Jaga:     
Uudised

Mis juhtub MAOVÄHENDAMISEL? (1)

50aastane Kaja suutis liikuda vaid 20 meetrit, siis pidi puhkama. 150 kehakilo oli tema haigetele jalgadele nii ohtlik, et ees terendas ratastool. Kui lisandusid veel talumatud seljavalud, võttis Kaja vastu otsuse lasta teha maovähendusoperatsioon.

Selliseid operatsioone nagu Kajal tehti Eestis eelmisel aastal 539. Suur osa neist toimus dr Ilmar Kauri käe all, kes on samalaadseid lõikusi sooritanud üle 400. “Maovähendamisoperatsioone teeme patsientidele, kelle kehamassiindeks (KMI) on üle 35 ja kel on rasvumisest tingitud haigus (nt teist tüüpi suhkruhaigus) või neile, kelle KMI on üle 40. “Enamikku nendest patsientidest aitabki vaid kirurgia, konservatiivsete meetoditega pole ligilähedanegi kaalulangus saavutatav,” nendib dr Kaur.

Maovähendus on päästerõngas

Kaja kehakaal tõusis eriti pärast esimese lapse sündi. Murelikuks muutus naine aga siis, kui tekkisid liikumisraskused ja hädad seljaga. Ka vererõhk oli kõrge. “Mul on kaasasündinud puusaliigesenihestus ja selline kehakaal on mu haigetele jalgadele üliohtlik,” mõistis ta. Silme ees terendas juba ratastool ja liikumisvõime täielik kaotus. Teisalt oli Kaja ka stressisööja, kes maandas pingeid külmkapi kallal ja oma haigete jalgade tõttu piisavalt ei liikunud. Olles tüsenemise Kolgata tee täies mahus ja “ilus” läbi teinud, ütlebki ta ausalt, et sõi liiga palju ja liikus liiga vähe.

Kaja proovis dieete ja kaalujälgimist, vesiaroobikat ja isegi tablette ning saavutas nendega ka mõningast edu, kuid mitte püsivat. Siiski andsid omal käel tehtud edusammud arusaamise, et elukvaliteet on vähemate kilodega palju parem. Otsus operatsioonile minna sündis aga seljavalude käes kannatamisest. “Käisin neuroloogi juures, kes ütles mulle, et võin ju valuvaigisteid süüa, kuid ega ma hädast enne lahti ei saa, kui kaalus alla võtan,” on Kaja tagantjärele arsti otsekohesuse üle õnnelik. Tollest vestlusest kulus operatsioonituppa jõudmiseni tervelt kaks aastat.

Ettevalmistus lõikuseks: 140kilone, aga alatoitunud

Kuna Kajal oli tol ajal Soome ravikindlustus, hargnes tema lugu Soome süsteemi järgi ja palju tuge sai ta toitumisterapeudilt. Enne tuli teha vereproovid, soolte- ja maouuringud. Probleemne oli tema rasvunud ja liiga suur maks ning muidugi suur rasvaladu kõhus. Mõnedel juhtudel teevad operatsiooni keeruliseks ka varasemad lõikused ja raskesti harutatavad sooled, siis võidakse laparoskoopilise meetodiga alustatud operatsioonil ikkagi skalpelli järele haarata.

“Vahetult enne lõikust pidin pidama eriti väikesekalorilist dieeti (800 kcal päevas), et vähendada sisemisi rasvu ja kergendada opi kulgu.” Spetsiaalse dieedi abil häälestatakse organism rasvapõletusele. Soome arstid pidasid eriti oluliseks vere piisavat albumiinisisaldust, et sisemised haavad paraneksid. Albumiin on aine, mida toodab maks ja mille olemasoluks peab toit olema proteiinirikas. “Esimest korda saadeti mind haiglast tagasi, kuna albumiinitase oli liiga madal, diagnoosiks alatoitumus. Mis oli omamoodi nonsenss, sest kaalusin ju umbes 140 kilo.”

Soomes Kuopio haiglas opereeris naist 2010. aasta lõpus Eesti arst ja kuigi ka sel korral ei olnud albumiinitase veres väga hea – märk sellest, et Kaja oli ikkagi liiga vähe proteiine tarbinud –, otsustas arst seekord Kaja lõikuslauale lubada.

Mis lõikusel toimub?

