2
fotot
Jaga:     
Uudised

Sammuke edasi, kaks tagasi ja nii me tippu jõudsimegi!

Jätkan sealt, kus viimases postituses muljetamisega pooleli jäin - meie matka 4. päevast. Selleks päevaks oli ette nähtud seni pikim teekond Horombo laagrist Kibo omasse. Pakkisime end soojemalt riidesse ja asusime varakult teele. Ümbritsev muutus taas igal sammul ja ühel hetkel ei näinud me teel enam ei puid ega põõsaid, vaid kõrbetaolist loodust.

Selle päeva teekond oli väga väsitav, liikusime aeglaselt, enamiku teest saatis meid tuul ja poolpilves ilm. Õnneks oli teine osa rajast laugem ja saime kividel ronimisele vahelduseks lihtsalt kepikõndida...

Lõunapausiks olime end veel soojemalt sisse pakkinud ja jõudsime näljastena piknikualale. Selleks hetkeks olime vist kõik juba kergelt pahurad, et me varem lõunatada ei võinud, kuna jõuvarud olid tõesti otsas. Liisal tekkis vahetult enne pausi ka peavalu, mis tuure kogus ja lõunapausiks väga tõsiseks muutus. Õnneks oli meie slovakist kaaslasel tugevatoimeline valuvaigisti käepärast ja mõne aja pärast andis valu tabletile alla. Meie kõigi jaoks oli see ilmselt esimene hetk, kus mõtlesime, et kõrgustes uitamine ei olegi naljaasi.

Mõne aja pärast laagrisse jõudes seadsime end kiirelt sisse, saime süüa ja pakkisime kohe ka tipu vallutamiseks vajalikud kotid. Meile oli ette nähtud und maksimaalselt 5 tunni jagu, kuna äratus oli 00:00. Tegelikkuses magas meist kõige enam Risto, teised vähkresid unetuse ja ärevuse küüsis. Äratuse hetkel olime küll erksad aga eelneva päeva teekonnast väsinud, samas vaim oli minekuks valmis! Sõime mõned küpsised ja jõime teed ning oligi aeg.

Pakkisime end korralikult sisse. Otsustasin lumelauapükste alla panna kaks paari sooja pesu pükse ja jope alla 4 kihti soojendust. Saabastesse panin kohe soojendavad padjakesed ja sama ka kinnastesse. Miskipärast need toimima ei hakanud ja kasu sain alles peaaegu tipus olles Bergilt lisaks saadud teisest kihist pakikestest. Ise julgen arvata, et soojapakikesed ei saanud käivituseks juba laagris piisavalt hapnikku.

Teele asusime kottpimedas, keppidega, pealampidega ja kaasas oli meil ikka korralik varu vett ning snäkke. Mina ja slovakk tassisime oma kotte ise, teiste seljakotid olid giidide ja lisaporterite käes. Meiega olid 3 algset giidi ja 2 abilist juhuks kui keegi peaks alla tulema või on veel lisaks kotte vaja tassida. Ühel hetkel loobusin õlavalude tõttu ka oma kotist ja slovaki kraami asus samuti üks abilistest kandma.

Mäe suunas liikudes oli näha, et juba oli startinud veel 3-4 rühma, kes nagu jaaniussid tipu suunas rühkisid. Tipu ööl meid ees oodanud tõus oli USKUMATULT JÄRSK. Selline tunne oli nagu roniks mööda seina üles. Esialgu oli pinnas liiva ja kruusa segune, mis tähendas, et samm vajus läbi. Tundus nagu me liiguksime 1 cm edasi ja 2 tagasi. Liikusime siksakis, et tõusu laugemaks muuta ja peatusime vaid äärmisel vajadusel. Ma arvan, et see oli esimesel tunnil kui Risto otsustas tagasi pöörduda, ülejäänutega jätkasime.

Öö oli selge, mis tähendas, et ca 3-4 paiku läks ilm külmaks ja minu varbad ning sõrmed hakkasid valutama. Püüdsin neid igal võimalusel liigutada aga kasu sellest suurt ei olnud. Lisaks läks mul süda pahaks ja see välistas mu suutlikkuse juua või süüa. Lõpptulemusena olin väga nõrk, näljas, värisesin ja liikudes käis pea ringi, justkui tuikusin edasi. Meil kõigil oli raske, vaatasime eesolija kandadele ja keskendusime ainult järgmise sammu sooritamisele. Üles tipu suunas või alla Moshi linnale/Keeniale vaatamine muutis peapöörituse vaid hullemaks...

Ühel hetkel jõudsime tõelise väljakutseni, mida nimetatakse päriselt zigzagiks. Ma ei suutnud seal ära imestada, mis meid ees ootas. Suurtest kividest moodustunud hunnikud, mille vahelt giid teed juhatas. Ebareaalne ronimine ja arvestades meie seisukorda tundus sel hetkel võimatu, et me üles esimese lootustandva vahepunktini jõuame. Ma ei tea kui kaua see kestis aga ühel hetkel hakkas päike tõusma ja me tegime viimased ponnistused üle kiviääre ning peatusime hetkeks Gilman's Pointis (5680 m). Minu jaoks oli seal kerge vaimne "kokkukukkumine", kuna ma tundsin ennast nii nõrgana ja külmununa, et edasiminek paistis võimatu.

No pain, no gain! Meie veevarud olid külmunud ja ainsana saime rüübata lonksu slovaki jahtunud teed ning võtsime paar ampsu batoonidest. Olime jõudnud kraatri servale ja nägime tippu tähistavat tulukest. Isegi seal olles tundus see võimatult kaugel olema. Meie ümber oli tekkinud lund ja teekond muutus küll laugemaks aga ikka tuli aeg-ajalt üle kivide turnida.

Järgmine vaheetapp oli Stella Pointi jõudmine. Sealt on keskmiselt tunnike Uhuruni ja Stella Point on ühtlasi ka koht, kuhu jõuavad välja osad teised rajad ehk need rajad ei läbi seda õudust, mis meil enne Gilmansit oli!

Ma ei suuda sõnadega kirjeldada, mil viisil me tippu jõudsime, sest see oli tõesti täielik eneseületus aga ME TEGIME SELLE ÄRA! Me olime paistes, üliväsinud, näljas jne aga emotsioonid lõid pea kohal kokku. Saime seda ülevat olekut nautida vast veerand tundi kui tuligi tagasi alla startida. Tipu vallutasime 22.02.18 aga tegime Eesti 100 puhul kodumaale varakult ka tervituse! :)

Teekond alla ei olnud midagi leevendavat. Pigem oli kogu aeg peas mõte, et lihtsalt ei jaksa sealt alla tulla! Päike säras taevas ja hakkas nägu kõrvetama, õige pea tuli kihte vähemaks võtta. Teekond kividelt ja vajuvast pinnasest alla oli kõike muud kui lihtne. Me mitte ei kõndinud alla, vaid kiiruse ja enda säästmise huvides libistasime end läbi liiva-kruusa-kivide. Tolmupilve sees taaskord iseendaga võideldes kestis allatulek Kibo laagrisse ca 3 tundi. Seejärel anti meile kerge eine, aega hetkeks hinge tõmmata ja juba pidimegi taas teele asuma, et jõuda veel samaks õhtuks tagasi Horombo laagrisse. Paaritunnise matka asemel kestis allaminek ca 5 tundi ja peatusi me eriti ei teinudki, lihtsalt nii suur soov oli kuhugi juba kohale jõuda ning puhata. Jalad olid korralikud makaronid ja vähemalt minu keha ega vaim ei olnud veel täpselt aru saanud, kus nad kõigest mõned tunnid tagasi ära käinud olid :)!

(Liisa Addi)

Horombosse jõudes suutsime lihtsalt vedeleda, vaevu end pesta ja sööma vedada. Ma arvan, et me uinusime veel varem kui tavaliselt ja see oli kõige sügavama unega öö kogu matka jooksul. Hommikul päädis karm teekond muidugi täieliku huumoriga, kuna meie kõigi näod olid tundmatuseni muutunud - paistes! Kõige enam minu, Liisa ja Risto omad. Ma ei hakka kedagi hirmutama ja neid imelisi fotosid siia laadima aga mäeõhk ja päike olid teinud oma töö, mis ei kadunud täielikult isegi järgmiseks päevaks.

Pärast hommikusööki ja toimetusi suundusime mäest alla ja võtsime hotellis sisse kohad basseini sees ja äärel. Lihtsalt mitte midagi peale muljetamise ja mõnulemise ei jaksanud teha.

See oli meie kõigi jaoks seni raskeim väljakutse nii kehale kui vaimule. Ma vaidlen kindlalt vastu kõigile, kes Marangu rada lihtsaks nimetavad. Meil vedas, kuna ilmad oli head, giidid asjalikud ja meie oma punt toetav ning äge. Oleks neis aspektides midagi nihu olnud, oleks kogu teekond veel raskem olnud.

Sama kindlalt kui väidan, et Kilimanjaro vallutus on väga raske, soovitan see kõigil siiski ette võtta. See ei tähenda, et peaksid mägironimisega tegelema hakkama, aga looduse elamuse, eneseületuse ja kogu eluks meeldejääva kogemuse saamiseks on see suurepärane valik! :)

Loe Kilimanjaro vallutuse blogi http://www.kilimanjarole.ee/.

0 kommentaari