Jaga:     
Uudised

TENNIS – üldtreening koos sõpradega  

Tennis on lõbus ja lahe spordiala, mis koormab kogu keha. Kes kord reketi on kätte võtnud, ei saa seda enam maha panna, sest peale mängupisiku on ka trennisemud need, kes sind ikka ja jälle väljakule kutsuvad.

Tennisetreeningutega alustamiseks ei vaja sa paljut, grupitreeningutes saad näiteks kasutada klubi reketeid ja palle. Spetsiaalsed tennisetossud on ainuke investeering, mille alustajana teha võiksid.

“Ma olen näinud, kuidas vale jalanõu pärast hüppeliigeseid vigastatakse. Tavaline trennijalats pole piisavalt toestatud, tennises liigume me aga ette-taha-külgedele,” selgitab UP Tenniseakadeemia treener Maria Adamson-Sojonen jalatsi kvaliteedi tähtsust.

Riided vali mugavad, et saaksid neis vabalt liikuda. Reketi ostuga kiirustada ei tasu, sest sa ise ei oska kohe alguses õiget valida ja ka spordipoes võidakse sulle sobimatut mudelit soovitada.

Kipub aga nii olema, et teisel või kolmandal trennikuul soovib enamik harrastajaid ikkagi oma reketit. “Ma ei oska öelda, kust see tuleb, aga see toob nii palju rõõmu. Kui ma seda näen, läheb ka mul süda soojaks,” ütleb treener.

Üksi või grupis

Tennis on üsna kallis spordiala ja seepärast pakutakse üha enam fikseeritud kuutasuga grupitreeninguid. Täiskasvanute rühmades on enamasti neli inimest ja treeningud algavad kohe, kui järjekordne nelik on koos. Sõltuvalt klubist ja grupist on tunnid hommikuti või õhtuti, ühel-kahel korral nädalas.

Eratreening on kallim, sest siis tuleb sul tasuda nii väljaku rent kui ka treeneri tunnihind üksinda. Üldjuhul on hommikul ja päeval väljakute hinnad soodsamad, tipptunnil ehk pärast tööd krõbedamad. Järjepidevad treenijad broneerivad endale väljaku kuude kaupa ette ja nii on õhtul raske löögile pääseda.

Maria Adamson-Sojoneni sõnul pole eratreening kiireim tee tenniseoskuseni, seepärast tasub oma valik teha lähtuvalt rahakotist või sellest, kas tahad üksi või koos treenida. Kõike, mida sa õpid eratunnis, õpetatakse ka grupitunnis ja vastupidi. “Mina soovitan algajatel käia kord nädalas rühmatrennis ja paralleelselt võtta nädalas ka üks eratund. Grupitunnis saad mängida nendega, kes on sinu tasemel, tund on taktikaline. Eratunnis keskendub treener pigem tehnikale. Nende kahe ühendamine on hea kombo.”

Mäng, mis sobib kõigile

Tennisetreeninguid pakutakse kindlaks perioodiks kursusena või tähtajatu grupitreeninguna. Mängima hakatakse aga kohe. “Mina panen kõik juba esimeses tunnis mängima. Oleme platsil väiksemal alal, pehmemate ja aeglasemate pallidega, aga see tekitab kohe mängu ning võimaldab punktide peale harjutada. Teooriat räägin ma niikuinii juurde, aga me ju tahame ikka mängida!” teab Maria Adamson-Sojonen osaliste soovi.

Neljane grupp on piisavalt suur, et treeneril oleks täpne ülevaade, kes kuidas areneb. Edasijõudmisest annab märku see, kui oma rühmas enam võrdväärset vastast ei ole.

“Meil on treenereid ja gruppe väga palju, nii et vastavalt tasemele liigutan inimesi nii algajate kui ka edasijõudnute puhul. Rühm peab olema võimalikult ühtlane, et ei tekiks olukorda, et mängija ei saa piisavalt koormust ja pole enam motiveeritud. Enamasti vaatan kaks korda aastas seisu üle, aga on olnud ka pärleid, kelle puhul tuleb kiiremini tegutseda.”

Treeneri sõnul pole võimalik öelda, kui kiiresti keegi tennise selgeks saab. Ta naljatab, et juba esimeses tunnis saab punase palliga esmase mängu kätte, aga tegelik areng on individuaalne. Mänguni suurel väljakul ja õige palliga jõutakse ühe kuu kuni aastase treeninguga. Õppides liigutakse edasi samm-sammult ja suure hurraaga servida soovijad tuuakse pilvedelt alla kergemate tegevuste juurde. Varasem sportlik kogemus ja vorm ei ole oluline – mängima hakkavad kõik. Tulemused sõltuvad suuresti sellest, mis taset sa saavutada soovid.

Vigastus ei hüüa tulles

Tennisemängus ette tulevad traumad on nii harrastajatel kui ka tippmängijatel samad: viga võivad saada hüppeliigesed, põlved, alaselg, õlad, küünarnukid, randmed. “Kõige lihtsam abinõu on venitamine enne ja pärast trenni. Tunnis ei tasu üle rapsida, vaid tuleb treenerit kuulata. Esialgu sa ei kontrolli ennast ja pole mõtet rahmeldada. Hiljem, kui suudad ka keha liikumist kontrollida, on vigastuste risk väiksem,” juhendab Adamson-Sojonen.

Grupiga treenides tehaksegi alguses soojendusjooksu ja harjutusi. Kui treener on soovituslikud soojendus- ja venitusharjutused ette näidanud, siis on ootuspärane, et sa tuled varem kohale ning valmistad end mänguks ette. Väljakuaeg on pühendatud mängule, seega on vaja eeltöö endal ära teha.

Vigastusi esineb harrastajate tennises siiski pigem harva, peamiselt siis, kui eiratakse ohutust. Kui pallid on väljakul, võid juhtumisi neile peale astuda ja näiteks hüppeliigest vigastada. Seega on kuldreegel, et üleliigsed pallid tuleb väljakult ära lükata. Tunnis peab olema tähelepanelik ning enda ohutuse ja heaolu eest seisma.

Üksik- või paarismäng

Harrastajatele korraldatakse rohkelt võistlusi, etappe on pea igal nädalavahetusel. “Ma innustan neil osalema. Olen võistlema saatnud isegi vaid aasta mänginuid. Klubisiseselt võiks võistlema hakata juba varem, see on hea võimalus võistlushirmu ületada. On üksik- ja paarismäng ning liigatennis, kus naistel on neli ja meestel viis tasemeklassi.”

Võistlustel käimine on mitmes mõttes kasulik kogemus. Mängija hakkab end ise analüüsima ja annab treenerile tagasisidet, mis tal hästi läks ning milles ta vastasele alla jäi. Selle põhjal saab trenni veel paremaks muuta.

Treeningutes harjutatakse nii üksik- kui ka paarismängu, võistlemiseks saad sobiva variandi ise valida. “Üksikmängus vastutad sa ise kõige eest, paarismängus on kaetav ala väiksem. Füüsiliselt on paarismäng veidi lihtsam, aga mängu pole nii palju, punktid on n-ö lühikesed. Palju sõltub ka sellest, kuidas omavahel klapitakse. Tean paare, kes on aastaid koos mänginud ja nad ei pea isegi omavahel rääkima, nad on mängus nii kokku kasvanud. Teistel tekib võistlusolukorras aga konflikt.”

Tennise eesmärk võiks olla hea enesetunne, seepärast vali enda jaoks sobiv trenn, võistlusklass ning reaalsed sihid. Suvel on trennides paus, mil võid osaleda kas kodu- või välismaa laagris või ka treeningutest veidi puhata. Hea ilma korral saad tennisemängu nautida välisväljakul. 

Ei jõua järgmist trenni ära oodata

Argo Tauri sõprus tennisega sai alguse juhuslikult. Kolleeg teatas, et läheb Kadriorgu tennisetrenni. Argo kauples end pealtvaatajaks. Juba samal nädalavahetusel sai ta tuttavalt oma esimese tennisereketi, sest tollele see ei sobinud. “Tennist olin varemgi telekas ja internetis huviga jälginud ning meie tippudele kaasa elanud, aga ise ei olnud söandanud seni reketit kätte võtta. Olin sinasõber sulgpalliga, aga need kaks ala on ikka päris erinevad.” Nüüdseks on Argo regulaarselt tennist mänginud viis aastat, viimased kolm aastat jõudnud 2–3 korda nädalas platsile, vahel ka rohkem, lisaks võistlused-turniirid.

“Alustasin kohe treeneriga ja see oli igati õige otsus, sest siis ei pidanud hiljem ümber õppima. Üksinda trenni tehes on koormus suurem, saab rohkem palli lüüa ning areng on kiirem,” leiab ta. “Minu esimene ja siiani ainus treener on Alti Vahkal ja olen temaga väga rahul. Mitte kordagi ei ole selle aja jooksul juhtunud, et ma ei taha või ei viitsi trenni minna. Pigem saab trenn liiga kiiresti läbi ja ma ei jõua järgmist korda ära oodata. Treener oskab piisavalt motiveerida ja leiab ka minu jaoks keskmises või halvemapoolses trennis alati midagi positiivset, millega mind turgutada.”

Argo arvates on tennis äärmiselt huvitav mäng. “Isegi piisavate oskuste korral ei pruugi mäng ka näiliselt nõrgema vastasega sinu kasuks lõppeda, sest platsil oled kõige suurem vastane just iseendale. Lisaks tenniseoskusele ja kiiretele jalgadele peab ka vaimne pool tugev olema, et ebaõnnestumisest mitte masendusse langeda.”

Iga-aastase tenniselaagrite külastajana leiab ta, et kliima ja võimaluste poolest on parim koht Türgi, aga ta on käinud ka Mallorcal ning tänavu minnakse Ibizale. “Eks uued kohad ole alati huvitavad, aga peamine on siiski kvaliteetne tennis ja lahedad sõbrad. Minule on see juba kuues laager ja õhin on sama suur kui esimesel korral,” kinnitab ta.

Enda sõpruskonnas on just Argo see, kes tänu oma turismitööle tenniselaagreid veab. Peale välislaagrite korraldatakse 2–3päevaseid laagreid ka Eestis, kuhu kogunevad eri klubide liikmed ja üllatusmomente on rohkem kui oma trennikaaslastega mängides.

Argol pole suuremaid vigastusi ette tulnud. Et rohkem jaksata ja paremini mängida, käib ta ka jõusaalis. “Tennis ei ole ringitormamine, vaid tark ja tasakaalukas mäng.”

Argo on tänu tennisele palju uusi sõpru ja tuttavaid leidnud ning tema elu on märksa huvitavamaks muutunud. “Oleksin ma varem teadnud, et üks spordiala võib nii lahe olla, oleksin juba lapsena alustanud. Aga kui olla piisavalt töökas, siis ei ole miski võimatu ja saavutada võib palju. Wimbledonile ma just ei püüdle, aga ka mõne turniiri võit on piisav tunnustus, mis paneb veel rohkem pingutama ja tennist armastama.”

Vaata lisa: www.tennis.ee/mangima/klubid.

Artikkel ilmus täismahus Tervis Plussi 2017. aasta märtsikuu ajakirjas.

0 kommentaari