Uudised

Läki rattamatkale! 

Pamela Eesmaa, 13. aprill 2018, 11:00
 PantherMedia/Scanpix
Loodus ja päike kutsuvad – tule õue ja liiguta end! Mis võiks olla veel mõnusam kui põrutada kondiauruga Eestimaad avastama. Nipernaadi reisiklubi matkajuht Heldur Pedajas annab hüva nõu, kuidas katsumuseks valmis olla. 

Mis vahe on rattaretkel ja rattamatkal?

Üldiselt kiputakse neid mõisteid suvaliselt kasutama, tõenäoliselt lihtsalt kõlalise eelistuse alusel, aga spetsialistid teevad selge vahe sisse. Matkamine eeldab seda, et kogu vajalik infrastruktuur, s.o magamiskoht ja söömine, organiseeritakse ise. Kaasas on telk või bivikott (veekindel, kuid hingav kott magamiskoti ümber), matkaköök, toiduained jne ning vähemalt üks öö veedetakse looduses. Retked on enamasti ühepäevased ettevõtmised, kuhu minnakse väikese kotiga, kaasas vaid päevasöök ja mõned riided, õhtul oled taas turvaliselt katuse all. Lääne-Euroopas on matkamine haruldane, enamasti liigutakse majutuskohast majutuskohta.

Matkamine, sh rattamatkamine, nagu seda Eestis massiliselt harrastatakse, on aga pärand nõukogude ajast, mil valmis radasid ja infrastruktuuri polnud ning tuli ise kõigega hakkama saada. Seda liiki ettevõtmisi kiputakse läänemaailmas ekspeditsioonideks (expedition) nimetama. Mõistagi on matkamine palju tõsisem ettevõtmine kui retk, ettevalmistus peab olema korralik. Oskus organiseerida laagrit, valmistada välioludes süüa – see kõik eeldab head väljaõpet. Väljaõppe saab kogenenumate matkajate kõrvalt, mis paraku võib olla keerukam tee, või siis mõnest matkakoolist.

Ka rattale esitab matkamine hoopis teisi nõudeid kui väike päevane retk. Raam peab olema tugev, pakiraamid korralikud ning rattakotid mahukad. Kaasavõetava inventari kaal võib ulatuda paarikümne kiloni ja seda peab oskama pakkida. Ratas olgu ka korralikult hooldatud, sest keset metsi ja mägesid pole kõrvalist abi kusagilt võtta. See tähendab, et rattamatkajal tuleb tunda ka ratta mehaanikat ja ehitust.

Kumba Eestis rohkem harrastatakse?

Raske öelda, siiski eeldatavasti retke. Ka seda, kui lähed õhtul korra välja ja teed tiiru, võib rattaretkeks tituleerida. Näiteks roheliste rattaretk on väga populaarne ja selle nimetus täitsa täpne – laagrid ja toitlustamine on ju korraldajate poolt, osaleja ainus mure on rattaga kohale vändata. Kogu varustus liigub aga autoga. Samas on rattamatkajaid siiski omajagu, väga palju käiakse ka välismaal mägedes. Kui oled nädal aega mägedes vändanud, 20 kg lisaraskust rattal, on Tartu rattamaraton pärast seda üsna lapsemäng.

Milline peaks olema rattamatka varustus?

Rattamatka soovitusliku varustuse nimekirja leiab Nipernaadi reisiklubi koduleheküljelt. Seal on kirjas, mis ja milleks on vajalik. Päeval matkamiseks sobivad samad riided, mida kannad lihtsalt rattaga sõitma minnes. Kasutada võib rattasportlaste dresse, kuid see pole kohustuslik. Pigem võiks mõelda sellele, et rattamatkad toimuvad siiski enam-vähem asustatud kohtades. Kui satud kuhugi linna, ei ole mugav ringi liikuda rattasportlasena, võistlusdressid on ju nagu papagoi sulestik, kirjud ja liibuvad. Leidub siiski ka tagumikupolsterdusega rattapükse, mis näevad välja nagu tavalised šortsid.

Kindlasti võiks varustuses olla helkurvest, eriti kui jääd sõites hilja peale. Mugav on kasutada klipiga pedaale ja vastavaid kingi. Siis saad mäest üles mitte ainult vajutades, vaid ka tõmmates, ja see annab väga palju lisajõudu. Klikisüsteemi asendab ka pedaalikorv, kuid mõlema puhul on oluline, et neid osataks kasutada, muidu võib see väga valusa kukkumisega lõppeda.

Matkarattasõitu tuleks lausa eraldi õppida. On vaja pikalt vastu pidada, sest matk ei kesta paar tundi, vaid vahel päevi või lausa nädalaid. Ka tuleb õppida sujuvalt ja õigeaegselt käike vahetama, kogenud kõrval on valus kuulata seda raginat, mis algajatel käike vahetades tekkima kipub.

Mägedest laskumisel võivad kiirused väga suureks minna, 70 km tunnikiirusega sõites on vaja osata oma ratast valitseda. Arvestama peab, et rasked rattakotid muudavad kurvis ratta suhteliselt juhitamatuks ja kipuvad raami väänama, mõistagi kuristiku suunas. Valmis tuleks olla ka halvimaks – kukkumiseks. Kuidas turvaliselt kukkuda, oleme Nipernaadi rattamatkakoolides õppinud downhillisõitjatelt.

Turvavarustusest on kiiver meie matkadel kohustuslik, ka lambid peavad alati ligi olema, nii punane tagalamp kui ka pealamp ees. Pealamp on parem kui rattalamp, seda saab ka laagris kasutada. Vajalikud on head rattaprillid, sest suurel kiirusel silma lendav putukas võib väga palju paha teha.

Mõistagi sõltub riietus ka ilmaoludest. Kangemad mehed teevad rattamatku ka talvel. Siiski on eelistatud piirkonnad, kus päike on normiks: Kreeta, Mallorca, Sardiinia, Korsika jne.

Milline ratas sobib matkaks?

Kõige paremini sobib võimalikult kerge, aga jäiga ja tugeva raamiga 15–20 käiguga mägiratas. Kerge mustriga asfaldikumm ajab enamasti asja ära, kui just marsruut ei vii päris loodusesse. Tugevdatud pöid ei teeks paha, pedaalid võiksid olla universaalsed ehk sellised, mille ühel pool on klikk ja teine pool on tavaline. Rattal peaks olema tugev tagumine ja soovitatavalt ka esimene pakiraam.

Lisaks tagumisele rattakotile on hea kasutada ka esimest kotti, mis aitab raskust ühtlasemalt jaotada. Ka lenksukott, kus saab hoida päeval vaja minevaid esemeid ja kuhu külge võib kinnitada kaardi, on mugav asi. Esiamort teeb aga ratta raskeks ja ülesmäge sõites neelab vajutusjõudu. Liigse kolu, nagu näiteks rattajala, võiks maha jätta. Käiguvahetaja kaitse võiks aga lisada.

Ratas tuleb enne matka väga põhjalikult korda teha ja kaasas peavad olema sagedamini purunevate osade varutükid. Oma ratast tuleb tunda. Eestis on üksikuid rattamehaanikuid, kes teavad, mida matkaratas endast kujutab, ja oskavad selle vastavalt vajaliku komplekteerida. Suvalise poest – või veel hullem, supermarketist – ostetud rattaga ei soovita küll matkale minna. Sadul võiks olla pigem pehmepoolne, kui sul pole just rattasportlase treenitud tagumikku. Saada on ka spetsiaalseid geelsadulaid või sadula geelkatteid.

Kõik sõltub matkast, marsruudist ja eesmärkidest ning muidugi ka kaaslastest. Kõige olulisem on vahest see, et grupp oleks ühtlase tasemega ja võtaks ette jõukohase marsruudi. Väga sageli tullakse matkale otse kontorilaua tagant. Võimalusel võiks teha natuke kestvustrenni. Matkal pole tähtis kiirus, vaid vastupidavus. Võiks osata kukkuda, mägedes pidurdada jne. 2/3 matkast on aga nagunii söömine ja magamine ehk tähtis on, kas suudad laagrit organiseerida, telgis magada, piiratud tingimustes süüa valmistada ja hügieeniga hakkama saada.

Iseenesest pole matkamisel takistuseks ükski puue, need inimesed matkavad lihtsalt teistmoodi. Ka ühe jalaga inimesed võivad vastava ratta komplekteerida ja teha vinge matka. Aga kui vaim ei kanna, siis ei saa ka parima füüsise korral matkamisest asja. Kindlasti pole probleemiks lapsed. Ka neid saab matkale kaasa võtta, lihtsalt marsruut tuleb teistmoodi planeerida ja grupp muudel alustel kokku panna. Põhiline treening pole mitte füüsiline, vaid vaimne.

Kellele sobivad rattaretked-matkad? Kellele pigem mitte?

Sobivad kõigile, kes soovivad uusi kohti kogeda ning oma suutlikkuse piire tunnetada ja nihutada. Erinevus mägimatkast on see, et näed palju laiemat piirkonda, mägimatkaja näeb samas paiku põhjalikumalt ja selliseidki, kuhu rattaga ei trügi.

Matkavarustuse nimekiri

Päeval liikumiseks

Ratas, vee- ja tuulekindel jope, vee- ja tuulekindlad püksid, pusa (soovitatavalt mikrofliisist, kuna see materjal juhib higi kehast eemale), dressipüksid (samuti soovitavalt fliisist), käe- ja jalasoojendajad, tagumikupehmendusega püksid, rattasärk (spetsiaalne ratturisärk, mis higi eemale juhib), tuulevest (kasutatakse särgi peal, kui on vaja laskuda, võiks olla erksat värvi), tossud või rattakingad (spetsiaalsed klotsiga kingad on vajalikud, kui on vastavad pedaalid), pearätik (soovitatavalt mikrokangast torurätik), aluspesu, vihmariided, vahetusjalanõud, sokid (sünteetilisest kiust, mis juhib higi jalast eemale, vajalike paksendustega), rattakotid, lenksukott, rattakoti kate suurema saju tarvis, rattajoogipudel, korraliku UV-kaitsega rattaprillid, punane vilkur pimedas või tunnelis sõitmiseks, kiiver, rattakindad, tagavara-sisekumm.

Õhtul ja öösel laagris

Vahetusjalatsid (kerged plätud, matkasandaalid, veesussid vms), paar sooje sokke, magamiskott, magamismatt (soovitatavalt alumineeritud), toimkonnakindad (töökindad, millel pihud nahaga vooderdatud), isiklike asjade kott, istumisalus, pealamp (ära unusta patareisid), rattalukk, bivikott.

Hügieen

Kempsupaber, niisked salvrätid, rasvane kätekreem, päikesekaitsekreem, näokreem, sääse/kihulasekreem, hügieeniline huulepulk, karbiga hambahari, hambapasta, seebitükike, rätik, küünetangid ja -viil.

Muu varustus

Toidunõud, matkanuga, pass, haigekassakaart, reisikindlustus, rahakott (kaelaskantav on kõige universaalsem ja kindlam), mobiiltelefon, fotoaparaat või videokaamera, isiklik apteek.

Vaata lähemalt www.nipernaadi.ee.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2011. aasta aprilli ajakirjas.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee