Jaga:     
Uudised

9. nädalat maratonitreeninguid

Aprill tõi endaga kaasa 120 jooksukilomeetrit ja esimese võistluse sel hooajal. 9. nädal ise tõi seni kõige suurema treeningnädala: 37,7 km. Sealhulgas oli palju taastumiskilomeetreid Tehvandi Mäejooksust, Pargijooksud ja Jooksupartneri ühistreening.

Taastumist oli vaja, sest kuigi Tehvandi läks oodatust palju paremini, siis mäest pidev alla jooksmine mööda asfalti raputas päris tugevasti mu puusi ja kindlasti peaksin tugevdama oma pöida. Ehk siis mu pöid ei tööta praegu nii nagu hea oleks ja see tekitab säärelihastes pingeid. Püüan endale sisse harjutada, et pean rohkem võimlema, kindlaid jooksuharjutusi tegema, üldse rohkem soojendust ja venitust ja rullimist.

Kolmapäeval Pargijooksudel võitlesin küll endaga, sest nii suur tahtmine oli lihtsalt kõndida, aga jooksin ikka edasi. Olin hästi negatiivne oma peas -  olin kuri enda peale, et miks ma ei jaksa, miks ma ei pinguta rohkem, miks ma kaalun nii palju, miks ma kiirem pole, miks ja miks ja miks. Samas jooksin vaid 1 minuti aeglasemalt kui eelmine nädal kui mul polnud häda midagi ja kus rada oli sarnane maastikurada paari tõusuga nagu seekordki. Ja tegelikult oli tore -  mu perekond toetas mind ning nägime hiigelsuurt jänest ja nädalalõpuks olid mu jalad juba tagasi normaalsed ka. Eks neid raskeid hetki tuleb veel, maratonini on ju veel väga pikk tee - kuid tuleb kuidagi edasi liikuda ja head päevad ei jää ju ka tulemata. Seekord ma pooleli ei jäta. Nii palju innustavaid inimesi on ümberringi ja kes juba on see aasta maratoni jooksnud läbi raskete ilmaolude, kõhkluste ja neil on väga hästi läinud, nad on väga tublid olnud.

Jooksupartneri trenn oli seekord hoopis teistsugune - olin muidugi juba sisehalli ja oma treeneriga harjunud ja nüüd oli hoopiski õues võõra treeneriga ja rõhk treeningul oli pigem tunnetusel. Iga treening on aga vajalik ja milleski hea. Püüan  rohkem ühistreeningutele jõuda.

Nädal lõppes sellega, et käisin Tarmole Sillamäel Xdreamil kaasa elamas. Alati on selline maguskibe tunne kui start antakse - ühest küljest jääb kripeldama, et ise ei startinud ja samas mõtled, et nii täna tuleb hea vaatamisväärsustega tutvumispäev, mõnus. Sillamäe oli väga külalislahke ja kindlasti oma arhitektuuripärandi poolest huvitav, kuid samas oli kuidagi liiga vaikne ja tühi. Väike juubel oli ka  - 5 aastat tagasi osalesin ise oma esimesel Xdreamil - tegemist oli lühikese linnasprindiga tol korral Tallinnas, nii et tuli vast kokku 40 km ja 4-5 tundi seiklust. Ei saa võrreldagi järgnevate seikluste ja elamustega, millest saab ikka ja jälle pajatatud. Aeg läheb väga ruttu - see tundub nagu eile, kui seisin seal stardijoonel ratta seljas ja mul polnud õrna aimugi, mis juhtuma hakkab. Sillamäel ka vaatasin osalejaid ja sa tunned alati ära need, kes esimest korda lähevad ja möödudes muigad endamisi ja soovid mõttes edu, sest sina juba tead, mis neid varsti tabab ja milleks nad kindlasti valmis pole. Ohh jah hakkan siin heietama -  Xdreamiga ongi nii et võisteldes alati mõtlen krt ma enam siia ei tule, see on nii raske ja kui võistlus läbi, siis mõtled, et krt see oli nii äge, kas järgmine kord ka tuleme? Eks vaatab kuidas see hooaeg kujuneb.

Loe Helena blogipostitusi http://helkuteebsporti.blogspot.com.ee/.

0 kommentaari