Uudised

Kuidas öelda EI? 

Kristina Traks, 14. juuni 2018, 09:33
 Teet Malsroos
Oled niigi ülepea töösse mattunud, kuid ülemus, kes on juhtumisi ka sinu hea sõber ja muidu väga tore inimene, palub sul võtta juurde veel üks tööülesanne. Nii raske on talle ära öelda, aga ei ütlemine ongi keeruline kunst.

Koolitaja Kristel Jalak ütleb, et ei ütlemine on paljudele inimestele raske, sest tüüpiline mõttekäik on selline: kui ma vastan eitavalt, hakatakse arvama, et ma ei tunne asjade vastu huvi ja olen ülbe, ebasõbralik, enesekeskne. Ehk ainuüksi oma hea maine pärast teeme mõnikord asju, mida me tegelikult väga ei tahaks teha.

Oskusega öelda ei on tegelikult seotud terve käitumise, väärtushinnangute ja hoiakute kompleks. “Mõnikord on nii, et vastates ühele asjale jaatavalt, ütlen hoopis mõnele teisele asjale ei. Näiteks kui ülemus palub lisaülesandeid täita, siis neid vastu võttes öeldakse ei ajaveetmisele perega, sest vaba aja arvelt tehakse ületunde,” selgitab Jalak. “Mõõdupuuks on inimese enda rahulolu. Kui ikkagi elu jääb juba teiste inimeste pärast elamata, tuleb hakata ei ütlema. Pidev ajahäda ja stress annavad märku, et ennast tuleb rohkem kehtestada.”

Miks on nii, et mõnel inimesel on kohutavalt raske või vaat et võimatu äraütlevalt vastata? Jalak selgitab seda meie väärtushinnangutega, mille oleme saanud kaasa juba lapsepõlvest. Meil kõigil on kolm baasvajadust: olla kompetentne ehk tegija vähemalt milleski (kusjuures see ei pruugi olla üldse tööga seotud), olla kaasatud ja kuuluda mingisse gruppi ning soov meeldida ja olla armastatud. Ameerika psühholoog William Schutz on aga oma FIRO-teoorias väitnud, et suure tõenäosusega on kõigil meist saanud mõni neist vajadustest kahjustada. “Näiteks kui ma olen pere noorem laps ja mulle pidevalt tuuakse eeskujuks suuremat venda, siis on mul lapsepõlvest saadik tunne, et olen rumal ja ebakompetentne. Sattudes päriselus olukorda, kus on vaja midagi otsustada, võin läbikukkumishirmus keelduda ka asjadest, millega tegelikult hakkama saaksin,” toob Jalak näite. “Või on nii, et ma ei julge öelda ei, sest kardan, et seetõttu ei meeldi ma enam teistele.”

See viimane mõtteviis ongi kõige tüüpilisem, mille tõttu me võime end leida olukorrast, kus oleme totaalselt üle koormatud asjadega, mis meid sisimas isegi mitte ei huvita ja millest tegelikult oleks võinud vabalt ka keelduda. Kui selline olukord on pidev, soovitab Jalak abi otsida näiteks eneseanalüüsikursustelt või teraapiagrupist. “Oluline on õppida oma väärtushinnanguid ja iseennast paremini mõistma.”

Ajajuhtimiskoolitaja Ardo Reinsalu sõnab, et meile on sügavale sisse juurdunud vajadus teistele vastu tulla ning seetõttu tunneme end ei öeldes halvasti. Ta on nõus arvamusega, et meestel tuleb äraütlemine paremini välja, sest mehed on ajalooliselt olnud rohkem riskivõtjate rollis ja see võimaldab ka lihtsamalt sotsiaalsetele reeglitele vastu seista. Reinsalu peab mõnikord ei ütlemist väga vajalikuks. “Kui vastata igale küsijale jaatavalt, siis elame varsti teiste elu – tegeleme asjadega, mis on olulised teistele, mitte meile,” räägib ta. “Ei ütlemisse tuleks suhtuda kui normaalsesse tegevusse. Keegi ei ole süüdi, kui ta kõiki ettepanekuid vastu ei võta! Kuna aeg on piiratud ressurss, siis peame valima tegevusi, mis kõige paremini vastavad meie väärtushinnangutele ja eesmärkidele. Äraütlemine ei tähenda, et see inimene sulle ei meeldi, vaid sinu vastus selles küsimuses on lihtsalt eitav.”

Väldi emotsionaalseid kiireid jah-vastuseid

Aga mis siis, kui ma olen eriti pehme loomuga inimene ning mul on juba loomuses igasuguste kokkupõrgete vältimine? Kellelegi kena palumise peale äraütlemine tundub selles olukorras üsna võimatu. Kristel Jalak soovitab kõigepealt õppida aega maha võtma. Kui keegi mõne palvega pöördub, pole ju sundi talle samal minutil vastata. Alati saab öelda, et räägime tunni pärast või hoopis homme. Vahepealset aega tuleks kasutada järelemõtlemiseks – esmalt tee sisimas kindlaks, kas vastad küsimusele ei või jaa. “Kui vastus tuleb eitav, siis valmista selle teatavakstegemine ette. Kas või nii, et mõtled täpselt läbi, mida sa ütled ja kuidas keeldud,” sõnab Jalak. “Tähtis on mitte reageerida esmase impulsi mõjul, vaid teha teadlik otsus. See on eriti oluline just siis, kui küsijaks on sõber, ülemus või keegi, kellele ongi raske eitavalt vastata.”

Kui juba äraütlemise kasuks otsustada, võiks lähtuda 3P reeglist: äraütlemine peaks olema puhas (selge), põhjendatud ja piiritletud. Ära tuleks öelda selgelt ja arusaadavalt, mitte püüda teisele läbi lillede mõista anda, et ma tegelikult väga ei tahaks seda lisaülesannet võtta. Nii ei pruugi küsija asjast õigesti aru saada. Ka väga paljude põhjenduste toomine ei ole hea – see muudab ei-sõna pehmeks ja nõrgaks. Samas lühidalt siiski tuleks oma keeldumist põhjendada, sest muidu võib teine solvudagi. “Oluline on, et põhjus oleks tõene ja mitte ettekääne. Üldiselt on väga harva ei-sid, mis on absoluutsed. Enamasti on äraütlemisel mingid raamid – sel nädalal ei ole mul aega intervjuud anda, aga järgmisel nädalal võib-olla oleks,” toob Jalak näite.

Ardo Reinsalu soovitab ei ütlemisel olla aus, rahulik ja viisakas. Kusjuures: kui ütled pigem ebakindla jah-sõna, siis jääb küsijale ikkagi mulje, et sa ei taha tema ettepanekut vastu võtta. Lisaks oled aga saanud lisakohustuse, mille tagajärgedega tuleb tõenäoliselt veel kaua tegeleda.

Ära naerata!

Kuna ei ütlemine paneb meid ebamugavalt tundma, siis teeme selle juures tihti ka vigu, märgib Reinsalu. Tüüpiline on see, et soovides äraütlemist millegagi kompenseerida, pakume üle positiivse suhtlemisstiiliga, näiteks palume väga pikalt ette ja taha vabandust. Seda pole Reinsalu sõnul aga üldse vaja teha, sest see näitab, et teisel oligi nagu õigus seda teenet paluda ja nüüd ma pean oma n-ö halba käitumist kuidagi kompenseerima. “Ära naerata ning väldi positiivset kehakeelt ja ka küsimusi,” annab Reinsalu nõu, kuidas ära öelda. Kõik need võtted on tavasuhtluses väga head, kuid ei ütlemisel tekitavad küsijas liiga positiivse ootuse, millele järgnenud keeldumine mõjub suurema ootamatusena.

Väga pikast põhjendamisest, miks palvele vastu ei tulda, soovitab ka Reinsalu hoiduda. On isegi tehtud uuringuid, mis näitavad, et äraütlemise situatsioonis töötab põhjendamine hoopiski vastupidiselt. Põhjendusi kuuldes hakkab vestluspartner automaatselt otsima vastuargumente ja on hoopis vähem valmis sinuga nõustuma. Põhjendused võivad küsijale tunduda ka otsituna ja tihti ongi inimeste arusaamine põhjuste olulisusest erinev. “Seega on minu tungiv soovitus mitte pakkuda välja põhjendusi, kui neid vaja pole. Kõige lihtsam ei ütlemine võiks olla näiteks selline: “Ma saan aru, et sa tahad mind kinno kutsuda, kuid seekord ma ei saa tulla.” Kõik!” soovitab Reinsalu. Loomulikult sõltub põhjendamise vajadus ka suhete kontekstist – kui ära tuleb öelda lähedasele inimesele, siis on igati mõistlik oma keeldumist selgitada, samas, kui suhted väga olulised pole, saab läbi lühema seletusega.

Ütle ei tegevusele, mitte inimesele

Keelduda võiks mina-keeles ehk öelda ei palvele, aga mitte inimesele. “Kui ma keeldun, lausudes “sulle ma intervjuud ei anna”, siis see mõjub negatiivselt ja haavavalt. Kui ma aga ütlen, et mul on pööraselt kiire ja sellepärast ei saa rääkida, siis küllap seda mõistetakse,” selgitab Jalak.

Hästi mõjub ka, kui tunnustada küsijat ja tema palvet ning pakkuda talle alternatiivi. Näiteks: mina ei saa sind selles küsimuses aidata, aga küsi hoopis X-ilt.

Lõppude lõpuks soovitab Jalak mitte nii palju muretseda oma pehmeloomulisuse pärast, vaid meeles pidada lihtsat tõde: küll õpid ka ei ütlema, kui enam teisiti ei saa. “Isegi kõige pehmema loomuga inimene õpib ära keeldumise kunsti, kui tal hakkab väga valus – tervis läheb käest ära ja aega enda jaoks pole,” ütleb Jalak.

7 lihtsat fraasi ei ütlemiseks

  • Ma ei saa selle asjaga tegeleda, sest mul on parasjagu muud asjad käsil.
  • Ma olen praegu hõivatud millegi muuga. Kas me saame uuesti kontakteeruda X ajal?
  • Ma väga tahaksin seda teha, aga…
  • Ma pean selle pakkumise üle järele mõtlema. Võtan sinuga ise ühendust.
  • Praegu see pakkumine mulle ei sobi, aga ma pean sind meeles.
  • Ma ei ole parim inimene, kes võiks sind selles küsimuses aidata. Kontakteeru parem X-iga!
  • Ei, ma ei saa.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2015. aasta septembri ajakirjas.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee