Uudised

Kuidas hoida veresooni? 

Marika Jürgenson, 2. märts 2018, 10:03
 PantherMedia/Scanpix
Veresooned on kui turvaline torustik, mille kaudu pääseb veri eluks vajalike toitainetega südamest kudedesse ja kokkukogutud jääkainetega jälle tagasi. Elustiil määrab, kui kaua selline teekond takistusteta püsib. 

Suurel määral oleneb inimese tervis sellest, mis ta iga päev suhu paneb ning kui sageli ennast liigutab. Toiduvalikust ja regulaarsest kehalisest koormusest sõltub nii stressitaluvus, kehakaal, kolesteroolitase ja vererõhk – kõik see, mis otseselt mõjutab südame-veresoonkonna tervist.

Samal teemal

Mõistlik liikumine ja korralik toit

Veresoonkonna tervise hoidmiseks on ülioluline regulaarselt liikuda. Pole tarviski mingit erilist trenniskäimist, täiesti piisav on kas või igapäevane kõnd – inimesele kõige loomuomasem liikumisviis, aga ka sörkjooks, rattasõit, ujumine jms.

Liikumisvõimalusi pakuvad ka igapäevased tööd-toimetused: tööleminek ja -tulek, treppidest üles-alla käik, tubade koristamine, aiatöö jms. Kindlasti tuleb jälgida, et aktiivset tegevust jätkuks kogu aasta peale. Aiatöö on hooajaline tegevus, mis pakub nii positiivseid emotsioone, lõõgastust kui ka füüsilist koormust, kuid seda ainult kevaditi-suviti-sügiseti. Talvel tuleks leida muu võimalus, mis kehale koormust annaks.

Veresoonkonnale ei tule kasuks liigintensiivne trenn, ülepingutamine mis tahes füüsilise tegevusega ega järsud koormusemuutused. Seda eriti vanemaealistel ja neil, kes igapäevaselt end suurtel koormustel ei treeni.

Sööma peaks täisväärtuslikult ja mitmekesiselt juba varasest lapseeast. Kui tervisehäda juba käes, saab menüümuutustega olukorda leevendada ja parandada, kuid paljudel juhtudel täieliku tervise juurde tagasi viiv efekt puudub. Näiteks veresoonte väljakujunenud lupjumist pole võimalik olematuks teha, küll aga saab õigel ajal toitumist tervislikumaks muutes selle protsessi edasist kulgu aeglustada.

Vastupidav torustik

Vere kaudu saab organism hapnikku ja toitaineid ning vabaneb süsihappegaasist ja jääkainetest. Ka elundite omavahelise talitluse kooskõlastamine, temperatuuriregulatsioon ja kaitse kahjulike ainete eest toimub vere kaudu.

Veresooned, milles veri liigub, peavad olema südame poolt vereringesse paisatava vere survele väga vastupidavad: tugevad, elastsed, paraja läbilaskvusega ning samas ka suhteliselt õhukeste seintega. Kõige suurema surve all on arterid. Verevoolu kiirus ja intensiivsus oleneb vererõhust, millega süda verd soontesse paiskab.

Arterite ülesanne on kopsudest tulevat hapnikurikast verd juhtida kõikidesse kehaosadesse. Südamest saab alguse kõige suurem arter ehk aort, mille ülaosast ehk aordikaarest suunduvad kolm arterit pähe ja kätesse, ning kaks südant verega varustavat pärgarterit. Verevarustust peas tagavad kahel pool kulgevad unearterid. Aordi alaosast lähtuvad aga rindkeret ja alakeha verega varustavad arterid.

Arterid on väga vastupidava ehitusega, nende tihke ja elastse seina moodustavad kolm kihti ehk kesta: sisekest koosneb veresoone pikisuunas asetsevatest rakkudest ja nende all olevast sidekoest, keskkestaks on silelihaskiht ja nendest kummalgi pool asetsev elastne sidekude ning väliskestaks artereid ümbritsev ja ümbrusesse kinnituda võimaldav kohev sidekude.

Nagu õigesti paigaldatud torustikul, on ka igal arteril vedeliku läbilaskevajadusest lähtuv sisemõõt. Veresoontel nimetatakse seda valendikuks, mis tagab soones vajaliku verehulga vaba läbivuse.

Kogu seda süsteemi püüab organism takistustevabalt ja sujuvalt töös hoida. Pikaaegne ebatervislik elustiil võib aga sellesse ühtlasesse rütmi häireid tekitada.

Stress hoiab sooned pinges

Stress on südame-veresoonkonnahaigusi esile toova faktorina olulisem eelkõige kiiresti muutuvate sotsiaalsete ja majanduslike tingimustega maades ning sotsiaal-majanduslikes kriisiolukordades. Kuna Eesti elukorraldus on muutunud stabiilsemaks ja toimunud on positiivsed muutused riskitegurites (nt õigeaegne ravile või õigele elustiilile allutatud kolesteroolitase, vererõhk jms), on alates 2002. aastast vähenenud ka südame-veresoonkonnatõbedesse haigestumiste arv. Uuringud näitavad aga, et teiste riskifaktorite esinemine on arenenumate riikidega võrreldes küll enam-vähem võrdsustunud, kuid meie elanike stressitase on endiselt palju kõrgem.

Stressi ei põhjusta mitte niivõrd ebastabiilne sotsiaal-majanduslik olukord ja kriisisituatsioonid ise, kuivõrd just inimese enda tundlikkus nende suhtes. Võimalik, et meie kaasmaalastel on seoses sageli suuri muutusi toonud poliitilise ajalooga välja kujunenud mingi sisemine ärevusetootja, mis ei lase nüüd ja praegu saavutatust heameelt tunda ega võimalda organismil piisavalt lõõgastuda. Tõsi küll, töönarkomaania, mis kümmekond aastat tagasi oli üks sagedasem südame ja veresoonkonna tervise röövija, on õnneks asendunud mõistlikuma töö ja vaba aja planeerimisega, kuid stressihormoonide tase on sellegipoolest jäänud suhteliselt kõrgeks.

Tõenäoliselt vaevab meie inimesi liiga tihti vajadus olla kellegi silmis tubli, soov ennast pidevalt tõestada ning murda pead, mida teised küll sinust mõtlevad. Madal enesehinnang ja sagedane halb tuju loob negatiivse tausta sellele, kuidas oma tegevusse ja ümbritsevasse suhtutakse. See ja kõik halvad emotsioonid – kadedus, viha, kurbus jms – tekitavad veres biokeemilisi muutusi ning mõjutavad seega nii arterite kui ka teiste veresoonkonda kuuluvate elundite tervist: kiirendavad pulssi, tõstavad vererõhku ja kolesteroolitaset, soodustavad arterite lubjastumist ja südame rütmihäireid jms.

Südamele on väga ohtlik suitsetamine, mida paljud suitsetajad kahjuks stressilõõgastajaks nimetavad. Pole mingit vahet, kas tõmmatakse sigaretti, sigarit, sigarillot või piipu, tervisele on need võrdselt kahjulikud.

Liigne kaal, kolesterool ja vererõhk

Stressis inimene hakkab tihti rohkem sööma. Ebaõige toiduvalik ja liialdatud kogused kasvatavad aga tasapisi kehakaalu. Kui igapäevane kehaline koormus on peaaegu olematu, on rasvumine paratamatus. Vöö ümber kogunev rasvapolster aitab veresoonte lupjumisele tugevasti kaasa.

Rasvumise algeid ja sellest tulenevat haigestumise riski saab hinnata mõõdulindi abil: kui vöö ümbermõõt meestel ületab 102 ja naistel 88 sentimeetrit, on põhjust muret tunda.

Vererasvade hulka ehk kolesteroolitaset peaks iga täiskasvanud inimene alates 30. eluaastast teadma. Eriti oluline on kolesteroolinäitu jälgida neil, kel perekonnas eelsoodumus veresoonte lupjumiseks ja insuldiks. Vereanalüüsi teel saab perearsti juures lasta iga aasta-paari järel oma kolesteroolitaset kindlaks teha.

Vere kolesteroolisisaldust suurendavad ja veresoonte lupjumist soodustavad loomsed ja küllastunud transrasvad, mida leidub rohkelt näiteks küpsetamiseks mõeldud margariinides, nn rämpstoidus, lihakonservides, kondiitritoodetes ja maiustustes.

Organismile vajaliku nn hea kolesterooli teket stimuleerivad taimeõlid, kalarasvad, roheline tee, puu- ja juurviljad, täisteratooted, kaunviljad, küüslauk jm.

Vererõhk on üks olulisi tegureid arterite tervises. Täiskasvanul peaks õlavarrelt mõõdetav nn ülemine vererõhk olema kindlasti madalam kui 140 mmHG ning alumine vererõhk madalam kui 90 mmHG. Ka vananedes ei tohiks vererõhk tõusta üle nende näitajate.

Kõrget vererõhku põhjustavad stress, vähene kehaline koormus, liigne kehakaal, suitsetamine ja valed toitumisharjumused. Otsene mõju veresoontesisese rõhu hoidmisel on soolal: igapäevane üleliigne annus seda valget toidumaitsestajat kahjustab artereid. Soolasisaldus on suur, kui toidus on soola üle 1,5 g 100 g kohta.

Ummistunud arterid

Kui veresoonte seintele hakkab ladestuma aineid, mis seal olema ei peaks, on sujuv verevool soontes häiritud. Vaatamata organismi jõupingutustele sellisest häiritusest vabaneda, võib halbade tegurite kestval koosmõjul soontesisene tervist laastav olukord püsima jääda ja süveneda.

Ajapikku tekivad ummistused arterites. Arterite tihkemaks muutumise järgi on ummistusprotsess ka endale nime saanud – ateroskleroos. Kuna arterite seintele ladestuvatest ainetest on tähtsal kohal eelkõige kaltsiumisoolad, nimetab rahvasuu seda protsessi veresoonte lupjumiseks.

Kaua aega valitses arvamus, et arterite lubjastumine on vaid veresoonte valendikest (nn läbilaskeavadest) algav probleem. Uuringud on aga näidanud, et arterite ummistus saab alguse hoopis sooneseina enda põletikust. Selle käigus püüab organism põletikust vabaneda ja sooneseina valendikku nii kaua kui vähegi võimalik puhtana hoida. See võib organismil ka õnnestuda ja lubjastumine on ära hoitud.

Halbade tegurite – eelkõige pidevalt kõrge kolesteroolitase, aga ka kõrge vererõhk, pärilikkus, vanus, veresoonte üldine seisund, suitsetamine, stress, vähene füüsiline koormus, ülekaal jms – pikaaegsel mõjul aga organismi kaitsevõime murdub ning hakkavad tekkima veresoonesisesed muutused. Arterite seintele hakkavad koldeliselt ladestuma esialgu vedelad lipiidid, tekivad naastude kogumikud, kuhu tungib sisse halb kolesterool ja kaltsiumisoolad. Lubjastumine aina jätkub ning edasi areneva arteriummistuse tõttu väheneb soontes vere läbilaskevõime.

Et kitsast kohast läbi pressida, hakkab veri kahjustunud soone seintele suuremat survet avaldama. See omakorda võib kaasa tuua trombi tekke, infarkti või insuldi.

Ateroskleroosi teket saab ja tuleb ennetada. Kui lubjastumine on siiski juba alguse saanud, on arterite edasise tervise säilitamiseks ja hoidmiseks oluline õigel ajal arsti poole pöörduda ja vajalikku raviskeemi järgida.

Allikas: südamearst Margus Viigimaa.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2012. aasta aprillikuu ajakirjas.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee