge aga starti mina homme lähen!

Neljapäeva õhtul olime juba Otepääl ja pidime ujuma minema. Õnneks, jumal tänatud, oli viirus kergemat sorti ja olin õhtuks juba inimese moodi. Nõrk aga ikkagi inimene Vaatasin kaldas Zoot avavee ujumist ja mõtlesin, et miks ometi mina koos nendega ei uju? See jäi hullult kripeldama ja oleks omavanusegrupis kolmas olnud, sest rohkem naisi polnudki. Ootasin Kailit ja läksime vette. Mõnus kulgemine oli. Nautisime vett ja head seltskonda. Reedel tegime rehvivahetust nii kaua, kuni selgeks sai. Esimene kord oli raske. Kohe nii raske, et tundsin kuidas kivi kõhtu langes ja klomp kurku tuli. Sellega on see, et emotsioonid olid ikka mega laes koguaeg. Ilmselt lõpuks soperdasin seal midagi ära aga sellest pärast poole.

Saabus võistlushommik. Olin enda kohta üllatavalt rahulik ja tuim. Kummaline oli kohe, kõik sebisid ümber ja mul polnud üldse emotsioone. Kõhus keeras ja wc-s käisin umbes iga 5 minuti tagant või veidi tihemini. Aga muidu oli täiesti ok.

Ujumine

Ronisime Kailiga stardikoridori ja avastasime ennast täiesti meestemerest, ainult meie ja kõik mehed. Juba anti stardipauk või vile, jumal teab, mis… igatahes hakkasime minema. Suutsin ennast rahulikuks sundida ja kõndisin rahulikult vette. Ja hakkasin ujuma. Kõrvus kumises, peas tagus. Hingamine oli täiesti nässus. Igalpool oli keegi. Ühtegi kõva hoopi ei saanud. Jei! Juba oli esimene poi ja siis teine. Nii, siit maalt sain hingamise enam-vähem paika. Ujusin ühe mehe jalgades ja keegi ujus täpselt minu kõrval. Olime nii lähestikku, et ma ei saanud kiiremini ujuda, kuigi oleks tahtnud. Kaks korda proovisin ja sain eesolevalt kohe mõnuga hoope pähe, tahtsin kõrvale ja ei saanud, sest siis hakkas sealt hoope tulema. Seega tiksusin kahe mehe vahel. Otsisin poid. Pole. Siis avastasin, et olin möödas sellest. Järgmine poi juba paistis. Mõtlesin, et huvitav, miks ma midagi ei mõtle? Juba oli järgmine poi möödas. Mõnus oli. Lõpuks olin meeste vahelt välja saanud. Oiii see oli hea! Tempo kiirenes märgatavalt, hingamine oli almost paigas. Vaatasin, et eest paistis juba kollane poi!?! Juba kollane? Mis mõttes nii kiiresti? Ma just hakkasin ujuma ju? Juba oli järgmine poi… Juurdlesin, et kuidas see ometi võimalik on, et ma ujuks veel ja veel ja veel. Umbes sekund hiljem mõtlesin, et kui poid nii ruttu tulid siis kuidas see kallas üldse ei tule? Kuidas see venib nagu tatt? Lõpuks olin vetikapuhmast üle, mis oli indikaator, et nüüd on kohe lõpp. Jooksin veest välja. See oli mõnus!!! See oli niiii mõnus! Reaalselt ma oleks võinud uuele tiirule minna! No mega. Suu oli kõrvuni! Lahe!!! Aeg tuli oodatust natukene halvem aga noh ei midagi hullu.

Ratas

Jooksin vahetusalasse, sõin pool batooni ja tõmbasin kalipso seljast ning jooksin rattale. Perekond oli õige kohapeal veel karjumas, et ma uudu kuhugi valesse vahesse ei jookseks. Ja juba olin rattapeal.

See oli nagu unenägu! Sõitsin mäest üles ja nägu oli naerul. Esimene ring oli täiesti mega! Kõik töötas. Või noh… seisva posti tunne oli ikkagi. Reaalselt vahet ei olnud, kas sõitsin mäest alla ja spidokas näitas 46 km/h või rühkisin mäest üles, siis minust mööduti nagu seisvast postist. Arusaamatu noh! Need on need jooksud, kuhu tuleb pool varandust investeerida, sest noh need ei jookse nii kiiresti kui võiks või mina tahaks.

Igatahes tuli Kanepi väga ruttu ja mägi ei tundunud üldse suur. Maagiline! Arvestades, et see on päris tüütu tõus. Sõitsime kordamööda koguaeg Kailiga üksteisest mööda ja motiveerisime üksteist, kord üks ja kord teine ees. Jõudsime otsapidi Otepääle ja mäepeal vajutas Kaili mul eest ära. Lasin mäest täiega alla ja väntasin juurde. Spidokas näitas 54 km/h… See oli mega! Veri trummeldas kõrvades, adrekas oli sees, mul oli nii kuradima võimas tunne. Ma oleks rõõmust röökida tahtnud. Whohhoooooo! Ma olen Siin! Ma olen päriselt ja lõpuks Ironmanil! Ma olen SIIN!! See oli nii emotsiooniderohke! Juba oligi tagasipöörde koht. Minu inimesed olid seal ja karjusid kõrvulukustavalt ja täiest kõrist. See emotsioon, mis sealt tuli! Ausalt, mul oli klomp kurgus ja pisarad kippusid vägisi silma, mõtlesin, et hakkan kohe kõva häälega nutma. Isegi rajal hiljem, peale seinaga kohtumist, kui mõtlesin sellele ergutusele, tuli härdusest nutt kurku ja silme ees kiskus uduseks. Olin ikka täielik emotsioonidevare. Enne veel tuli Otepää tõus. Võtsin viimase lõpu püsti ja reied kirvendasid pingutusest ja kohe uut ringi suurest mäest alla. Seal hoidsin reitega ratast kinni ehk siis jalad puhkust ei saanud. Keerasin uut ringi Kanepi peale, ette tiksus täpselt 50 km ja järsku sai kõik hea otsa.

Põhimõtteliselt oleks keegi nagu näppe nipsutanud ja nii ma “sõber” seinaga kohtusingi. Eks kõrge lend tähendab ikka kõrget kukkumist. Täiesti ilma ette hoiatamata aga selle eest totaalne sein. Ausalt öeldes olin valmis “sõber” seinaga kohtuma jooksurajal ja teisel ringil aga juba praegu? Võttis kukalt kratsima küll. Järsku kadus kogu jõud ja põlv hakkas valutama. Tunne oli nagu keegi nüsiks noaga põlveketrade vahelt. Julm. Järsku oli kõik udune. Ei hoomanud, kas sõitsin mäest üles või alla…. Millal neid käike vahetama pidigi? Mitu minutit tagasi geeli võtsin? Kunas uuesti võtma pean? Peas valitses täielik tühjus ja udu, jõudu polnud üldse. Võtsin geeli natukene varem vist, jumal seda teab. Kilomeetrid, ei tegelt meetrid venisid nagu tatt… Peale järgmist geeli muutus teadvus natukene konsenstreeritumaks ja juurdlesin, et ilmselgelt peab rattal midagi viga olema? Miks see ometi ei liigu? Vaatasin, et äkki on kummid tühjad? Käiguvahetaja jupsis niikuinii koguaeg ja vahetas vastavalt oma suvale vahepeal korralikult ja vahepeal üle mitme käike ja ragises metsikult. Huvitav, kas minu eilsest rehviõppest? Palusin jumalat ja rääkisin rattale mesijuttu, et ta ometi vastu peaks lõpuni. Lisaks kõigele oli järsku korralik vastutuul. Kui esimene kord tulin samast mäest alla ja sees oli 51km/h siis nüüd ainult 41km/h aga juurde vändata ei suutnud. Täielik tühjus oli. Tuli Kanepi. Tuli langus ja oli viimane veerand minna. Sõitsin omas udus ja mõtlesin, et ei tea kes küll selle põlvega jookseb? Ühe geeli vajutasin liiga vähe tühjaks ja sorkasin püksiääre vahele, geeli jooksis mööda põlve alla ja hakkas jalga nii öelda kokku kleepima. Üritasin seda pesta aga siis kleepusid torud ja siis hõõrusin käsi vastu keha, et puhtamaks saada. Kõik oli meeldivalt kleepuv ja vaarikalõhnaline.

Veidi pärast nägin Kailit ees. Ja siis teda enam polnud. Juurdlesin omaette, et kas tõesti olen juba selles seisus, et näen hallukaid? Kas asi on tõesti nii tuksis omadega? Vaatan ja no pole. Sõidan ja vaatan ja juurdlen, et kas hallukatega oleks mõistlik jooksma minna või võiks kohe kuskile hullarisse sissekirjutuse teha? Ja siis ta ikkagi järsku oli! Tuttav selg! Ometi!!! Olin niii rõõmus, et täiesti ära keeranud polnud, aga samas ei mahtunud minu mõistusesse, et mis temal juhtunud oli, et ma ta praegu oma olukorras kohe-kohe kätte saan? Sõitsime paar korda vahetusega mööda ja oigasime oma hädasid. Tuli Otepää tõus… Reaalselt ma füüsiliselt kartsin seda tõusu. Midagi polnud sees. Võtsin jalad klippidest lahti, et kui kukkuma pean siis saan jalad ette panna. Vaatasin enda ette maha ja väntasin ja mõtlesin ühele vändaringile korraga. Aga roomasin üles ja oligi viimased laskumised ja sõit vormistatud. Kaks ala tehtud ja üks veel. Ma ei suutnud rõõmu tunda. Olin täiesti tühi. Liisu karjus koos Printsessiga midagi, aga ma ei suutnud neile vist otsagi vaadata. Jooksin. Liipasin vetsu ja mõtlesin, et kes kurat ometi veel see 22 km ära jookseb? Rahvas ergutas, aga olin nii tühi, et ühtegi jooksusammu ei tulnud. Põlv oli nii valus, et mul oli konkreetselt nutt kurgus. Jälle! Esimeses joogipunktis jõin kokat ja sõin apelsini. Enam ei suutnud mu magu ühtegi geeli vastu võtta aga koka… ooo koka… vot see oli alles hää jook. Arvestades, et ma muidu üldse kokat ei joo, siis vot nüüd laksas see puhas suhkur küll mu paake. Võtsin eesmärgiks 5x5 ehk viis punnitan joosta ja viis üritan kõndida. Joostes oli tempo üllatavalt hea, aga iga viis minutit oli mega pingutus.

Terve esimese ringi mõtlesin, et ma ei näinudki vahetusalas oma meest (tegelikult oli ta seal kõrval ja pesamuna magas süles). Terve 11 km andis jõudu, et varsti ergutab ta mind ja ma jõuan jälle! Pingutasin ainult selle nimel. Aju imelikud keerdkäigud või lihtsalt suur armastus? Ei mõelnudki terve esimene ring muust, kui ainult sellest, et varsti näen oma meest ja teisi oma inimesi. Ja seal nad olid lõpuks… Mulle tuli nutt kurku ja ütlesin Priidule, et ta peab mulle vastu jooksma, muidu ma ei suuda teist ringi teha.

Kohe teise ringi alguses korjasin rajaäärest ühe poisi/mehe üles. Motiveerisin teda endaga tulema ja ütlesin, et nüüd jookseme viis minutit. Vahet pole, kui valus ja hull see on, me saame hakkama. Ja saimegi. Pea terve ringi aitasime üksteist. Andis mulle krampide vastu igaks juhuks soolakapsleid ja rääkis juttu. Kuigi alguses motiveerisin mina teda, siis ülejäänud ring oli tema minu turbomootor. Aitäh Sulle nr 222. Tänu temale läks teine ring palju kiiremini ja kergemini, tervelt 4 min kiiremini. Koos on parem kannatada. Tema eesmärk oli alla 7 lõpetada, aga mul oli selleks hetkeks nii suva. Mu põlv valutas, mu jalatallad kirvendasid, seest keeras, silme ees virvendas. Mul oli nii savi. Reaalselt nii savi... seega konkreetselt peksin ta 19 km posti juures eest ära, sest mina ei suutnud aga tema suutis paar minutit kiirem olla. Ma nägin, et see oli temas olemas, kuigi tema oleks minuga jäänud siis nii nagu ta selle ringi alguses endaga kaasa peksin siis nüüd peksin endast ettepoole ja ta läkski! Ja muide täitis ka oma eesmärgi!  Nii tubli! Mina seevastu ootasin oma meest… Ta ju lubas tulla. Kus ta ometi oli? Nüüd, kui mul polnud enam “varumeest” olid mõtted jälle oma mehe juures. 

Öeldakse, et inimesed mõtlevad pikkadel jooksudel oma mured sirgeks. Mina suutsin ainult mõelda, et taevas, kui hea mees mul on. Enne, veel kui tuleb lõpp.

Oli üks koht, kus üks mees must mööda jooksis ja see hais, mis järsku tõusis oli hingemattev. Konkreetne essu hais ja kärbsed, mida niikuinii igalpool olid, tiirlesid tal jube kahtlaselt kanni ümber. Mõtlesin, et kas tõesti tegi püksi? Juurdlesin, et vaeseke küll tal on raske lõpetada. Ja teisel ringi jooksin samas kohast mööda ja sinna vist voolas kanalisatsioon või no solk. See sama hais! Hakkasin naerma. Solgihaisu olin teisele mehele süüks pannud, et lasi täis ennast. Väsinud aju trikid. Tuli 20 km post. Ja minu kallis mees… Kusjuures naljakas oli see, et see ei olnud energiaboost, mis lootsin, see oli hoopis auk. Olin nii kaua pingutanud ja nii kaua oma meest oodanud ja nüüd siin ta siis oli. Tahtsin jälle nutma hakata. Ta ütles midagi, aga ei mäleta mida. Vastasin, et ma ei suuda otsustada, kas ma tahan kohe oksele hakata või ära minestada. See oli päris kohutav. Ta jooksis murupeal ja võsas, sest rajal joostes oleks ma disklaffi saanud ja üritas motiveerida ja mina mõtlesin ainult, et tahan nutta ja enam mitte sammugi teha. Tuli 21 km…. Kohe pidi lõpp olema. Kogu mu keha karjus pingutusest ja valust.  Viimased kaasaelajad karjusid midagi ja mina vastasin, et kõik ma rohkem ei jõua. Siis tuli viimane ära pööre… Mis kuradi pööre? See oli mingi räme pikk laburünt. Mõtlesin, et kes see ometi selle lõpu selliseks tegi? Miks see ei oleks võinud lihtne liigendus olla? (võib-olla oli ka lihtne, eks) See oli nii pikk, et tahtsin kõndima hakata, aga sundisin ennast jooksma, neelasin nuttu alla ja sinna läks kogu mu ressurss. Viimane lõpp. Kõik. Läbi. Tehtud. Tühjus.

Sain medali kaela ja kuulsin kuidas ette loeti minu lause “meeleheitel koduperenaine. Kolme lapse ema, kes tuli ennast proovile panema.” Inimesed tulid ja patsutasid ja rääkisid midagi… ma ei saanud midagi aru ja aju ei ühendanud midagi ära. Tühjus. Tahtsin ainult kokat juua. Ja jõin ka.

Ma irvitan, et olen nagu lehm. Kellele emotsioonid alati viitega kohale jõuavad. Kes ei tea, siis lehm sööb heina ära ja siis külitab põllupeal ja mälub söödud heina uuesti. Minuga on nii, et tunnen emotsioone pärast hiljem viitega. Priit on harjunud, et ma enamasti kohe peale toimunut midagi ei räägi vaid seedin ja alles järgmine hommik hakkan rääkima, et mis toimus ja juhtus. 

Seega perekond oli mu ümber ja sahmis ja toimetas ja muretses ja tahtis emotsioone. Õhtul sõin kõhu täis ja inimese tunne tuli täitsa peale.

Täna ehk päev hiljem on nii, et kõige valusamad on jalalabad, sest jooksutehnika oli katastroofiline. Muidu on olemine suht ok. Täispikk??? No ei… vähemalt paar aastat kindlasti mitte. Enne pean ma hakkama jooksmist iga oma keharakuga armastama hakkama ja ehk siis. Aga selle jooksmise ma enda omaks teen ja armastama hakkan! Saagu, mis saab, aga minust saab jooksja.  Ja kõiki muid plaane vaatab jooksvalt. Aga jooks hoia alt, ma pole allaandja tüüp ja minust veel saab asja.

Aga Ma Tegin Selle Ära!  

Edasised plaanid? Kui nüüd ausalt öelda, siis hammas läks veidi verele küll. Saate aru? Te loete SEDA postitust ja siis ma kirjutan siia alla, et tahan VEEL? Ei, ma ei taha kannatada! Aga ma tahan treenida ja tugevamaks saada ja SIIS ennast ületada. Teate, mis on kohutavalt ja katastroofiliselt halva aja puhul hea? Seda on lihtne parandanda. Seega, tegudele. Olen täna juba nuusinud triatloni kalendris ja vaadanud võistlusi. Priit küll lootis, et saab oma naise nüüd tagasi, aga ta vist peab veel veidi ootama aga ta mainis, et ehk prooviks ise ka. 

0 kommentaari