Uudised

111 kilomeetrit treeninguid! 

Helena Roosaar, 13. juuni 2018, 08:43
 
Lõpuks on mahti juttu teha mai jooksukilomeetritest. Kilomeetreid tuli kokku 111, aga kuigi see võib tunduda suure numbrina, ei ole see kahjuks see number, mis planeeritud oli. Aga algusest peale…

Mai esimene nädal oli küll kilomeetrite poolest tagasihoidlik, kuid tunne oli hea ning Pargijooksudel sai tehtud korralik tempokrossitrenn ning nädalalõpus sai osaletud Saku Ekstreemjooksul, millest on eraldi postitus. Tundsin ennast super hästi seal jooksul, neelasin lausa takistusi ja kogu üritusest jäi äärmiselt positiivne tunne. Kinnistus veelgi teadmine, et maastik ning väike väljakutse on just minu südamele lähedane.

Järgmine nädal oli suhteliselt vaevaline - kogu energia oli minust kadunud ja mul olid väga ebameeldivad kõhuhädad. Ühe jooksu katkestasin ning pöördusin koju tagasi, teistel jooksudel oli trajektoor pandud paika äärmiselt täpselt arvestades vajalikke wc-sid ja põõsaid. Sellesse nädalasse jäi ka minu selle aasta pikim distants - 18 km. Päev oli kuum ning vett kulus ohtralt ning kui võiks rõõmu tunda sellest, et 18 km sai ilusti kirja, siis olin tegelikult äärmiselt pettunud. Mu aeg oli 2.24 ja enesetunne sant. Kõigest pool aastat tagasi Vilniuse poolmaratonil oli mu aeg ka 2.24, aga 21 km distantsil ning ma jooksin selle läbi tol korral naerusuiselt ning kergejalgselt. Allakäik tuleb alati kiiremini kui edusammud.

Mai kolmas nädal oli selle kuu kõige õudsam - kõhuhädadele lisandus külmetus - tunniga oli mu kurk nii valus, et ei saanud suud maigutada ka ja terve nädal tõi iga päev uusi huvitavaid sümptomeid - köha, nina kinnisus ja lõpuks vastik purisev tatt. Imestan, et suutsin 5st vajalikust trennist isegi 4 tükki ära sörkida, kuid ühel päeval siiski loobusin ja vahtisin lakke.

Nädala lõpus osalesin Tallinna City Trailil. Algselt olin otsustanud, et jätan osalemise ära, kuid lõpuks sai siiski retk Piritale ette võetud. Läksin üksi ja kui võib-olla veidi oli kurb üksi istuda velodroomil ning starti oodata, siis sellest tuleb üle olla - oluline on käia seda teed, mis tundub õige ning täita oma unistusi. Sellesse nädalasse jäi ka lõputöö esitamine kooli, praktika aruande lõpetamine ning finantsjuhtimise ning eelarvestuse eksamid. Kogu nädal tundus ühe suure põhjatu musta auguna.

Viimane nädal oli kõige kilomeetrite vaesem - maadlesin kogu nädala finantsanalüüsi eksamiga ning lõpuks sai kirja ainult üks põrgukuum Harku järve jooks.

Mai viimased hingetõmbed siiski täitsin korralikke trennidega - väisasin Jooksupartneri ühistreeningut Hiiul, mida viis läbi mu enda treener. Trenn oli super mõnus ja intensiivne ning vajalik, sest ise ma väga palju jooksuharjutusi ei tee. Järgmisel päeval sain ka fartleki trenni kirja - väike soojendus ning siis 1+2+3+4+3+2+1 minutit tempokrossi kiirusel, vahele jalutasin 2 minutit, et pulss langeks ning lõppu väike taastav sörk.

Kogu selle raske kuu lõpetas siiski positiivne noot - kaitsesin lõputöö hindele suurepärane ning võin tunda rõõmu nüüd sellest, et oman kõrgharidust kaubandusökonoomika erialal. Kuigi olen oodanud, et tekiks rohkem vaba aega, et treeningutele rohkem pühenduda, muid eesmärke saavutama hakata ning lihtsalt lugeda, magada, matkata ja veeta aega perega, siis tunnen juba päev pärast kooli lõppu, et hakkan õppimist, õppejõude, koolikaaslasi, Rakvere, Rohuaia kohvikut ning itsitamist ühikas igatsema.Selline see mai siis oli -  väsitav ja katsumuste rohke, aga täis siiski minivõite ja eesmärkide saavutamist.

Loe Helena blogi http://helkuteebsporti.blogspot.com/.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee