Jaga:     
Uudised

KOHV: juua või mitte?

Kohvijoomine on tavaline ja teiste igapäevaste mõjudega tihedalt läbi põimunud – nii on kohvi mõju tervisele keeruline hinnata.

Kohvist on leitud üle kahe tuhande ühendi. Rohkem kui sajal neist on bioaktiivne toime, kuid vaieldamatult kõige tuntum ja kuulsam on kofeiin. Kofeiin ongi põhiline alkaloid kohvis, mis annab kibeda maitse. Inimese maitsemeel tajub mõrusid ühendeid juba küllaltki väikestes hulkades. Seda saab käsitleda ammuse kaitsekohastumisena, sest paljud looduses leiduvad mõrumaitselised ühendid on ka mürgised. Mõrususe varjutamiseks ongi hakatud kohvile lisama suhkrut, piima, koort jt lisandeid.

Kofeiini omastamine organismis on kiire: kolmveerand tundi pärast kohvitassi tühjendamist on lõviosa kofeiinist juba imendunud ja kehas laiali kandunud. Mitmed lisandid küll pärsivad kofeiini imendumist ja toimet.

Kofeiinimolekul on piisavalt rasvlahustuv, pugemaks läbi eriliste biobarjääride ja rakumembraanide. Just seetõttu jõuab tarbitud kofeiin kiirelt nii aju närvirakkudesse kui ka läbi platsenta looteni. Näiteks vere ja aju vahel ühtlustub kofeiini tase umbes poole tunniga. Mis kiirelt tuleb, see ka ruttu läheb – mõne tunniga laguneb ligikaudu pool organismi viidud kofeiinist.

Kofeiin kehas

Kehas on kofeiinil mitmeid toimeid. See alkaloid tugevdab ja kiirendab südame kokkutõmbeid ning tõstab sellega mõnevõrra vererõhku. Organismi tasandil ergutab kofeiin üldist põhiainevahetust, soodustades ka energia vabanemist toitainetest. Seetõttu on kofeiini lisatud mõningatesse kõhnumist soodustavatesse preparaatidesse. Samuti aitab kofeiin lühiajaliselt mõnevõrra parandada kehalise suutlikkuse näite. Kofeiini manustamisel kiireneb neerude tegevus ja suureneb higieritus – kohvil on vett eemaldav ehk diureetiline mõju. Seetõttu pole kohv veekaotuse korral janukustutuseks sobiv, sõltumata sellest, kas seda juuakse külmalt või kuumalt.

Erilist tähelepanu tasub pöörata mõjule, mida kofeiin avaldab inimese närvisüsteemile. Kofeiinimolekulide seostumisel peaaju teatud piirkondades esinevate närvirakkude retseptoritega muutuvad erksamaks mõned tajud ja kiireneb kesknärvisüsteemi talitlus. Kofeiin parandab tähelepanuvõimet, aitab keskenduda ja unisust ületada ning suurendab mõnevõrra vaimse töö aktiivsust.

Alati ei sobi

Et kofeiini mõju on väga individuaalne, siis erineb suurtes piirides ka vajatava annuse kogus ning mõju kestus. Nii nagu paljud teisedki alkaloidid, võib ka kofeiin järjepideval kasutamisel põhjustada sõltuvust, mis kujuneb välja eelkõige nendel, kes iga päev suurtes kogustes kohvi joovad.

Kofeiin on tugev seedekulgla, eriti just mao ärriti. On inimesi, kellel kofeiin kutsub esile kõrvetisi ja valusid. Vastunäidustatud on kohv ja kofeiin seedekulgla haavandite korral. Samas soodustab kofeiin söödud toidu mõnevõrra kiiremat liikumist seedekulglas, soolhappe sünteesi maos ja sellega seoses ka seedimist. See on ka põhjus, miks mitmekäiguliste einete lõpuks serveeritakse kohvi.

Kofeiinitarbimisest peaksid eriti õhtutundidel hoiduma need inimesed, kellel on uinumisraskusi. Samuti on liigne kofeiin vastunäidustatud südametegevuse häirete ning kõrge vererõhu korral. Kofeiini sisaldavate toodete tarbimisest tasub loobuda ka hõlpsalt ülierutuva närvisüsteemiga inimestel. Hea on teada sedagi, et ohtralt tarbitud kofeiin on ise organismis valuvaigistava toimega ja võimendab ka teiste valuvaigistite mõju. Kohvijoomist peaksid piirama ka lapseootel naised. Et kofeiin soodustab uriinieritust, siis on sage kohvipruukimine katsumus ka eesnäärmeprobleemide käes vaevlevatele meestele.

Järeldus kõigest eelöeldust on ühene: kofeiin kohvis ei ole kahjulik ega ohtlik, kui seda pruukida mõõdukalt ja organismi füsioloogilist seisundit arvestades.

Plussid ja miinused

Kofeiini vastuoluline mõju laieneb ka kohvile üldiselt. Kohvijoomise plusspoolele saab kanda fakti, et taimset päritolu joogina varustab kohv organismi kaaliumiga. Et kohvis on mitmeid orgaanilisi happeid, siis musta kohvi sage ja ohter pruukimine mõjub halvasti jällegi organismi kaltsiumimajandusele. Probleem ei tulene mitte niivõrd hapete küllusest, kuivõrd tarbitava kohvi üldisest hulgast. Samas aitab piima- või koorelisand kohvi kaltsiumiröövi taltsutada.

Kõiki kohvis leiduvaid orgaanilisi happeid ei saa siiski ühe mõõdupuuga hinnata, sest klorogeenhappel on inimorganismile mitmeid soodsaid kõrvaltoimeid, näiteks vere suhkrutaseme tõusu aeglustamine. Naturaalne must kohv ise on suhteliselt kalorivaene jook, sest organismile energiat andvaid põhitoitaineid on selles rüüpes kasinalt. Küll aga ei kehti viimane väide koore, suhkru või liköörilisandiga kohvi kohta. Mustas kohvis kolesterooli pole, koorega maitsestatud kohvis aga küll.

Naturaalses kohvijoogis leidub ka selliseid õlitaolisi ühendeid (kafestool ja kafeool), mis organismi jõudnuna soodustavad maksas kolesterooli sünteesi. Paberfiltri kasutamine kohvi valmistamisel püüab enamiku nendest siiski kinni, presskannus tehtud kohvisse jäävad nad alles. Kohvis on tuvastatud ka mitmeid antioksüdante. Ehkki nende sisaldus ühe tassi kohta pole märkimisväärne, annab sage kohvijoomine päevas kokku päris arvestatava hulga neid kaitseülesannet täitvaid ühendeid.

Kohvi pluss on seegi, et naturaalsele töödeldud kohvile ei lisata lisaaineid. Küll aga ei kehti viimane väide lisanditega kiirlahustuvate kohvijoogipulbrite kohta.

Piisake ajalugu

Arvatakse, et esimesena avastasid kohvi ergutava mõju Aafrika hõimud ja kohvi algseks päritolupiirkonnaks peetaksegi nüüdse Kesk-Etioopia alasid. Esialgu ei pruugitudki kohvi joogina, vaid pooltahkes olekus seguna. Puruks tambitud kohvipuuseemnetest (kohviubadest) ja loomarasvast segati kuulikesed, mida neelati enne jõudu nõudvaid katsumusi – sõja- ja jahiretki ning pikki rituaalseid pidustusi. Enne esimest aastatuhandet pruugitigi kohvi vaid erguti ja ravimina, aga mitte seltskondliku joogina. Pärast esimest aastatuhandet hakkas kohvijoomine just araabia kultuurisfääris suhteliselt kiiresti levima. Väidetavalt tuleneb isegi kohvi nimetus araabia keelest ja tähendab tõlkes “kosutav”. Euroopast pärit reisimehed tutvusid kohvi joomisega Damaskuse, Kairo ja Konstantinoopoli kohvimajades 16. sajandi lõpul.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2011. aasta maikuu ajakirjas.

0 kommentaari