Uudised

Mis on valge kitli SÜNDROOM?   

Kristina Traks, 1. aprill 2018, 10:00
 PantherMedia/Scanpix
Paljud ei armasta arsti juures käia, kuid on neid, kes kardavad tohtreid otse paaniliselt. Ainuüksi mõte mõnest protseduurist viib neil vererõhu lakke ja paneb pea pööritama. Hirmude pärast kannatab aga tervis.

Mõõdukas ärevus meditsiiniliste protseduuride ees on tuttav pea kõigile. Paanilist hirmu, mille pärast jäetakse arsti juurde üldse minemata, nimetatakse ladina keeles iatrofoobiaks ja arvatakse, et see puudutab mõnd protsenti inimestest.

Kõige enam kardavad inimesed teadmatust eelseisva ees, mitmesuguseid protseduure, näiteks vereproovi, aga ka halba diagnoosi. Kõige kardetumateks tohtriteks peetakse hambaarste, aga ka naistearste ja kirurge.

Hambaarstihirm on väga tuttav Kalevile (42), kes on edukas firmajuht. Üle 10 aasta ei käinud ta seepärast hambaarsti juures. Julguse naeratada sai ta tagasi alles 5 aasta eest, kui lõpuks laskis oma lagunenud hambad korda teha.

Mitu aastat hoovõtuks

Kalevi hirm sai alguse klassikalisel moel – maapoisina jõudis ta esimest korda koolihambaarsti kabinetti üheksa-aastaselt. Too sarjas poisi läbi, et miks ta pole oma hambaid korralikult pesnud, et nendes on juba nii palju auke ja need on mustad.

“Ja siis ta hakkas neid auke parandama. See oli kohutavalt valus, puur käis justkui aeglaselt ja tegi sellist häält, nagu puuritaks mu konte. Kui ma julgesin liigutada, järgnes sõimuvaling,” kirjeldab Kalev aastakümnetetagust kogemust. Hambaid said kuidagi läbi häda parandatud ja poiss püüdis nende eest ka paremini hoolitseda. Hambaarsti poole pöördus ta vaid äärmise häda sunnil ehk siis, kui hambavalu tahtis juba silmanägemise võtta ning valuvaigistid enam ei mõjunud või põsk märgatavalt punni paistetas.

Umbes 5 aastat tagasi kandis Kalevi kaasa keelitamine lõpuks vilja ja mees läks hambaarsti juurde. Tema suust oli selleks ajaks sõna otseses mõtte surnuaed saanud. “Esihambad mul sisuliselt puudusid, tagumistest rääkimata. Naeratada ma ei julgenud, häbenesin kohutavalt. Kulus terve aasta, et asi korda saada. Ja selgus, et otseselt valus polnudki. Arst osutus ka toredaks, mitte näägutajaks,” räägib Kalev. Tagantjärele leiab ta, et ega ta vist kartnudki niivõrd haiget saada, kuivõrd arsti suhtumist ja märkusi – suurel mehel oli piinlik.

Haiget ei tehta

Hambaarstid on ühed kardetumad tohtrid kõikjal maailmas. Maxilla kliiniku hambaarst Ragne Abel-Hiiemäe ütleb, et eriti pelglikud on need inimesed, kes mäletavad veel nõukogudeaegset hambaravi. “Tundub, et rohkem kardavad just mehed. Ma olen näinud ka inimesi, kes suurest arstihirmust pole aastaid arsti juures käinud. Tihtipeale lisandub siis veel piinlikkustunne, sest suu on tõesti korrast ära. Mõni inimene alustabki visiiti sõnadega, et “ega te vist nii korrast ära suud pole näinudki”. Oleme kõike näinud, piinlikkust pole üldse vaja tunda,” räägib Abel-Hiiemäe.

Ta kummutab ka müüdi, et hammaste ravimine on valus ning et auklike hammaste pärast võib pahandada saada. Nii tänapäevane tehnoloogia kui ka arstide suhtumine on Abeli sõnul täiesti erinev sellest, mida mäletame nõukogude ajast. “Me ei taha teha patsiendile haiget, sest väga halb on hammast parandada, kui inimesel on samal ajal valus. Samuti on suurem osa hambaarste tänapäeval eraettevõtjad, kes ei saa endale lubada hoolimatut suhtlemist patsiendiga,” sõnab ta.

Julgustamine aitab hirmust vabaneda

Omaette lugu on väga kartlike lastega, kes on võib-olla kodus kuulnud vanemate meenutusi endisaegsest hambapuurimisest või keda hoolitsev ema on rahustanud, et ära muretse, see ei ole üldse valus.

“Vanemad ei peaks lapsele rääkima sellest, mis arstikabinetis toimub. Kindlasti ei tasu kasutada sõnu “valu” või “valus”. Võib piisata vaid ühest lausest, et laps ei teegi suud lahti. Hirm on aga täiesti põhjendamatu – me ei tee lapsele haiget ning väga sageli esimesel visiidil üksnes tutvutakse arsti ja kabinetiga,” selgitab Abel.

Kui aga hirm on juba tekkinud, tuleb kartlikku samm-sammult julgustada. Üldiselt hajub laste hirm kiiremini, aga ka suured hambaarstipelgurid harjuvad protseduuridega aja jooksul. “Mul on olnud inimesi, kes pole 10 aastat arsti juures käinud ja on alguses väga-väga krampis. Järk-järgult saavad nad oma kartusest lahti, kui kogevad, et midagi hirmsat me ei tee,” ütleb doktor.

Hirm hoiab patsiente eemal

Radioloog Peeter Raudverel, kes teeb ka rinnauuringuid, tuleb patsientide hirmudega tihtipeale kokku puutuda. “Ilmselt väga paljud ei julge uuringule tulla, sest kardavad juba ette tulemusi,” ütleb ta. “Eriti siis, kui naine tunneb, et tal on rinnas tükk või mõni valus koht. Ma näen ka nende suurt kergendust, kui uuringu tulemusel selgub, et tuntav tükk pole siiski vähk.”

Võib-olla hoiab inimesi uuringult eemale ka sügavale sisse juurdunud (vale)arvamus, et kui rinnast juba kasvaja leitakse, ei siis enam midagi teha saa ja tuleb maise eluga peatselt hüvasti jätta. Selle arvamuse lükkab Raudvere muidugi otsustavalt ümber ja kinnitab, et varakult haigusele jälile saades on väga suur tõenäosus täiesti terveks saada. Igal aastal kutsutakse teatud aastakäigu jagu naisi rinnavähi sõeluuringutele ja seda võimalust soovitab Raudvere kindlasti kasutada. “Isegi kui naine ise midagi ei tunne, tuleks lasta end uurida, mitte aga hirmust või mingil muul põhjusel asjale käega lüüa. Kui midagi tunda ei ole, siis on vähi tõenäosus väike, ja isegi kui midagi on rinnas tunda, on vähi tõenäosus ikkagi enamasti väike.”

Kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Ene Raudla ütleb, et hirm on õpitud emotsioon ja lapsed õpivad seda enamasti oma vanematelt. Laps võib talletada väikese ja suurte inimeste mõistes täiesti tähelepandamatu emotsiooni – ta võib kuulda pealt mõnd kõnelust, hakata kartma telerist nähtu või ka isikliku kogemuse põhjal. Lapsena alguse saanud hirm võib aga kesta terve elu.

Üldse sõltub arstihirmust ülesaamisel Raudla sõnul väga palju konkreetsest tohtrist. Kui arst on enesekindel, rahulik, sõbralik, siis kõik need emotsioonid kanduvad üle ka patsiendile. Üks hirmu põhjustajaid on teadmatus eelseisva ees – patsient rahuneb, kui talle rääkida, mis teda ees ootab. “Näiteks kardavad paljud inimesed soolestiku uuringut. Aga kui me saame teada, mida sellel protseduuril täpselt tehakse, kui kaua kestab ebameeldivus, siis on juba lihtsam hirmust üle olla ja asi ära kannatada,” selgitab Raudla. “Väikeste protseduuride puhul aitab mõte, kuidas ma ületan oma ärevuse.”

Kindel on tema sõnul ka see, et kui ükskord on hirmust edukalt jagu saadud, siis järgmine kord läheb see juba lihtsamalt. “Kõige tähtsam on võtta vastu otsus – ma teen selle asja ära – ja tehagi. Pärast saab ennast kiita ja tunne on õnnestumisest hea,” lisab Raudla.

“Kardan kõiki protseduure!”

Ajakirjanik Kaire Talviste tunneb valgete kitlite ees tõelist foobiat. Pole protseduuri, mida ta ei kardaks. Asi algas õnnetust vereproovi võtmisest, kui ebasõbralik meedik toona viieaastase Kaire väikestesse näpuotstesse verepiisa kättesaamiseks lausa viis auku tegi. Pärast seda kogemust piisab vaid “haiglalõhnast”, et Kairel süda pahaks läheks.

Võib-olla just tänu tohutule arstihirmule on ta olnud üsna terve, aga ka tervetel inimestel on mõnikord vaja arsti juures käia. “Ilma arstitõendita ei saanud astuda ülikooli, juhiloa saamiseks oli tarvis anda vereproov. Olen minestanud protseduuril nii, et mind on tulnud ukse taha kanda. Olen istunud arstikabinetis ja selle asemel, et kuulata arsti, võidelnud minestamistundega. Minestasin, kui mulle tehti mammogrammi, ja mul hakkas halb kuulmistestil,” räägib Kaire. “Tavaliselt hakkab juba ukse taga oodates n-ö minestamise lift üles-alla käima. Tunne on selline, nagu tuleksid kuumad lained ja võtaksid kogu jõu. Helisid kuuled justkui läbi paksu vati. Aga ma olen õppinud hoidma ennast minestamast, olen isegi välja kalkuleerinud, kui kaugele jõuan selle tundega kõndida.”

Iga naise elus on arstirohkeimad perioodid rasedused, kui vähemalt korra kuus tuleb vastuvõtul käia. “Esimest last oodates läks juba esimene vereproov üle kivide ja kändude. Olin oma arust selleks korralikult valmistunud, kui selgus, et ma poleks tohtinud hommikusööki süüa. Kogu minu uksetagune ärevusseisund oli läinud tühja, sest pidin teisel päeval vere andmiseks tagasi tulema,” kirjeldab ta. Lapse nimel otsustas ta end kokku võtta ja järgmiste kuude protseduurid möödusid ilma igasuguste probleemideta. Niipea kui laps oli sündinud, olid vanad probleemid tagasi. Teist last oodates kordus sama.

Mõistagi on Kaire võimalusel arstide juures käimist vältinud. Samal ajal on ta otsinud teid oma hirmudest jagusaamiseks. Näiteks hiljuti tahtis ta tervist kontrollida ja selleks oli vaja teha vereproov. Esimest korda elus võttis Kaire arstilkäigu ette omal algatusel. Ta hoiatas arsti oma minestamiskalduvusest ja mõistev doktor pakkus välja, et teeme protseduurid nagu muuseas, ise samal ajal juttu ajades. Ja ennäe imet – kõik saigi tehtud ning Kairel ei hakanud halb.

“Ma arvan, et minu nipp on selles, kas ma muutun ohvriks (ma pean midagi tegema) või olen ise otsustaja (mina tahan teada ja teha). Iseenesest pole kõnealused protseduurid ju olnud teab mis valusad, aga see ebamugavus ja tavapärasest teistsugune olukord sõidutab mind otsejoones tagasi lapsepõlve, kus mul viieaastasena võeti mingis kummalises ruumis vastikute haisude keskel verd,” lisab ta.

Valge kitli sündroom

Fenomen, kus inimese vererõhk tõuseb, kui seda mõõdetakse arstikabinetis. Kodus mõõdetuna on vererõhk normis. Arvatakse, et valge kitli sündroom esineb lausa kolmandikul inimestest.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2016. aasta aprillikuu ajakirjas.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee