Uudised

Kuidas minust sai taimetoitlane 

Lilian Merila, 11. aprill 2018, 12:00
Foto on illustratiivne PantherMedia/Scanpix
Seitse aastat tagasi sõi fotograaf Lilian Merila viimati liha ja jõi piima. Lilian jagab oma lugu: kuidas ta sellise valikuni jõudis ja kuidas on see teda mõjutanud.

Oma külmkappi vaadates näen riiulitäit rohelist salatit, köögivilju, õunu, üleküpsenud banaane ja avokaadosid, klaaspurke seemnete ja pärmihelvestega, lisaks rest mune mehe vanematelt. Need on Viljandimaal elavate rõõmsate kanade munad – papa Sergeil tuli mõte ehitada kanade aedik tulevikus veel kordi suuremaks, et nad saaksid soovi korral ka metsatukas jalutada. Mu tütar Natasha patsutab kanu ja toidab neid kodust kaasa võetud teradega, kui ta maal käib.

Vastuseks küsimusele, milline on minu menüü, vastan, et enamasti vegan ja enamjaolt raw (toores) ning gluteenivaba. Erandiks tuttavad talumunad, mõnikord kohvikus kitsejuustusalat, vanaema hoole ja armastusega küpsetatud kohupiimakook ning paari kuu tagant natuke kala. Viimane kord, kui jõin piima või sõin liha, oli pea seitse aastat tagasi.

Samal ajal kui sõbrad lihaarmastajad mõtetes vibuga metsa loomi luurama sammusid, nägin ennast hoopis korvitäie maasikate ja mustikatega. Esimest korda elus tekkis küsimus, miks ma liha söön. Kas saab ka teisiti ja kes on taimetoitlased? Mõned tunnid hiljem trükkisin Google’isse sõna “taimetoitlus”, et rohkem teada saada.

Hea aeg järele proovida
Tol ajal oli minu beebitütar alles esimesi kuid lisatoidul ja täisväärtuslik toit oli minu jaoks vägagi päevakorral. Kirjeldatud peost ja jutuajamisest inspireerituna hakkasin uurima taimetoitluse tagamaid ja mulle avanes terve uus maailm. Selgus, et taimetoitlastel on palju väiksem risk jääda südamehaigustesse ja vähki ning tihtipeale pikem eluiga. Sageli edestavad veganitest sportlaste tulemused lihasööjate omi. Mitmed keskkonnamured laheneksid, kui rohkem inimesi valiks taimse toidu, maailma nälja ja puhta vee probleem kaoks, kui lõpeks keskkonda saastav lihaloomade kasvatus suurfarmides. Ohoo… Ning jaa, edukalt on võimalik elada maasikatest ja mustikatest. Loomulikult tahtsin kõigest sellest heast osa saada!

Peagi algas suvi ja leidsin, et on ideaalne aeg taimetoiduga lähemalt tutvuda, niisiis võtsin ette eksperimendi “Taimetoitlase suvi”, plaaniga loobuda lihast kolmeks kuuks. Selgus, et lõunataldrik saab olla just nii värvikirev, kui lasteaias umbusklikult beeži-pruuni lõunat põrnitsedes unistanud olin. Vikerkaarest sai minu tavamenüü: sõin salateid, puuvilju, marju. Tellisin mõned inspireerivad taimetoidu kokaraamatud ja katsetasin uusi retsepte. Peagi liitus katsega ka minu elukaaslane.

Juba esimestel nädalatel märkasin mõtetes ootamatut selgust, unekvaliteet paranes märgatavalt ja alla aastase lapse unevõlas emana oli see mulle puhas õnnistus. Mõtetest olid kadunud raskus ja hall udu, mida enne polnud osanud märgatagi. Nüüd tundsin end nagu lennuk, mis on selja taha jätnud sombuse taeva ja tõusnud sinitaevasse päikesele lähemale. Pea klaar ja vaade maailmale helgem.

Kolm kuud ja taimetoidusuvi sai läbi. Selle asemel et sügisel uuesti liha juurde naasta, loobusin hoopis tasapisi kõigest muust loomsest. Puhtast uudishimust, innustatuna järjest paranevast enesetundest, võtsin osa Sille Poola vegani- ja toortoidukursustest ning külastasin Kumus supertoitude isa David Wolfe’i seminari. Märkasin, et minu aasta ringi piimjas nahatoon oli muutunud jumekamaks.

Jõudu rohkem kui varem

Tol ajal oli natuke tüütu see, et Eestis ei müüdud praeguseks kõikjal levinud tooteid, nagu näiteks toorkakao, aga ma ei lasknud end sellest heidutada ja tellisin aeg-ajalt Inglismaalt suure pakiga mitmesuguseid supertoite ja kookosõli. Pakkusin oma perele iga päev vegani- ja toorrepertuaarist jäätist, šokolaadi, vokiroogi, pastat, juustu, kõigi varasemate toitude tervislikke taimseid versioone. Tõelist gurmee-raw-veganitoitu.
Tundsin end tervema ja tugevamana kui kunagi varem. Järgmisel talvel kärutasin lapsevankrit 2–3 tundi päevas läbi lumehangede, kõhus kütuseks näiteks kookoshelbe- või tšiiapuding marjadega.

Kord Võrus lõunasööki otsides astusime elukaaslasega sisse Peetri Pitsasse ja uurisime, kas oleks võimalik veganipitsa tellida. Leti taga toimetasid kohalikud noored, kes võtsid väljakutse rõõmsalt vastu ja valmistasid meile Tamula järve ääres mõnulemiseks imelise pitsa. Olin tõeliselt liigutatud, sest sel ajal ei olnud ka Tallinna kohvikutes pooltki sellisest taimetoiduvalikust mis praegu.
Mõne aasta eest tegin toidutalumatuse testi, et välja selgitada mind pea kogu elu kiusanud nahaärrituste põhjus. Olin kahtlustanud kõike maasikatest tomatiteni, aga test viitas hoopis gluteenile! Ma ei teadnud gluteenitalumatusest mitte midagi, kuid viisin end teemaga kurssi. Avastasin enda jaoks näiteks tatraleiva ja vahetasin kuskussi hirsi ja kinoa vastu. Kuid nüüd muutus kohvikus söömine natuke jaburaks. Pastatoidud olid no-no, salatiportsust, millest oli kõik loomne välja jäetud, ei saanud leivaviiluta kõhtu täis.

Taimsest toidust oli seni mulle ainult rõõmu tulnud, aga veganlus pluss gluteenivabadus üheskoos muutus väljaspool kodu raskeks. Taimne ja puhas toit on minu jaoks loomulikult üle kõige ja eelistatud, ent vastavalt olukorrale olen kohanenud ning hakanud tegema järeleandmisi. Valin kõige taimsema ja puhtama variandi, nii gluteenivaba kui võimalik. Samas ei kiusa ma endaga einestavat seltskonda ega tellimust vastu võtvat teenindajat pikkade loeteludega kõigest, mida ma ei taha. Valin parima variandi: näiteks kitsejuustusalati, mille leiab pea igast menüüst.

Oluline on sisu!

Mul pole vähimatki sellest, millisesse lahtrisse mu söömisharjumused nime poolest kuuluvad, mulle on oluline sisu. See, et minu söök oleks võimalikult roheline, värske ja puhas. Päeva alustan enamasti rohelise smuutiga, järgnevad salat, puuviljad, tšiia-, kaera- või toortatrapuding, ning õhtul valmistan sooja toidu. Jälgin, et 80% minu toidust oleks toortoit, s.t seda poleks kuumutatud üle 47 kraadi, et säiliksid nii toitained kui ka ensüümid. Nädala jooksul jõuan poodi kolm korda: supermarketisse puuviljade järele, turule, et tuua köögivilju ja salatit, ning viimaseks ökopoodi kuivaineid ja vürtse ostma.

Viimaste aastatega on taimetoitlus ka Eestis tohutult levinud, pea pooled minu tuttavatest on leidnud taimsema menüü, vahetanud loomaliha kala vastu või märganud, et piirdudes lihaga näiteks kolmel päeval nädalas on esesetunne vastavalt kolm korda kergem. Mul on hea meel, et ollakse hoolivamad loomse toidu ostmisel ja pigem valitakse talukaup, mitte vabrikutoode. Hästi üllatav on olnud valearusaam, et Eesti mehed ei saa lihata läbi. Mind ajas laginal naerma, kui üks väga mehelik ja cool sõber, märgates, et olen taimetoitlane, noogutas ja kiitis, et muidugi saab 21. sajandil linnas elades kõhu Bambit söömata täis.

Veel mõne aasta eest tellisin kookosõli ja muud Inglismaalt postiga, kuid mõne kuu eest avastasin juhuslikult oma väga lihtsast kodupoest Nõmmel vegani- ja ökoriiulid, kus on esindatud kõik kookosõlist ja tšiiaseemnetest gluteenivaba muffinijahu ja pastani. Vau!

Instagramis ja Pinterestis leidub lõputult lihtsaid ja inspireerivaid taimseid retsepte ning Tallinna kesklinna on end sisse seadnud juba kaks veganisöögikohta. Minu nõuanne inimesele, kel huvi taimetoidu vastu: proovi järele! Ehk saab sellest sinu taimetoidu kevad.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee