Uudised

Miks võtta ette elumuutev ja raputav VEEPAAST? 

Hele-Mai Alamaa, 25. märts 2018, 12:00
 PantherMedia/Scanpix
Paast on hästihoitud Hea Elu Saladus, mis väljast vaatajale paistab sootuks miskit muud – “Oi te vaesekesed, nälgite seal. Aga meil läks just siiakala ahju...” Kui oled otsustanud paastuda, siis sa nälga ei tunne.

2014 oli üks igavesti keeruline aasta. Üles-alla, üles-alla, Ameerika mäed. Muutusi oli palju, ka selliseid, mida vist enam mitte kunagi elus ette ei tule. Tervis jupsis igast kandist. Sain aru, miks on välja mõeldud antidepressandid ja mida võiks tähendada valuvaigistisõltuvus.

Muidugi ma kartsin, ma kartsin kohutavalt. Seitse päeva ainult vesi ja siis veel seitse päeva ettevaatlikku harjumist ja tavasöögi juurde naasmist. No kuidas see saab üldse olla võimalik? Kindlasti hakkab pea valutama, tabab metsik nälg ja viha. Kindlasti on see kohutav piin ja kannatuste rada.

Lõpuks ei olnud enam aega millelegi mõelda, ennast kurssi viia ega pabistada. Kui tahad kolme lapse ja seitsme erineva töö kõrvalt ennast nädalaks välja lülitada, võrdub see Kuu peale sõiduga. Enne on vaja KÕIK ära teha. Ja mida lähemale jõudis see päev, seda valusamalt ma vajasin, et see lõpuks ometi käes oleks. Viimaks tundsin kerget paanikat. Ahah, järgmine kord söön nädala pärast. Uuuu, oioioi, kas ma ikka tahan seda päriselt? Tekkis tunnelisse sisenemise tunne. Äkki ma ei pea vastu? Kas ma ikka pean seda tegema?

Näljadisko algab

Aga tagasiteed ma endale seekord ei luba. Ühel maikuu päeval asume teele, meid on enam kui kümmekond, õnneks oleme kõik väga head sõbrad. Tavaliselt veedame koos aega küll sootuks teisiti. Alati ohtra hea toidu ja vahel ka alkoholiga. Tunneme üksteist läbi ja lõhki, mis on sel teekonnal suurepärane. Lõuna paiku jõuame saarele, oma paastukoju. Õhtuks sööme veel salati ilma kastmeta ja nii see algab.

Järgmine tavapärane söögikord ootab kahe nädala pärast. Nalja saab palju, paneme paastule hellitusnimeks Näljadisko. Hirm kaob, sest ees on puhkus sõprade seltsis, kohustustevaba elu imekaunis paigas. Isegi sööma ei pea!

Järsku tunnengi, et see pole mitte ainult toit, millest tahan loobuda. Ma ei tahagi teada, mis toimub väljaspool meie õue siin. Tahan ennast päriselt välja lülitada. Uudiseid ei loe. Tööasjadega ei tegele. Arvuti on mul küll kaasas, lihtsalt sellepärast, et äkki muutub mõte nii erksaks, et tahaks asju kirja panna. Arvutit kasutangi trükimasinana. Sotsiaalmeedias ei istu, netis ei surfa. Mitte mingit tahtmist ei ole. Isegi riideid ei taha vahetada. Ennast värvida ei soovi, tahaks vabaneda ka kaunist münditooni küünelakist, mis tavaelus mulle nii armas on. Hambaid pesen ja saunas ligunen. Halbu mõtteid ei taha enda lähedusse. Ja mind tabab hoopis tohutu tänulikkus, head mõtted, head plaanid, kõik tundub nii helge ja võimalik. Silmapiir avardub.

Katkeid minu päevikust:

1. päev

Ärkan, vaatan lakke, hea on olla. Kummaline, et kõht tõepoolest ei ole tühi, vist olen otsustanud, keha on lülitunud paasturežiimile.

Täna kõndisime 20 km, et paast läheks käima. Viimane 5 km oli piin, vedasime kõik jalgu järel. Lõpus tundsin, et jään juba maha. Pärast magasin mõnuga, lihtsalt keset põrandat…

2. päev

Õhtu poole tekib tunne, et poeks teki alla, pisut külm on, aga lähen hoopis rattaga sõitma, see lööb kõik klaariks. Ja siis tundideks sauna, kuus korda külma tünni… ahh, mõnus. Magan halvasti, peaaegu ei magagi. A sellest pole eriti midagi, vaatan lakke, kõik on hästi.

3. päev

…täna sain teada, mida tähendab kõrge vererõhk. Kõõlusin muuli peal ja järsku tundsin, et kõrvus kohiseb, kohiseb, kõrvad on lukus. Üritasin nuusata, pead raputada, neelatada. Mis toimub? Kuni sain aru, et minu vererõhk on lihtsalt liiga kõrge, mis paastuga on suhteliselt tavaline. Pikutasin ristseliti rannal, hakkas parem.

4. päev

Hullult hea on olla, üldse ei saa aru, miks me sööme? Pea on klaar, keha kerge, mõte selge, energiat ajab üle ääre. Midagi ei valuta. Pole ennast aastaid nii hästi tundnud…

Seitsmendal päeval läheme poodi ka, käime seal nagu muuseumis. Mitte midagi ei taha. Loeme silte, ahhetame. Suhkur, suhkur, suhkur, sekka veidi stabilisaatoreid, värve ja säilitusaineid. Milleks seda kõike vaja on? Mida kõike seal müüakse? Küpsised, konservid, vorstid, imelikud kastmed, poolfabrikaadid, värvilistes pakendites asjad, mida sa toidu tegemiseks üldse ei vaja. Pea kõikides leibades on 10% suhkrut, pooleliitrises jogurtis on 60 g suhkrut, tavalises juustus on suhkrut… Appi, kas maailm on hulluks läinud?

Restart

Taastumiseks ja paastust väljatulekuks valmistu korralikult, see on pool paastust. Vahel pole see kerge, tekivad imelikud isud, need ketravad ja ketravad peas. Seega on mõistlik kõik hästi läbi mõelda, režiim on hea. Käi turul, osta petti, mõnusaid noori aedvilju ja pane kohe paika, mis kell, mida ja kui palju sööd. Muidu tekib igasuguseid kiusatusi ja kinnismõtteid.

Tavapärane elu käib ju ikka nagu mööda ruudulist vihikut. Hüppad keksusammul, vahel isegi tagurpidi. Kui kõrvale kaldud, saad kohe kõrvetada. Püsid raamides, kõik hästi. Paast raputab sind lahti kõiksugu mustritest. Järsku oled vaba. Peab ainult jätkuma mõistust seda vabadust ja tarkust kasutada, energiat ja heaolutunnet säilitada. Mina olen veepaastu nüüd kaks aastat kevaditi teinud ja edaspidi ei kavatse ühtki aastat vahele jätta.

Kokkuvõtteks. On kuvand veepaastust ja on reaalsus. Seda määratut vahet ma isegi ei oska sõnadesse panna. Tunne on jumalik, vabaned halbadest mõtetest, söögiorjusest, veinikuradist, juba harjumuseks saanud haiguslikest hädadest, tabletisõltuvusest jne. Paast teeb täieliku restardi immuunsüsteemile ja mõttemustritele. Sa lihtsalt lendad. Tunned, et sul pole midagi kaotada. Oled uueks valmis. Siis muidugi läheb tavaelu jälle edasi ning endine rütm pressib peale. Aga keha mäletab, kui hea oli pisut kasinust. Ta on sulle nii tänulik.

Kuidas alustada

  • ·      Kõik algab otsusest, et sa tõesti tahad seda teha. Sa pead olema valmis. Siis võib hakata uurima, kus ja millal laagrid toimuvad.
  • ·      Mulle tundub, et parim aeg paastumiseks on kevad, kui kõik tärkab. Selja taga on rusuv ja pime aeg. Päike annab energiat. Ei ole külmatunnet (mis söömata ju alati kohe ligi poeb).
  • ·      Kõige parem, kui sinu ümber ei oleks toitu. Üleüldse: ei lõhnu, ei poode, ei kedagi, kes sööks.
  • ·      Kohavalik on väga oluline. Kindlasti oleks kõige mõnusam paastuda puhta ja metsiku looduse rüpes, kus saad teha lõputuid jalutuskäike, vaadata merele, eralduda ja ka koos olla. Et poodi sealt jala ei kõnniks ja võõraid hoovi peale ei eksiks.
  • ·      Ära tee seda ilma järelevaatajata ja üksi, vähemalt mitte esimestel kordadel. Sa ei saa aru, milline on normaalne “paha olla”. Siinkohal tervitan meie imearmsat paastujuhti Viigi Viili, kes toob endaga harmoonia ja turvatunde.
  • ·      Kui võimalik, ära plaani paastu kiiresse tööaega. Lülita end välja. See ongi asja mõte. PAAST kõigest, mis iga päev sinu ümber tuhiseb.
  • ·      Leia endas jõudu liikuda. Koge veeprotseduure – külm vesi, meri, tünn, külm dušš, kuum dušš. Hästi palju värsket õhku, õhku, õhku, õhku. Keha tahab liikumist, venitamist, jalutamist, joogatamist, masseerimist, mediteerimist, ükskõik mis moel. Kõike muidugi mõõdukalt. Aga ära jää konutama, nii võtavad tüdimus, külm ning arusaamatus võimust.
  • ·      Laagrisse on hea minna koos mõne turvalise sõbraga. Vana tuttavaga, kellega koos võib vaikida, aga võib ka 200 korda päevas küsida, kui palju kaalu on juba läinud ja kuidas sa ennast tunned. Paast vajab toetust.

Paastumüüdid

* See on kohutav piin. – See on hoopis puhas õnn ja rõõm, meeletu energia ja heaolutunne.

* See on meetod kaalu langetamiseks. – Ei, see on hoopis midagi rohkemat. Hingepuhastus ja rännak iseendasse, mis tõstab sind kõrvadest üles. Kõnnid nii, et jalad maad ei puuduta. Paastuga kaotatud kaal tuleb kergesti tagasi.

* Mul hakkab seal igav, aeg venib. – Aeg kihutab, nii et mitte midagi plaanitut ei jõuagi teha.

* Kindlasti tabavad mind kohutav peavalu ja näljatunne. – Nii see tegelikult pole. Sagedasemad sümptomid on külmatunne, südame puperdamine, mõningane pearinglus, vererõhu tõus, unetus, katune keel ja imelik higilõhn (vahel lausa nagu tärpentin, eks mürgid ju eralduvad), alul väike roidumus ja väsimus, paari päeva möödudes tulevad energiasööstud, nii vaimsed kui ka füüsilised.

* Paastuga kurnad oma organismi. – Tegelikult saab immuunsüsteem täieliku restardi, seedesüsteem puhkuse. Muidugi tuleb teda siis vaikselt ja tasahaaval üles raputada.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee