2
fotot
Jaga:     
Uudised

Kogemus-elamus Saku Ekstreemjooksult!

Laupäeval toimus teist aastat järjest Saku Ekstreemjooks, mis oli ühtlasi Eesti karikasarja teine osavõistlus. Tegemist on murdmaajooksuvõistlusega, mida ilmestavad mitmed looduslikud ja tehislikud takistused.

Eelmine aasta oli ainult lühivõistlus koos noortejooksuga, kuid see aasta oli põhijooksuks hoopiski 11 km rada. Mul oli eelmise aasta lühike rada selgelt meeles ja seepärast olin äärmiselt mures, kuna olin end kirja pannud tänavu pikale ringile. See tundus hullumeelsus, sest eelmine aasta oli võistlus hooaja lõpupoole ka, aga seekord hooaja alguses. Minu jaoks suur vahe, sest mul kipub ikka nii olema, et hooaja lõpuks olen paremas vormis kui kevadel. Aga kuskil sisimas oli soov end proovile panna ja mitte lühikesele 6 km rajale minna.

Teadsin ette, et tuleb ületada veetakistusi, ronida üle piirete, roomata ja hüpata, aga iga päev ju selliseid asju ei tee ja mure oli suur, kas saan kõigi takistustega hakkama. Päris ruttu tuli välja, et takistused ei olnud see aasta probleem minu jaoks - läbisin neid üsna kiiresti ja nutikalt, aga raskust valmistas pigem maastikujooks. Kuidas alustada üht 11 km pikkust takistusjooksu - 300 m pärast starti käia kõhuli esimese puujuurika otsa? Mõeldud - tehtud! Edasi pidi tähelepanelik olema mudaste kaldaääristega ja pehme heinamaaga, mida katsid „pokud“.

Teisel ringil oli eriti tunda, et kuskil minu ees on teisi osalejaid, sest maapind muutus pudrumaks ning jalajäljed sügavamaks. Olen ennegi rasketel võistlustel käinud - poolmaratoni jooksnud ja Xdreamil osalenud, aga kui poolmaratonil sa sead oma hingamise paika ja saavutad mingi jooksurütmi ning Xdreamil jälle vahelduvad sul tegevused jooks – ratas – kanuu – batoonipaus, siis laupäevane jooks oli kahtlemata raskeim, kus olen osalenud. Pulss on kõrge ja hingamine hakitud, sest sul pole eriti aega taastuda -  midagi toimub kogu aeg -  kas sa ronid, sulberdad või mõõdad tõuse või rühid mööda mülkaid -  ei ole võimalik tekitada stabiilsust, sa lihtsalt ründad kogu aeg takistusi.

Seekord oli mõnusam rada kui eelmine aasta - vaid veidi oli muudetud raja kulgemist ning ka takistusi endid, kuid rada tundus olema palju paremas kooskõlas ning vonkles kuidagi loomulikumalt. Eriti meeldis mulle, et kasutati rohkem ära loodust ennast - kraave ja ojakesi. Minule on alati veetakistused ekstreemsed - kuna olen lühike, siis on nii mõnigi ületus minu jaoks ärevust tekitav eriti kui vesi on tume kui öö. Laupäeval oli väga soe ilm. Olin pannud kätte kindad takistuste jaoks ja samuti on see aasta osalejanumber peapaela näol - seetõttu alguses oli nii palav - isegi pärast esimesi veetakistusi, kuid kuskil 4-5 km juures ja teisel ringil siis enne lõppu oli vaja roomata läbi kahe truubi. Kuna kraavides ja ojades oli vesi olnud talutava temperatuuriga - kõik see soe päike eks ole, siis sukeldusin truupi ka üsna enesekindlalt - vesi loksus mulle hoolega puusade ja kõhuni ja oh sa ropp sõna selle jäisus tõmbas mul korraks hinge kinni. Truubis oli säilinud ideaalselt karge vesi.

Pärast seda ei olnud enam palavusega probleeme, väga normaalne oli. Kindad olid siiski hea otsus - ei olnud mul kuskil libe ega pidanud ma pelgama, mis lebab kraavide ja truupide põhjas. Sellistel võistlustel pole aega kaua mõelda ega pole ka mõtet asjatult riskida. Tuleb tegutseda ja kalkuleerida kiirelt. Saa saad märjaks ja poriseks ja võid saada haiget. Ei ole mõtet jääda ennast puhtaks pühkima või jääda uurima kas põlved said kriimud, tuleb edasi joosta. Muidugi kui juhtub midagi tõsisemat või enesetunne halveneb siis peaks pöörduma rajal olevate abiliste poole. Raja lõpuks olid mu jalad põhiliselt heinapallidest üsna kraabitud, kuskil käeseljalt jooksis ka punane kriips ning sain ka lahingumärgi - tumelilla sinika käele, aga see käib asja juurde.

Enesetunne on väga hea - olen enda üle väga uhke - läbisin midagi, mis tundus mu jaoks läbimatu. Mida oligi vaja - energiapuudus on olnud suur ja kooliga seoses õppimist väga palju ja tundsin, et langesin kuhugi kurvameelsuse ja allaandmise urgu, aga see jooks meenutas mulle, et me ise oleme enda kõige suuremad takistused, mitte heinapallid, plangud, muda, võrgud, autokummid. Ja me oleme võimelised endid ka ületama, lihtsalt anna endale võimalus. 

Minu poisid oli ka väga tublid - Kaur ja Tarmo mõlemad oma vanuse klassi kolmandad, üldarvestuses viiendad. Tarmo kvalifitseerus selle kohaga ka Taani OCR Euroopa meistrivõistlustele.

0 kommentaari