Jaga:     
Uudised

Ilusas pudelis hea VESI? (1)

Enne kui küünitada poes käsi pudelivee riiulisse, võiks veenduda koduse kraanivee kvaliteedis. Ja kindlasti ei maksa pudelivett jätta kauaks päikese kätte. Mida võiks tark tarbija teada pudeliveest, et hoida tervist ja elada säästlikult, sellest räägib Eesti Maaülikooli dotsent Mait Kriipsalu.

Kuivõrd on pudelivee menukus tubli reklaamitöö tulemus?

Miks me üldse vett pudelisse paneme, kui võiks võtta kraanist? Kui elatakse ühes kohas ja sealt kaugele ei liiguta, siis polekski vaja vett pudelisse panna. Aga et inimesed on väga liikuvad ja käivad sageli tööl elukohast kaugel, siis on neil vajadus vett kaasas tassida. Nii on see läbi ajaloo olnud. Vett on ikka kaasas tassitud, muutunud on ainult pakend, millega vett on kaasa võetud. See, et me nüüd oleme harjunud pudelivett jooma, on mõne viimase aastakümne teene. Just plastpudel teeb pudelivee hästi atraktiivseks, sest võrreldes klaas- või metalltaaraga on see palju kergem, lihtsasti korgitav ega purune. Plastpudelit saab teha hästi ilusaks, silt muudab kauba kenaks ja see panebki pudelivett ostma. Ehkki vesi selles pudelis võib olla üpriski seesama, mis kraanist tuleb. Nii et kokkuvõttes on see kahtlemata reklaamitrikk.

Kui palju kontrollitakse kraanivett ja kui palju pudelivett?

Kui hea on vesi, seda ütleb meil Eestis seadus. Eesti vee omadustele on kehtestatud normid, mis on täpselt samasugused kogu Euroopa Liidus. Seadus kohustab müüjat vee kvaliteeti seirama. Aga pudelivee ja kraanivee puhul on üks põhimõtteline erinevus. Vee-ettevõte, kes tegeleb kraanivee tarnimisega, analüüsib kõigepealt veehaarde vett, mis maa seest tuleb, seejärel tehakse veeanalüüse ka veepuhastusjaamas ja siis on kohustus analüüsida vett ka tarbija juures ehk kraani otsast. Pudelimüüjal on kohustus analüüsida vett enne pudelisse villimist. Ja siin ongi see kõige suurem häda: pudelisse villitud vesi on kindlasti hea, aga see võib jääda pudelisse kauaks ja siis võib juhtuda temaga asju, mille üle ei vastuta enam keegi.

Mis võib juhtuda veega, kui see jääb pudelisse kauaks?

Kooliajast mäletame, et vesi on universaalne lahusti. Samamoodi võiks öelda, et vesi on universaalne lahus. Ehk – üsna tõenäoliselt satub anumast midagi vee sisse, olgu anumaks veetoru või hoopis pudel. Mõni pudel on ohutum kui teine. Praeguseks me juba pisut pelgame plastpudeli materjali.

Mingisuguseid maitseaineid sisaldavas vees on üsna palju ühendeid, mis võivad kõik omavahel reageerida. See kõik toimub valguse ja soojuse mõjul ning me teame, et soojas toimuvad kõik reaktsioonid kiiremini. Nii et kui jätta pudel päikese kätte või muidu sooja, tasub olla ettevaatlik selle vee tarbimisega. Igasugune vesi läheb sooja ja päikese käes halvaks.

Ja kui pudelivette pannakse veel midagi, mis vee säilivusaega pikendab, siis kraanivees seda ju ei ole. Sellevõrra võivad pudelivee omadused olla teistsugused.

Räägime natuke plastpudeli koostisest ka. Mis plasttaarast võib vette jõuda?

Plastpakendeid on üldse väga palju liike, meil on laiatarbekasutuses vähemalt kuut sorti plaste, mille tunnete ära selle väikese kolmnurga järgi, mis on igal plastpakendil. Joogitaara kannab nimetust polüetüleentereftalaat (PET) ja kannab numbrit üks. See pakend on üsna uus. Ta tuli turule alles seitsmekümnendatel ja muutus kohe hästi populaarseks, sest tal on kõik pakendi hääd omadused. See, et temast on hakatud viimasel ajal rääkima kui pakendist, millest võib midagi välja leostuda, on kindlasti seotud ka sellega, et meie analüüsimeetodid on paranenud.

Joogitaara on valmistatud toiduainetööstuse plastist, mis tähendab, et oma olemuselt on see loodud ohutuks. Ja meie tarbijatena ei tohiks seda ohutust oma rumala käitumisega rikkuda. Nii ei ole näiteks mõistlik toiduplasti kuumutada. Ka ei tasu selles liiga kaua hoida toiduaineid. Kui pakend jääb kauaks sooja kätte, siis eraldub sealt teatud ühendeid. Mitte et siis kohe midagi tervisega juhtub, aga ühe või teise aine sisaldus vees suureneb. Ja pikaaegsel tarbimisel võib tekkida terviseriske. Plastiga seotud terviseriskidest polnud meil veel hiljaaegu aimugi. Näiteks PVC-plast on meie toidulaualt kadunud, ehitusplastina on see alles. PVC sisaldab kloori. Praegu ollakse plasttaara puhul ettevaatlikuks muututud plasti tootmiseks kasutatavate katalüsaatorite jääkide suhtes.

Suured veekanistrid on jälle teistsugusest plastist kui pudelid ja sealt võib vette leostuda teistsuguseid ühendeid. Aga see on internetis vabalt saadav info, nii et kui vähegi huvi tuntakse plasti koostise vastu, on väga lihtne ennast harida.

Aga kui veel rääkida Eesti veest – piirkonnad on küll erinevad –, kas võtta joogivett kraanist või osta pudelivett?

Kui me toome näiteks Tartu, siis seal pudelivett osta erilist mõtet ei ole, sest kraanivee kvaliteet on piisavalt hea. Vee kvaliteedi info on avalik ja nähtav Tartu Veevärgi kodulehel. Pudelivee kvaliteeti näiteks ei saa kuskilt teada. Aga veevärgivee kvaliteet on teada, me teame, kuidas seda määratakse, ja teame, et meil on päris mitu põhjaveekihti, millest igaühe kvaliteet on vastuvõetav. Kui tahame reisile vett kaasa võtta, võime väga hästi võtta pudelivett, aga lasta pudelisse kraanivett. Olgem säästliku tarbimise edendajad. Arutu tarbimise vastu saame astuda ikkagi ainult ise oma käitumist muutes. Loodust ei tasu koormata üha uute pudelitega, kui üht pudelit võiks täita korduvalt. Teisalt aga ei tasu isegi ülla eesmärgi – loodushoiu – nimel üht plastpudelit aastate kaupa ringluses hoida.

Kuidas saada arukaks tarbijaks? Kust selles infotulvas leida teavet, mida võib usaldada?

Tuleb natuke mõelda selle info üle. Pudelivee ja kraanivee võrdluse kohta on käibel palju pooltõdesid. Näiteks kui öeldakse, et pudelivesi on väga hea, siis jah, pudelisse villimise ajal on vesi kindlasti väga hea. Aga üldse ei öelda seda, et veega võib midagi juhtuda pikaajalisel säilitamisel.

Kui kardetakse pudelivett või kui kardetakse veevärgivett mingil põhjusel, sest et keegi on jälle pooltõdesid levitanud, siis ei olegi muud varianti, kui tuleb ennast ise harida ja uurida, mida teadlased ja spetsialistid selle kohta räägivad ja kirjutavad. Kord on kraanivesi mõistlik lahendus, teises olukorras jälle pudelivesi.

Kust pudelivesi pärit on? Kas Alpidest, kohalikust allikast või kraanist?

Tihtipeale on ka pudelivesi seesama kraanivesi.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2011. aasta juulikuu ajakirjas.

1 kommentaar

K
Küsimus  /   11:59, 22. mai 2018
Tahaks väga pudelivee lab. hinnangut Terviseametilt või Vet.Toiduametilt erinevate tootjate lõikes, mis oleks väga oluline teada. Kahjuks kraanivett usaldada ei saa, mis isegi nahale ja limaskestale ei ole olnud sobiv? Kahtlusi kaanivee osas pole võimalik inimesel testida, liiga kallis lugu laborisse viimiseks.