Uudised

Läbi raskuste tähtede poole: 7. maraton Belgradis TEHTUD! 

Kertu Jukkum, 27. aprill 2018, 07:32
 
Jaanuaris, kui uue maratoni paika panin, oli lumi valge ja meel motiveeritud. "Sellest tuleb üks korralik jooks," mõtlesin toona. Alustasin talvistest ettevalmistustest Levil suusatades ja jätkasin jooksutreeningutega kodus, kuni haigeks jäin. Niivõrd pikalt ja tõsiselt ei ole ma haige olnudki. Tarbisin kõikvõimalikke ja vahelduseks ka võimatuid ravimtaimi ning medikamente. Inhalaatorist sai mu igapäevane kaaslane, kuniks avastasin, et vana hea kartuliaur on siiski mõjusam. Tartu maratoni sain nautida vaid raja äärest ja alles märtsis toibusin selliselt, et suutsin end taas rajale vedada. Vaevaliselt, aga algus seegi.Gruusia mägedesse pagedes võtsin eesmärgiks lumelaua õppimise kõrval jooksutreeningud. Tänulikkusega tagasi mõeldes, aitas tublisti kaasa maratonijooksja Kristi kampa sattumine. Temaga koos me seal talvise Svaneetia vahel kohalike mägedemeeste rõõmuks jooksime. Viimastel päevadel korraldasime Tetnuldi-Svaneetia poolmaratoni lausa ja see on kahtlemata mu elu ilusa

Belgradi sõidusoov tekkis mul mäletatavasti siis, kui mu kursaõde siia kolis. Nädal enne minu siia jõudmist oli tema juba tagasi kodumaale kolinud - koos kogu siinse perega. Aga maraton hüüdis tulles ja start läks laupäeva hommikul kell 10. See oli mu seitsmes maraton nüüd siis (esimene Stockhom, teine Tallinn, kolmas topeltmaraton Berliinis, neljas New Yorgis, viies Barcelonas, kuues Havannas) ja esimest korda ei olnud mul närvikübetki naha vahel. Stoilise rahuga jalutasime üheskoos Davidiga, kes pakkus, et võib olla mu jäneseks, starti ja ma olin üsna veendunud, et sel korral ma mitte lihtsalt ei läbi maratoni, vaid ma jooksen sellise ilusa aja, mis iseenesest paneb medali üle uhkust tundma.

Kuumus tekitas veidi muret: 24 soojakraadi ja tundus, et lauspäike. "Pole hullu, kindlasti tuleb ette palju varjus jooksmist," mõtlesin naiivselt end lohutades, aga see oli optimisti enesepete. Etteruttavalt võin öelda, et kogu rada kulges lageda päikese all ja nii oli joodikupäevitus kindlustatud. Pruuniks teiseks juuniks - tehtud! Algus läks kiirelt, aga mitte lihtsalt. Tabasin end mõttelt, õigemini küsimuselt, et mitu maratoni tuleb joosta, et joosta oleks lihtne? Okei, kilomeetrid jalge all lähevad, aga lihtne ju ei ole. Kas kunagi saab olema? Või öelge palun, mitu maratoni tuleb joosta, et oleks lihtne, sama lihtne kui kuut kilomeetrit joostes?

Loe kogu Kertu postitust http://kertujukkum.blogspot.com.ee/!

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee