Uudised

Millist RATAST valida? 

Kersten Lehismets, 15. juuni 2018, 08:00
 Daisy Lappard
Kui ratas on sinu jaoks eelkõige transpordivahend: 

Traditsiooniline linna- ehk cityratas sobib lühikeseks rahulikuks sõiduks. Lauri Koort kutsub seda tüüpi sõiduvahendit naljatlevalt turulkäigu- ja romantikategemise rattaks. Selline, tüüpiliselt 3–7 käiguga linnaratas on küllaltki raske, kuid lai sadul ning püstine istumisasend teevad lühikese sõidu väga mugavaks. Ratas on välimuselt atraktiivne: neid on saada kollaseid, rohelisi, punaseid. Linnaratastel on küljes porilauad, tuled, sageli ka korv või pakiraam – kõik on valmis, sõida lihtsalt poest välja!

Sportlikumat linnaratast eristab tüüpilisest cityrattast madalam istumisasend. Rattal on pehmendavad amordid, mis lubavad sõita ka kruusal ja näiteks äärekividelt sujuvamalt alla tulla. Käike on tavaliselt 24–30. Märgatavalt kitsamad rattad võimaldavad kiiremini edasi liikuda kui tüüpilise linnarattaga. Rohkete kombineeritud omaduste tõttu sobib selle rattaga sõita nii linnatänaval kui ka metsas. 

Linna-trenniratas sobib kõval pinnal sõitmiseks. See ratas on hea, kui sõidad rattaga tööle, aga tahad aeg-ajalt ka maanteel pikema trenni teha. Rattaga saab täiesti edukalt ka maanteesõitudel võistelda. Oluline erinevus võrreldes kahe eelmise rattatüübiga on pidurisüsteemis: lihtsamatel linnaratastel on peal V-pidurid, linna-trenniratastel aga üldjuhul tõhusamad ketaspidurid.

Universaalse maastiku-linnarattaga võib sõita nii maastikul kui ka kõva kattega teel. Selline mitmefunktsionaalne ratas on populaarseim valik. Ka sellistel ratastel on ketaspidurid – suuremate kiiruste puhul teevad need tõhusamat tööd kui tavalised V-pidurid.

Kui ratas on sinu jaoks treeningu- ja võistlusvahend:

Maanteeratas on mõeldud treenimiseks ja võistlemiseks kõval pinnasel. Ratta raam on kerge, rehvid siledad ja kitsad. Lisaks tavapärasele alumiiniumraamile on olemas ka süsinikust raamiga maanteerattaid, mis teevad ratta eriti kergeks ning annavad sellele kiireks sõiduks vajaliku jäikuse. Lauri Koort toob paralleeli jooksmisega: “Kui jalanõu joostes toetust ei paku ja justkui “alt ära kaob”, teeb see jooksu raskeks. Sama kehtib ratta puhul – raam peab olema jäik ja tugev, et ratas saaks tõhusalt edasi liikuda.” Käike on maanteerattal tavaliselt vähem kui linna- või maastikuratastel, kuid need on suurema astmega. Tänapäeval tehakse ka elektroonilise käiguvahetusega jalgrattaid, mida kasutab suurem osa maailma profijalgratturitest. 

Maastikuratas tasub valida siis, kui treeningud ja võistlused viivad sind metsa ja krossirajale. Maastikurattad on viimase kolme aasta jooksul läbi teinud olulise uuenduse: varem oli nende rataste läbimõõt 26 tolli, nüüd aga tunduvalt suurem – 29 tolli. Suuremate ratastega on liikumine kiirem, konarustest üleminek hõlpsam ning ratas ise stabiilsem. Kuna maastikurattaga liigutakse sageli poris ja niiskuses, pannakse neile eranditult peale ketaspidurid, mille parem töö just sellistes tingimustes olulist rolli mängib. 

Mõisteid

V- või ketaspidur? V-piduri puhul blokeerivad piduriklotsid ratta ringikäimist ratta pöialt, mehaaniline ketaspidur sarnaneb rohkem autopiduriga. Pidurdusmaa on ketaspiduriga lühem, seega on niisugune pidur lihtsalt tõhusam. Samuti ei vaja ketaspidur nii suurt hoolt. Ketaspidur võib ratta hinda mitmesaja euro võrra tõsta. 

Amortidega või ilma? Amordid pehmendavad teel olevatest aukudest või maastiku konarustest tulenevaid raputusi. Samas lisavad amordid rattale kaalu, seega sobib amortidega ratas, kui eesmärk ei ole sõita mitte niivõrd kiiresti, kuivõrd mugavalt. Laiemate ratastega sõiduvahendi puhul pole amordid nii olulised, sest juba laiad rattad ise pehmendavad lööke.

26- või 29tollised rattad? Veel hiljuti olid peaaaegu kõikidel jalgratastel all 26tollise läbimõõduga rattad. Nüüd kasutatakse enamasti suuremaid, 29tolliseid, mille eeliseks on ratta parem juhitavus ja suurem võimalik kiirus. 

Süsinik- või alumiiniumraam? Süsinikust raam on oma kerguse pärast oluline spetsiaalsete võistlusrataste puhul. Tavakasutajale piisab heast alumiiniumraamist. Rattale peale vaadates eristub süsinikraam alumiiniumraamist selle poolest, et sel pole keevitusjälgi – see on justkui ühest tükist tehtud.

Tavaline või elektrooniline käiguvaheti? Elektrooniline käiguvaheti töötab akuga, mistõttu tuleb seda aeg-ajalt laadida. Tehnikal on oma võlud ja valud. “Kui tavalise käiguvahetiga midagi juhtub, aitab oma tehniline taip üldiselt hädast välja. Kui elektrooniline käiguvaheti tõrgub, pole oma teadmistega midagi pihta hakata – parandamine nõuab spetsiifilisi seadmeid,” ütleb Lauri Koort. Elektroonilisi käiguvaheteid paigaldatakse esialgu siiski vaid profiratastele.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2014. aasta juuni ajakirjas. 

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee