Uudised

Sandra Raju: “Kõik on võimalik!” 

Evelin Kivilo-Paas, 15. märts 2018, 09:00
 Aivar Kullamaa
“Vahel on vaja astuda samm tagasi selleks, et võiksid astuda kaks edasi,” tõdeb triatlonisõber ja Baltikumi ainus Nike Master Trainer Sandra Raju “See ei tähenda läbikukkumist, vaid sa nagu tantsiksid tšatšat.” Ta teab, millest räägib!

Viis päeva on jäänud aasta oodatuima, Ironman 70.3 Otepää triatlonivõistluseni. Sandra pea ketrab üht ja sedasama mõtet: ma ju lubasin! Iseendale. Sõpradele. Tiimikaaslastele. Blogi jälgijatele. Treenerile. Sponsoritele.

“Sandra Raju, sa teed selle ära!” on ta raiunud. Nii juba kolmandat nädalat järjepanu. See tekitab stressi. Ta ei suuda leppida mõttega, et annab alla.

“Kust läheb piir selle vahel, mil sa justkui annad alla ning mil oled enda vastu aus ja tunnistad, et täna ei ole SEE päev?” küsib Sandra iseendalt. Ta tunneb ennast hästi – impulsiivne naine “kas kõik või mitte midagi”, täna otsustab teha üht ja homme teist.

Märgid aga räägivad enda eest. Peaks olema jooksutrenn, kuid ta ei jaksa. Ühtäkki ei suuda tema keha taluda neid koormusi, mida peaks vabalt taluma. “Kui ma ei suuda seda trennis, siis kuidas veel võistlusel?” vaeb Sandra. Ta langetab otsuse: ta ei stardi. Tal on vaja mõelda praegu iseendale, mitte teistele, ning seada esikohale oma tervis.

Tõestus endale

Sandra teab, et triatlon on mõistuse sport, mille üks olulisemaid osi on iseenda motiveerimine. “Kui ma juba eos mõtlesin, et ma ei saa sellega hakkama, mõistsin, et rajale minekust ei tule midagi head,” tunnistab ta. “Ma ei naudiks seda. Ja ma ei taha teha asju, mida ma ei naudi. Küll tuleb rajal ette hetki, mil võitled endaga, sest nii raske on ja kirud ennast, et oli mul seda nüüd vaja, ent ma olen alati seda nautinud.”

Sandra esimene, eelmine triatloniaasta oli tõestamiseks. Kolm kuud spetstrenne ja siis otse suurvõistlustele, esmalt olümpiadistants ja seejärel poolpikk triatlon otsa. Rõõmsad ja õnnelikud pildid finišis koos teise innustava staardebütandi Tanel Padariga levisid mööda sotsiaalmeediat. Õe sõbrad vedasid veel kasti kihiseva peale kihla, mis ajaga Sandra Otepää triatloni lõpetab. Kõige optimistlikum osaleja pani pea tunniga mööda. “See on päris hea tunne, kui keegi ütleb, et sa ei saa millegagi hakkama, kuid sina tõestad endale ja teistele vastupidist,” kinnitab Sandra. Ent mis läks sel aastal valesti? Tahtmine oli. Hea varustus oli. Kogenud treener oli. Motivatsioon ka ning piisav aeg ettevalmistuseks.

Kui motivatsioon kaob

Sandra hakkas treeningutega pihta suure tuhinaga ja varakult, juba eelmise aasta novembris. Samal ajal alustas ta ka tööd uues kohas, Tallinna Tehnikaülikoolis. Üle pika aja oli Sandra kellast kellani kontoritööl.

Töö oli väsitav ja stressirohke ning Sandra lihtsalt ei jõudnud korralikult treenida. “Kui tööl on stress ja paned treeningutega ka veel stressi peale, siis keha ei pea vastu,” tõdeb ta.

Siiski tunnistab Sandra, et kontoritöö oli üks parimaid asju, mis tema treenerikarjääri jooksul oli juhtunud. “Nüüd ma saan aru inimestest, kes on kaheksa tundi istunud ja ütlevad, et nad ei jaksa trenni minna. Varem mõtlesin, et mis mõttes,” räägib ta. “Aga ei jõuagi, kui oled vaimselt tühjaks tõmmatud ja end saavutusvajadusest katki peksnud.” Sandra ei suutnud end enam piisavalt motiveerida ja oli aeg, kus ta poolteist kuud ei teinud peaaegu üldse trenni.

Kui ta taas rajale naasis, püüdis kaotatut tasa teha ja treenis üle. Kui hommikul oli plaanis jooks, kuid õhtul tekkis tunne, et jõuaks ka rattaga sõita, siis Sandra seda ka tegi. Treener Priit Ailtile aga sellest ei rääkinud.

“Ma pean tihti endale ütlema: Sandra, ära ole põikpäine, vaid kuula, mida teadjamad räägivad. Kui treener ütleb, et üks trenn päevas, siis ta teeb seda põhjusega.” Ent nii lihtne on teha rohkem, kui sisimas kihutab tagant joovastav tunne: “Davai, paneme!”

Oma kohta otsides

Sama tähtis kui arvestada kogenumate nõuannetega on kuulata oma keha. Et seda tähelepanelikult ja õigesti tunnetades teha, on vaja teadmisi.

“Treener annab sulle juhtnöörid, kuid ta ei ole sinuga koos 24/7,” lausub Sandra. “Ma olen näinud spordis palju lahmimist: võetakse treener, aga kui endal puuduvad baasteadmised, kuidas keha tegelikult töötab, siis ei oskagi teda tegelikult kuulata. Tuleb õppida anatoomiat ja füsioloogiat.”

Sandra teab, et ebastabiilsus on triatlonitreeningu juures kõige hullem ja triatloniks valmistumine on pikaajaline pühendumine, mis ongi kohati raske, sest tekib rutiin. “Kui aga jätad ühe trenni vahele, mõjutab see kõiki järgmisi.”

Sandra usub, et kõige parem on teisi õpetada oma kogemuse kaudu. Seega oli tal tarvis kogu protsess ise läbi teha. Mis võiks olla kõige väljakutsuvam? Jalgpalliks ja võrkpalliks oli justkui liiga hilja ning palju aega kuluks ka. Kunagi oli Sandra aga tegelenud ujumisega ning kuna rattasõit ja jooks ka meeldisid, tunduski triatlon õige valik.

Kogedes ja õppides

Sandra on pidanud erinevaid ameteid: innustanud ja suunanud rühmatreenerina masse, olnud kontoritööl, korraldanud üritusi ja juhendanud TTÜ tantsutüdrukuid, kuid ühel hetkel tundis ta, et kõike seda on liiga palju. “Kui tahad teha palju, siis lõpuks ei tee mitte midagi väga hästi.” Nii on ta otsustanud võtta rahulikumalt ning pühendanud ennast enesearengule. Praegu õpib ta personaaltreeneriks.

Esialgu Sandra isegi veidi kartis õppima minna. “Paratamatult olin treenerina saavutanud juba mingi staatuse ja maine. Lähedaste abiga sain sellest hirmust üle.” Alguses oligi šokk: kuidas ta ei teadnud neid asju, mida nüüd ühe nädavahetusega õppis? Mida ta need kaheksa aastat treenerina siis teinud on? “Mida rohkem õpid, seda enam saad aru, kui vähe sa tegelikult tead,” ütleb ta. Mõne aja pärast rahunes naine aga maha – tegelikult ta teab küll, ainult teises võtmes, ja on asju, mida on tarvis ümber tõlgendada.

Sandra mäletab, kuidas ta noore treenerina alustades püüdis kõigile meele järele olla. Lõpuks aga sai ta aru, et kõigile pole võimalik meeldida. “Kui meeldid, siis teed midagi valesti, sest inimesed on erinevad,” ütleb ta. “On inimesi, kes on mu tunnist ära kõndinud, ja see on täiesti okei.”

Küsi ja sulle antakse 

Kui Sandra midagi väga tahab, siis ta läheb ja küsib. Ja kui vastuseks tuleb ei, ent mõne aja pärast tekib tunne, et võiks uuesti küsida, proovib ta veel.

“Kui sa ei küsi, siis sa ei saagi kunagi teada. Jääda ootama, et keegi tuleb ja pakub sulle midagi? Aint never ever gonna happen (seda ei juhtu mitte kunagi),” on Sandra veendunud. “Maailm on lihtsalt nii kiire ja nii palju on inimesi, kes on eri võimetega ja andekad.” Just tänu julgusele küsida ning sooviga panustada sai Sandrast kolm aastat tagasi Nike Master Trainer, praegu ainus Baltikumis.

Nike fänn oli Sandra olnud 2005. aastast, kui ta alustas tantsimist. Tal olid kodus suured plakatid Nike esitantsija Sofia Boutellaga ning mõistagi olid tema esimesed tantsutossud valged Niked, mille ta ribadeks tantsis. “Ma elasin selle brändi sees. Bränd ja kogu seda ümbritsev oli minu jaoks iidol,” tõdeb Sandra.

Paari aasta eest avastas ta Nike äpi ja kirjutas brändi esindajatele. Parasjagu olidki käimas treeneriotsingud. Sandra saatis oma pildid ja CV Ameerikasse ning juba ülejärgmisel kuul oli ta suure lombi taga koolitusel.

Praeguseks on Eesti spordiklubides Nike treeninguprogramm Nike Training Club ehk NTC tugevalt kanda kinnitanud ning läbinud tohutu arengu. “Kui alguses oli põhifookus “jump higher (hüppa kõrgemale), kiiremini, kaugemale, jookseme – täiega!”, siis nüüdseks on muutunud programm palju täiuslikumaks ja teadlikumaks, keskendudes erinevate kehaliste võimete arendamisele,” tutvustab treener.

Sandra tahab tõestada, et on küll võimalik õpetada head harjutuste tehnikat ka rühmatreeningul, isegi kui saalis on 40 inimest – kuskilt tuleb ju alustada.

Selline Sandra ongi – kõik on võimalik! “Kui keegi ütleb mulle, et miski ei ole võimalik, siis ma ütlen alati: Donald Trump on Ameerika Ühendriikide president. Absoluutselt kõik on võimalik, kui sa midagi väga tahad!”

Sandra soovitab: kuidas ennast motiveerida?

Sea eesmärk! Kui sa lihtsalt lahmid, on ühel hetkel kerge loobuda. Mind motiveerivad füüsilised väljakutsed – kui saad midagi oma kehaga korda saata, siis see on töövõit. Tõstsin jõusaalis raskusi ja ühtäkki hakkasin mõtlema, miks ma seda teen. Mul oli vaja väljundit ja siis tuligi Ironman 70.3.

Leia motiveerivad kaaslased. Meil olid Postimaja MyFitnessis kell 13 päeval NTC treeningud. Tegime üle Eesti klubides teematrenne: 70ndad. Saalis oli 40 inimest, pool neist tuli kostüümides kohale. See oli lihtsalt nii äge! Teiste innukus motiveerib ka mind treenerina.

Leia spordiala, mis sulle päriselt meeldib. Katseta erinevaid alasid! Proovi, vaheta, küsi, testi, loobu ja kiindu. Ma arvasin, et ma ei hakka kunagi joogat tegema – mis trenn see veel on? Hingamine? Päriselt või? Tead, kuidas ma naudin seda praegu. Igaks asjaks on õige aeg.

Räägi oma raskustest! Kui tunned, et on halb päev, on raske ja pole motivatsiooni, räägi sellest treenerile. Ta ongi selleks, et aidata. Ja see on treenerile au, kui keegi tuleb tema arvamust küsima.

Ragnar Põllukivi, Sandra treenitav

Kohtusin Sandraga 2016. aasta märtsis, kui võtsin esimest korda osa MyFitnessis toimuvast Nike+ Training Club Challenge’ist (NTC).

Novembris kurtsin Sandrale, et mind on tabanud meeletu söögiisu ja ma olen seetõttu lausa hullumas. Ta soovitas mulle toitumispäevikut, kuhu hakkasin sööke kirja panema. Analüüsides oma toitumisharjumusi, sai selgeks, et sel viisil enam jätkata ei saa. Asusin neid muutma ning Sandra hoidis silma peal, et ma rumalusi ei teeks.

Ta julgustas mind ka iseseisvale tööle jõusaalis. Pidin endale tunnistama, et tegutsen jõusaalis ebaefektiivselt ega oska seal midagi teha. Seda kuuldes tuli Sandrale idee, kuidas saame teineteisele kasulikud olla. Ta õpib personaaltreeneri ametit ja vajas koolitöös katsejänest ning mina suuniseid edasiseks arenguks.

Sandra on treenerina äge, võimas, energiline, rõõmsameelne, sihikindel, innustav, kaasahaarav, heas mõttes hull. Ta on väga pühendunud ja taotleb täiuslikkust, nii endas kui ka treenijates. Tema trennidest lahkudes ei ole võimalik olla halvas tujus. Tema treeningukavad on läbimõeldud ja edasiviivad.

2017. aasta alguses seadsime eesmärgiks minu kaalulangetuse. Selleks tuli mul enamik tööd ära teha iseseisvalt toidulaua taga. Treeningud olid toetava ja motivatsiooni tõstva iseloomuga. See etapp sai edukalt läbitud ning kaalulanguseks tuli 30 kg.

Suvel seadsime eesmärgiks kiiruse ja lihasmassi kasvatamise. Võtsin endale lisaeesmärgi käia jooksuvõistlustel ning seni olen arengutega rahul. Tulemused on paremad, motivatsioon ja enesetunne liiguvad tõusvas joones.

Sandra on väga suure südamega inimene. Tegelen ka vabatahtliku tööga ning korraldan heategevusüritusi. 2017. aastal tegime SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondiga esimest korda heategevusüritust “Üleannetus”. Palusin mitmeid inimesi appi ürituse reklaamimiseks sotsiaalmeedias, ka Sandrat. Vaatamata tihedale töögraafikule ja paljudele kohustustele leidis ta aja, et väike videoklipp teha. Sellised esmapilgul pisiasjadena näivad tegevused ja hoiakud näitavad minu arvates kõige ilmekamalt inimese tegelikku sisu.

Sandra Ragnarist

Ragnar on mingis mõttes minu eeskuju. NTC treeningutel treenis Ragnar tagumises nurgas ja hoidis end algul pigem üksinda. Grupidünaamika kasvas ajaga nii, et tekkis tagumise rea sõpruskond, kes hakkas käima koos ka väljaspool trenni ning üksteise sünnipäevadelgi. Nad lasid endale teha isegi tiimisärgid!

Sellist pühendumist ja motivatsiooni nagu Ragnaril ei kohta ma tihti. See innustab ka mind, kui ma näen, et on inimesi, kel on olnud väga raskeid aegu nagu temal, kuid nad on saanud neist üle, hoolitsevad enda eest ning on seadnud ennast prioriteediks.

Artikkel ilmus 2017. aasta Tervis Plussi eriväljaande Start! kaaneloona. 

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee