Jaga:     
Uudised

Kas raudne tervis peitub LIHAS? (1)

Taimetoitlus on tervisele hea – müüt või tõde? Loomulikult on rohke puu- ja köögiviljade söömine kasulik, kuid füüsiliselt aktiivsele inimesele ei pruugi puhtalt taimetoidu- või veganimenüüst piisata.

Paljud, kes segatoitumise taimetoitluse vastu vahetavad, kogevad alguses kergemat enesetunnet ja rohkemat energiat. Toitumisspetsialist Robert Noole meelest ei saa neid tundeid aga taimetoitlusega seostada. “Kergem ja parem enesetunne ei tule tegelikult loomse toidu vältimisest, vaid sellest, et taimetoitlusega alustamine on tihti ajendatud soovist elus tervislik kannapööre teha. Samal ajal loobutakse sageli sigarettidest ja/või alkoholist või vähendatakse nende tarbimist, hakatakse aktiivsemalt treenima jne. Loomulik, et enesetunne paraneb,” tõdeb ta. Probleemid ei jää siiski tulemata, sest taimedes lihtsalt ei ole kõiki tervislikuks eluks vajalikke vitamiine. 

Kerge algus

Kui sageli otsustatakse taimetoitluse või veganluse kasuks eetiliste veendumuste pärast või soovist tervislikumalt elama hakata, siis Devon Crosby-Helms, ameeriklannast tippklassi krossijooksja, räägib oma blogis (http://devoncrosbyhelms.com/), et tema armastus taimetoidu vastu sai alguse kokanduskursusest, kus õpiti just taimedest põnevaid roogi valmistama. Ta nautis söögitegemist ja õppis taimetoitu sedavõrd armastama, et igasugune vajadus liha järele kadus märkamatult. Kokanduskursusel tutvus Devon inimestega, kes väitsid, et nende sportlikud saavutused olid pärast taimetoitlusele üleminekut paranenud. See motiveeris veelgi, seda enam, et naisel liha järele suurt isu niikuinii polnud. Esialgu oligi kõik hästi – tema keha ei andnud kuidagi märku, et tal millestki puudus oleks.

Mõne aja pärast sai Devonist vegan, ta jättis menüüst välja ka munad ja piimatooted. Gluteenitalumatuse tõttu ei saanud naine süüa ka teraviljatooteid ja nii muutus piisava kaloraaži kokkusaamine ainult taimsetest allikatest keeruliseks. Peagi hakkasid terviseprobleemid endast märku andma. Ta oli kurnatud, trennid muutusid äärmiselt raskeks, kuigi ta järgis treeninguplaani täpselt ja ka toitus enda meelest õigesti. Kurnatuse põhjus selgus vereproovist. Devonil diagnoositi aneemia, tõsine rauapuudus. Teine probleem oli kilpnäärme alatalitlus.

Robert Nool selgitab selliste tervisehäirete tagamaid: “Loomsed saadused peidavad äärmiselt suurt hulka asendamatuid toitaineid, mis taimses toidus lihtsalt puuduvad, näiteks paljusid elutähtsaid vitamiine – D-, K-, A-vitamiini ja B-rühma vitamiine. Osa vitamiine ja mineraalaineid, sealhulgas kaltsiumi, magneesiumi, rauda, tsinki, vaske ja B6-vitamiini, mida vajavad kõik inimesed ja mille tarve sportlastel suure füüsilise koormuse tõttu tunduvalt suurem, on loomsest toidust märgatavalt lihtsam omastada kui taimsest. Aneemia teke on tingitud B12-vitamiini puudusest.”

Keha protestib

Toitumisspetsialist Robert Noole sõnul võivad taimetoitlusest tulenevad komplikatsioonid ilmneda ühel kolme kuu, teisel kahekümne aasta jooksul. Keskmiselt tulevad toitainetepuudusest tingitud probleemid välja kolme ja poole aastaga. Nool märgib, et uuringute järgi löövad kaebused kiiremini välja linna- kui maalastel. Viimased on üldiselt söönud puhtamat ja kvaliteetsemat toitu ja nende organism on tugevam.

Fitnessist Jenna Scott, kes samuti aastaid taimetoidul elas, räägib, et tema keha hakkas protesteerima paar kuud pärast uutmoodi toitumisega alustamist. Seedehäired muutusid tavaliseks. “Mu kõht paisus juba pärast väikese salatiportsu söömist. Viskasin sõpradega pidevalt nalja, et näen välja nagu rase,” räägib ta.

Kui seedehäired ei kadunud, astus naine sammukese enda meelest veelgi puhtama, veelgi õigema toitumise poole. Temast sai samuti vegan, kes vältis kõiki loomseid tooteid. Peagi hakkas ta sööma vaid toortoitu, hoidudes kõigest, mida oli kuumutatud rohkem kui 50 kraadi juures. Nii lootis ta saada toidust maksimaalselt palju vitamiine. Toortoitumine ei toonud Jenna seedeprobleemidele oodatud leevendust, kuigi ta tarvitas kõige puhtamaid toiduaineid.

Kui süüa puhtalt taimetoitu, ei aita ka see, kui kõik tooted tulevad mahepõllult, tõdeb Robert Nool. “On tõsi, et toidu kvaliteet on oluline ning võimaluse korral tuleks naturaalset, kohalikult kasvatatud ja ökotoitu süüa, kuid ka mahedad kasvatusmeetodid ei pane taimedesse toitaineid, mis nendesse ei kuulu, mis aga meile asendamatud on.”

Jenna Scott otsis seedehäirete vastu abi küll laksatiividest, küll organismi puhastavatest teedest ning isegi klistiirist, kuid kõik need aitasid vaid hetkeks. Seedehäiretele lisandus pidev väsimus – peale 12tunnise ööune vajas Jenna uinakut ka pärast trenni. Tema menüü polnud toitev – tund aega pärast supertervislikku spinatist, porgandist, õunast, sellerist, kurgist, maasikatest ja muudest viljadest koosnevat hommikusöögismuutit oli kõht jälle tühi. 

Ka vaim kannatas

Jenna tunnistab, et veganiperioodil ta ärritus kergesti ega suutnud enam keskenduda. Lõpuks tekkisid ka mäluprobleemid. Mõlemad naised tõdevad, et lisaks füüsilistele vaevustele hakkas kannatama ka vaim, sest nad muutusid toidu suhtes meeletult ärevaks. “Peas keerles pidevalt küsimus, mida ma küll valesti teen, et vaatamata kõigile pingutustele tunnen ennast nii nõrgana. Äkki söön ikkagi liiga vähe rohelisi salatilisi? Või peaksin lisaks nendele vitamiinidele, mida juba võtan, veel midagi tarvitama? Võib-olla söön liiga vähe teravilja?” meenutab Jenna.

Sportlaste – ja seega maksimalistidena – tekkis mõlemal naisel vajadus toitu ja selle koostist kogu aeg kontrollida, et veenduda, ega selles midagi “keelatut” pole. “Varem, kui mu suhe toiduga oli terve, sõin tunde järgi seda, mida keha tahtis. Pideva kontrollimise ja range piiramisega kaotasin võime oma keha tõelisi vajadusi kuulata ning sõin ainult seda, mis minu arvates õige oli,” räägib Devon. Jenna lisab: “Lõpuks leidsin end olukorrast, kus ainus koht, kus ma midagi süüa võisin, oli mu oma köök. Ma ei saanud kunagi väljas või külas süüa ja seeläbi kannatasid ka sotsiaalsed suhted.”

Liha tõi energia

Devonile sattus kätte raamat “The Butcher and The Vegetarian” (“Lihunik ja taimetoitlane”), mille autor kirjeldas endal täpselt samasuguseid sümptomeid. Devon otsustas katsetada ja menüüsse taas mõned loomsed toidud lisada. Väga kiiresti tundis ta, kuidas energia taastus. Ta suutis treeningul endast rohkem anda ning ka võistlustulemused paranesid. Jenna sattus oma tervisemuredele seletust otsides Devoni blogi lugema. Ta otsustas jooksja eeskuju järgida, seda enam, et arst oli tal juba ammu veganlusest loobuda soovitanud. Jenna nimetab tekkinud muutusi imeliseks. “Mu seedeprobleemid kadusid, energiat jätkub nüüd terveks päevaks ja trennid sujuvad palju paremini,” tunnistab ta.

Vead õppimiseks

Vahepeal lihasöömisega taas sõbraks saanud Devon Crosby aga oli paari aasta pärast vanas kohas tagasi. “Leidsin end taas järjest harvem liha söömast. Väljas käies, tavaliselt nädalavahetuseti, võtsin mõne liharoa, nädala sees aga sõin ikka enamasti taimetoitu. Ennast jälgima hakates märkasin selgelt, et nädala alguse trennid ja enesetunne olid palju paremad kui nädala teise poole omad.” Et mitte kolmandat korda samasse auku tagasi kukkuda, sööb ta nüüd teadlikult sagedasti liha, kuid jälgib hoolega selle kvaliteeti – ta eelistab karjamaal söönud, vabalt kasvanud loomade liha, milles on enim täisväärtuslikke toitaineid.

Jenna Scott ütleb, et loomulikult mõistab ta taimetoitlaste eetilisi veendumusi, kuid teab ka seda, et liha vältides seab ta ohtu iseenda keha heaolu ja tervise.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2014. aasta augusti ajakirjas.

1 kommentaar

T
Teine vaatenurk  /   18:43, 6. juuni 2018
Kui treenides on midagi valesti läinud, kas see tähendab, et spordi tegemisest tuleks loobuda? Kas see tähendab siis, et sportimine on ebatervislik? Kui satud spordivigastusega arsti juurde, kas arst ütleb sulle, et ära enam kunagi trenni tee, istu parem õhtuti tugitoolis teleka ees, sest nii on kõige turvalisem? Kuidas see on taimetoitlusega seotud? Loe edasi: https://veganipaevaraamat.com/2018/06/04/kas-trenni-tegemine-on-tervisele-kasulik/