Jaga:     
Uudised

Teeme seda homme?  

“Tunnen ennast oma kehas halvasti – homsest hakkan trennis käima!”. “Ma kohe kuidagi ei taha täna sellega tegeleda, äkki mõnel teisel päeval...” Kui toimetuste edasilükkamine on sulle tuttav, siis järgnev on sulle.

Tegemiste vältimine või nendega viivitamine on igapäevane ning sellised mõtted ei ole ainult minu või sinu peas. Enamik inimesi viivitab, olgu siis hirmust selle ees, mis võib juhtuda, kartusest mitte hakkama saada, ülekoormatusest või hoopis seetõttu, et puudub piisav motivatsioon.

Arusaadavalt on kõige lihtsam leida vabandusi, miks me ei saa mõnd toimetust alustada, kuhugi minna või kedagi toetada, neid võib igaüks välja mõelda kümneid. Kuidas leida aga hoopis positiivseid lahendusi ning põhjendusi, miks edasi liikuda?

Hirmu suured silmad

Mary (62) oli pärast peaaegu 30aastast abielu oma mehest lahku minnes pidevalt ärevuses, et ühel päeval kolib ka tema teine täiskasvanud poeg kodust ära. Üksi olemine tundus talle kõige suurem katastroof kogu lahutusprotsessi juures. Kaotusvalu ja hirm veel millestki kallist ilma jääda sundisid Maryt enda mina ja soove alla suruma, naine oli valmis kannatama teiste inimeste kohatut ning nende endi hirmudest põhjustatud agressiivset käitumist.

Naist valdavate hirmude tõttu muutusid tema suhted kõikide lähedastega, eriti aga 24aastase poja George’iga. Maryle tundus, et George käitus iga päevaga ebaviisakamalt, eirates tema soove ja kodus kehtestatud reegleid. Ema ja poja suhted muutusid päev-päevalt aina keerulisemaks. Kartusest poega kaotada ei suutnud ta poega paluda, et too oma käitumise eest vastutaks. Ta kannatas poja tujusid ja lohakust ning tundis ennast oma kodus nagu võõras. Ema ja poeg suhtlesid mõlemad kaitseseisundis, teineteisele pidevalt vastu vaieldes ning häält tõstes, et tõestada oma võimekust ja mitte alla anda.

Loomulikult ei sobinud ka George’ile, et ema rääkis vaid negatiivses võtmes ja pidevalt sellest, mida ja kuidas poeg peaks paremini tegema. Täpselt nagu Maryle ei sobinud see, et poeg ähvardas iga kord kodust ära kolida ning ema maha jätta. Mõlemad vältisid aga tegelikku teemat ja negatiivse energia põhjustajat – hirmu üksinduse ees. Seetõttu viivitasidki mõlemad põhjaliku ja südamest südamesse jutuajamisega, muutes iga päevaga olukorra pingestatumaks.

Lõpuks oli igapäevane seis Mary jaoks hullem kui kõik hirmud ja naine tundis, et ta on valmis muutma ükskõik mida, ka oma käitumist, sest pinged olid füüsiliselt väljakannatamatud: teda kurnasid pidev peavalu, närvilisus ja nutuhood.

Ainsa nõuandena palusin naisel ühel õhtul oma pojaga maha istuda ja rääkida nagu täiskasvanud aruka ja kalli inimesega. See nõuanne muutis Mary esmalt hirmust peaaegu kangeks – ta ei suutvat üksi hakkama saada. Tema hirmu lahates jõudsime aga selgusele, et parem on üksinda ja rahulikult oma majas elada kui pidevalt närvitseda, karjuda, nutta ning seetõttu elu karta ja mitte ühtegi hetke nautida.

Kui ma palusin Maryl oma poega kirjeldada ning seletada, miks ta George’i armastab, muutus naise nägu ja kõik poja kohta öeldu kõlas vaid kõige positiivsemas võtmes ja läbi sügava armastuse.

Kartusest hoolimata

Täpselt nii ongi vaja alustada igat jutuajamist – armastusega selle inimese vastu, kellega parasjagu vastakuti oleme. Lähtudes armastusest ning mitte emotsioonidest või sellest, mis on valesti, saavad mõlemad osapooled kaitsepositsioonist lahti lasta. Kui me tunneme, et meid enam ei rünnata, siis pole vaja kaitseks häält ega salvavaid sõnu kasutada ning toimub lihtsalt südamlik vestlus mõistuse tasandil.

Mary mõistis, et igal teemal on võimalik rääkida rahulikult ja ilma emotsioonideta. Tähtis on aru saada, et hirmu tõttu millegi tegemata jätmine on kõige halvem. Veel samal õhtul pidasid ema ja poeg maha eduka jutuajamise. Lepiti kokku reeglid, räägiti hirmudest ning esimest korda pika aja jooksul tundsid mõlemad, et nendega arvestatakse, neid hinnatakse ja austatakse ning alati on olemas väljapääs.

Kas selle õppetunni läbimine tähendab, et Maryl pole enam kunagi väljakutseid ning et kõik jutuajamised saavad kohe peetud? Kindlasti mitte! Ent tal on oskus hirmust hoolimata tähtsatest asjadest rääkima hakata ja jõuda sobivate lahendusteni.

Harjutades meistriks 

Projektiga alustamiseks, näiteks trenni minekuks või oluliseks jutuajamiseks, võib olla mitu põhjust. Et sellega hakkama saada, on tarvis harjutada. See vajab samasugust treeningut nagu maratoniks valmistumine. Alustada tasub lihtsamatest väljakutsetest, et jõuda lõpuks peaeesmärgini. Kõigepealt tuleks leida positiivne vaatenurk. Positiivne vaatenurk on alati valik – täpselt nagu kõik muu meie elus, on ka see meie endi teha! Ole tänulik, tuleta meelde, mis on sinu elus hästi. Häid külgi on alati lihtsam leida, kui teadvustad, et õnn ei ole peidus teistes inimestes, asjades ega hetkedes, õnn tuleb meie suhtumisest ja meist endist. Nähes pilvi ja vihmasadu, on valik alati sinu – kas sellest tuleb tore või kole päev! Kui aga hoolimata soovist positiivsust leida on tuju lihtsalt halb, on vaja endale aega anda ning ka sellist emotsiooni kogeda. Ka paha tuju lahtub, kui anname talle teadlikult võimaluse olla, teavitame sellest ka oma lähedasi ja palume neil ennast toetada.

Kui positiivsete külgede leidmisega on algust tehtud, on järjekord jutuajamiste käes. Minu lemmikütlus on “See on lihtsalt jutuajamine!”. Iga pingelise teema saab rahulikult lahendada, rääkides sellest ilma midagi isiklikult võtmata ning emotsioonideta. Ainus takistus on siin meie endi maalitud kartused, mis sageli on suuremad ja tumedamad kui olukord tegelikult. Seetõttu tunduvadki paljud jutuajamised nii võimatud ja võivad sageli ka rappa minna.

Emotsioone parasjagu

Mida rohkem me emotsioonidesse energiat sisse paneme, seda suuremaks nad saavad ning kergemini üle pea kasvavad. Samas pole emotsioone ka tark vältida, pigem on vaja nad endast välja lasta ja mitte üle mõelda.

Näiteks soovib Malle tähistada pulma-aastapäeva restoranis, sest ta arvab, et see näitab, kui hea ja igavene on tema ja Kalle abielu. Kui mees peaks juhuslikult tundma ennast väsinuna või ei soovi ega saa mingil muul põhjusel restorani minna, siis tõenäoliselt valdavad naist emotsioonid, mis muudavad rahuliku jutuajamise väljakutsuvaks. Sellisel juhul soovitaksin Mallel esmalt istuda ja rahulikult 2 minuti jooksul 12 korda sisse-välja hingata. Seejärel mõelda, kuidas restorani minek just täna muudaks tema abielu õnnelikumaks kui näiteks siis, kui nad teeksid seda homme või ülehomme. Siis paluksin naisel võtta endale aega, just täpselt nii palju, kui ta ise soovib (5 minutit kuni 2 tundi, mitte rohkem) ja tegeleda millegagi, mis talle meeldib, annab võimaluse mõelda positiivselt ja lahutab meelt. Pärast seda oleks väga hea rääkida Kallega, seletada, miks Malle niimoodi käitus, mida ta tundis ja mõtles, ning seejärel teha uued plaanid, mis mõlemale sobivad.

Miks me ikkagi viivitame?

Viivitamist põhjustab tavaliselt hädavajalikkuse puudumine – hetkeolukord on sama hea või parem sellest, mida tegevus, millega peaksime tegelema, meile pakkuda suudab. Meil pole justkui vaja olukorda muuta – töö, mis ootab tegemist, ei jookse meile järele, eest ära ega ei tule kallale. Kui tagajärjed on piisavalt hästi tasustatud, positiivselt või negatiivselt suured või meie jaoks tõeliselt hirmsad, siis viivitame hoopis vähem ning töö saab kiiremini tehtud.

Kuna tegevus, mida edasi lükkame, ei ole tegelikult meie tähtsate asjade nimekirjas piisavalt kõrgel kohal, siis ootame lihtsalt situatsiooni lahenemist ilma, et peaks ise midagi tegema, loodame, et keegi teine lahendab olukorra või teeb töö meie eest ära.

Tihti on viivitamisel vabanduseks ajapuudus –“Mul on praegu nii kiire, ma ei jõua sellega tegeleda.” On üks tüüp inimesi, kellel ongi palju töid ja tegemisi ning tempokas kellaajaline ajakava, nende jaoks on “kiire” hea planeerimise ja tõenäoliselt hea töö tulemus – nad jõuavad tõesti ühes päevas palju teha.

Teine tüüp inimesi on need, kes alatasa kõigile korrutavad, kui kiire neil on, joostes ringi ning tekitades enda ümber sageli mittevajalikku stressi ja närvilist õhkkonda. Kui hakata aga lähemalt vaatama nende päevakava, leiab sealt vaid mõned üksikud planeeritud tegevused ning rohkelt ringisebimist ja sahmimist. Paljude inimeste jaoks ei tähendagi selline kiire elutempo midagi muud kui vajadust näidata enda tähtsust ehk siis tegelikult seesmist vajadust saada tunnustust ja olla hinnatud.

Loomulikult on oluline, et me saame oma tööde ja tegemiste eest piisavalt tunnustust, et me kiidame ennast ise ja laseme seda ka teistel teha. “Kiire” iseenesest ei saa olla meie maailma mõte, see on pigem vali appihüüe, millele ei ole võimalik saada seda vastust, mida tegelikult ootame – aega endale, abi ja kiitust.

“Kiire” on tänapäeval teatud määral ka staatuse sümbol: kui sul pole kiire, siis sa ei ole oluline. Et muuta oma suhtumist ja leida tasakaal ning kindel jalgealune ja seesmine kindlustunne, tuletan ma alati inimestele meelde, kui tähtis on enda jaoks aega võtta. Kõik algab meist endist ning meie suhtumisest. Öeldakse, et kui sul pole aega iga päev vähemalt 5 minutit mediteerida ja endale pühenduda, siis on oluline, et mediteerid ja pühendad endale iga päev vähemalt 60 minutit.

Liigse viivituseta

Liigsest viivitamisest aitavad vabaneda järgmised sammud.

1. Tegele oma hirmudega. Räägi oma hirmudest ja mõista, et igaüks meist kardab midagi. Teistel inimestel on tõenäoliselt teistsugused hirmud, ent rääkimine ja jagamine on esimene samm nendest lahtilaskmisel.
Lähene oma hirmudele kui võimalusele kasvada ja areneda. Leia igas hetkes midagi positiivset, selle asemel et kohe kartma hakata.
Kui kõige suurem kartus on ebaõnnestumine, siis mõista, et see pole veel maailma lõpp, ning sageli oleme vaid meie ise need, kes näevad oma tegevustes ebaõnnestumist. Näe igas hetkes arengut ja võimalust teistmoodi käituda.

2. Tee nimekiri töödest, mis vajavad tegemist. Märgi iga töö taha kuupäev ja vajadusel see, kui kaua see aega võtab. Teadmine, millised toimetused sind ees ootavad ning kui palju millekski on vaja aega planeerida, aitab ajakavas püsida ning siis ei tule tähtajad üllatusena.

3. Jaga projekt või töö mitmeks väiksemaks osaks, mida on lihtsam alustada ja lõpetada. Iga osa lahendamisel-lõpetamisel premeeri ennast, nii on edusammud märgatavamad. Siis ei pea kartma tagasilööke, enesekindlus säilib ja pigem suureneb kui väheneb.

4. Pane tähele, millal viivitamine algab, millisest mõttest, käitumisest ja suhtumisest. Ennast ja oma mõtteid jälgides suudame selgusele jõuda, miks meil on sellised reaktsioonid ning mis neid tekitavad. Teades mustrit, saame hakata seda muutma ning tekitama uut ja teistsugust – sellist, mis lubab lasta lahti kartustest ja tegeleda ka kõige väljakutsuvamate teemadega kohe ja avatud südamega.

5. Eemalda enda ümbert kõik, mis viib tähelepanu kõrvale parasjagu kõige olulisemalt. On väga keeruline teha tööd ja lõpetada tähtsaid projekte, kui su kõrval mängib televiisor, raadio või heliseb pidevalt telefon. Arvutiga tööd tehes lülita välja e-post, sest aju saab korraga keskenduda vaid ühele tegevusele.

6. Premeeri ennast tehtud töö eest. Premeerides end, jätad meelde meeldivama osa – õnnestumise – ning järgmisel korral mingi projektiga alustades tekib sul esmalt positiivne reaktsioon. Luba endal nautida midagi, mida sa armastad – head raamatut, filmi, toitu, und, tantsimist vm.

7. Võta endale aega nautida hetki ja broneeri igasse päeva aeg enda jaoks. Mida rohkem rahu enda sees suudame tekitada ja leida, seda lihtsam on tegeleda kõikide väljakutsete ja töödega, ka nendega, mis meile väga ei meeldi. Hetki nautides anname endale võimaluse näha elus positiivset ning laseme lahti hirmudest, seega saame edasi liikuda julgelt, rõõmsalt ja pea püsti.

Viivitamisest täielikult lahtisaamine on tõenäoliselt võimatu ja pole vist tegelikult vajalikki. Oluline on panna tähele, mis meiega toimub, taibata, et me juhime ise oma mõtteid, ning teadlikult jälgida, millal ja miks me valime teatud tegevustest kõrvalehoidmise. Olles rohkem endaga tasakaalus ning leides enda sees rahu, saame liikuda ühes või teises meile sobivas suunas. Head pealehakkamist!

Allikas: Tervis Pluss 02/2015.

0 kommentaari