Maovähendusoperatsioon tehakse peenikese kaamera ja valgusallikaga varustatud metalltoru ehk laparoskoobi abil. Kõhuõõnekaamera kahemõõtmelise pildi peab kirurg oma peas suutma teha kolmemõõtmeliseks ja liigutusi vastavalt sättima. Kudesid ja organeid traumeeritakse võrreldes avatud lõikusega minimaalselt.

Maost möödajuhtiva operatsiooni ehk gastric bypassi korral jäetakse maost toidu jaoks läbitavaks vaid 30milliliitrine osa ning ülejäänud maost suunatakse toit mööda, nii et see läheb otse peensoolde. Operatsioonil viiakse kõigepealt kõhuõõnde instrumendid ja puhutakse kõht süsihappegaasi täis. Seejärel tõstetakse üles maksa serv, mille all on magu – umbes 1–1,5liitrise limonaadipudeli mahuga. Organ on tühi, sest inimene on eelmisest õhtust söömata. Siis algab lõikus. “Otsime üles söögitoru ja mao ühenduskoha ning lõikame sellest veidi allpool mao läbi, nii et söögitoru külge jääb vaid 20–30milliliitrine maokene, see on umbes 5% algsest mahust. Seejärel ühendame selle väikse mao külge peensoole lingu,” kirjeldab dr Kaur. Ülejäänud magu jääb kõhtu alles, tootes edasi maomahla ja hapet, kuid toidu reservuaarina enam rolli ei mängi. Sooleõmbluste kokkukasvamine võtab lõpuks kaks-kolm nädalat aega, iselahustuvad niidid ja klambrid hoiavad seni soolte kudesid koos. Vähendatud magu suuremaks ei veni, hiljem saab toiduportsjoneid suurendada, mis toimub peensoole laienemise arvel.

Talutav valu

“Pärast operatsiooni on viletsaim enesetunne esimesel õhtul ja öösel, mil haavad võivad valutada, mõnel patsiendil ajab pärast narkoosi iiveldama. Siiski pole see hull, samal õhtul saavad patsiendid püsti tõusta ja juua,” kirjeldab doktor Kaur. “Ja järgmisel päeval joovad juba 1,5 liitrit ilma tilguti ja valuvaigistiteta, kõnnivad ringi ja võivad duši all käia. Tavaliselt on taastumine üsna kiire, ilma palaviku, pikaaegse valu või iivelduseta. 48–72 tunni pärast läheb enamik patsiente koju.”

Laparoskoopilisel operatsioonil tehakse kõhtu vaid viis auku, nii et Kajalgi suurt haavavalu polnud. Küll aga ei läinud tema operatsioonil kõik plaanipäraselt, arstide tehtud õhu ja vee test ei õnnestunud, mis tähendas, et kuskil sooltes oli õmblus, mis polnud kõige paremini õnnestunud. Seetõttu jäi Kaja erirežiimile ja järelevalve alla, et ei tekiks lekkeid. “Haiglast sain välja kuue päeva pärast ja siis olin juba nii heas vormis, et suutsin ise autoga 500 kilomeetrit Kuopiost Tallinna sõita,” kinnitab Kaja ja lisab: “Liigutama sunniti ju kohe pärast oppi, sisemise lekke hirmus sain sööki alles viiendal päeval ja vett alles kolmandal päeval.”

Riskid

Valgalanna Velly Kasepuu kaalus 106 kilo ja tundis mitu aastat oksetunnet lausa une pealt. “Kaalujälgimist ja dieeditamist proovisin, arst aga ütles, et on lahendus, millega saan korraga kehakaalu alla ja muud mured lahendatud. Otsustasin, et valin uue elukvaliteedi.”

Kuid operatsioon võib olla seotud suurte riskidega. Velly läks opile koos töökaaslasega, kel läks väga halvasti. “Ta oli paar aastat minust vanem ja kõvasti suurem, tal tekkis leke, millele ei saadud jaole, ja nädala pärast ta suri,” meenutab Velly.

“Tegemist on keerulise kirurgilise lõikusega, mille juures patsient võib saada surmaga lõppevaid tüsistusi. Seda tuleb ette 0,2–0,3% juhtudest,” ütleb dr Kaur.

Velly lausub, et abikaasal aitab ta ükskõik mil muul moel kaalust alla võtta, peaasi, et ta lõikusele ei läheks. Oma tervisega on Velly aga väga rahul, 164 sentimeetri juures kaalub ta 78–80 kilo. “Energiat on palju, tuju hea, polegi pärast oppi haige olnud. Kui välja arvata B12-vitamiini puudus – organism ei omasta seda nii palju kui vaja ja süstin seda korra kuus juurde.”

Esimesed ampsud

Kaja oli pärast lõikust vedela ja püreeritud “titetoidu” peal, kuniks sisemised haavad paranesid, edasi läks elu tavalist rada. Kaja esimene patustamine pärast haiglast kojusaamist oli Pavlova kook. “Kui tahket sööki veel süüa ei saanud, oli piimakohv suus sulava pooliku beseekoogiga just see, mis rõõmu tegi.”

Isu muutus pisihaaval: “Mingi aja jooksul tulid tagasi loomulikud instinktid ja hakkasin valima sööki selle põhjal, mille järele oli parajasti isu,” tunnistab naine. “Värsked leiva- ja saiatooted ei olnud kõige kõhusõbralikumad, ka toores toit tekitas gaase, aga kuivikud ja krõbeleivad olid väga sobilikud. Suhkrust loobusin maitse pärast, lihtsalt maitsemeel muutus. Gaseeritud joogid ei anna ka head enesetunnet.”

Ettevaatlikkusele suure kaloraažiga toitude puhul manitseb ka dr Kaur: “Ma ei soovita magusat ega alkoholi, kuna magu neile erilisi takistusi ei sea ja nii on võimalik šokolaadi või jäätist nii palju sisse libistada, et kaal hakkab jälle tõusma. Ka suureneb pärast operatsiooni mõnevõrra alkoholisõltuvuse risk.” Eluterve soovitus on tema sõnul alkoholist pärast lõikust üldse loobuda.

Praegu, kaks aastat pärast lõikust, sööb Kaja kõike, pole mingeid käske-keelde peale koguse ning selle, et söömist-joomist tuleks lahus hoida. Nimelt kogevad vähendatud maoga patsiendid liigse söömise korral äärmiselt vastikut tunnet, iiveldust ja oksendamist nagu ampulliga alkohoolikud alkot tarvitades.

“Ülesöömisel on väga paha enesetunne, nii et kui korra seda teed, siis rohkem enam ei taha,” ütleb Kaja. Seedimine on nüüd aga krapsakam ja tõhusam, töötab nagu kellavärk, ainevahetus on kiirenenud.

Kaalu kahanedes kasvab rõõm

Kaja pani tähele, et pikem kaalulanguspaus tekkis samal kohal, kus enne lõikust dieetide ajal: 125, 115 ja 90 kilo peal. Nagu enamikul patsientidest, langes ka Kajal kaal kõige kiiremini esimesel poolaastal pärast lõikust. Dr Kauri sõnul on normaalne kaalulangus 50–60% inimese ülekaalust. Kui tahta rohkem, peab hakkama lugema kaloreid ja on vaja natuke rohkem jälgida seda, et saadav ja kulutatav energia oleksid sellises suhtes, et kaal tõesti langema hakkab.

150 kilost nüüdseks umbes 60 kaotanud Kaja on täiesti rahul. “Elukvaliteet on hoopis midagi muud kui enne,” kiidab energiline Kaja. “Söön teadlikumalt, samuti saan nüüd liikuda – kui enne suutsin oma keret ilma vahepeal puhkamata vaid 20 meetrit jalgsi edasi liigutada, siis nüüd jaksan käia isegi kuni 8 km korraga. Ja muidugi mõnu osta riideid normaalsete inimeste poest.”

Ka doktor Kaur saab enim positiivset tagasisidet just neilt patsientidelt, kes on varem aastaid ja aastakümneid ülekaalu käes vaevelnud. “Näiteks ütles üks patsient, et ta polnud 20 aastat jõudnud trepist oma maja teisele korrusele minna ega olnud rattaga sõita saanud. Lisaks paraneb kontroll kaasuvate haiguste üle: 2/3 diabeeti ja kõrgvererõhktõve põdevatest haigetest saab oma suhkrusisalduse ja vererõhu ilma ravimiteta kontrolli alla,” kinnitab arst.

Moetudeng Sirli Lumbi (23) kaalus operatsiooni hommikul 113 kilo. Tema kehakaalu olid suurendanud vähene liikumine, ebatervislik toitumine ja haigused. Koristamine, juuste föönitamine ja kummardamine ajasid naise higistama ja hingeldama. “Kui avastad, et kiiresti kõndida ja samal ajal telefoniga rääkida on liiga kurnav, pole mõtet regulaarsest trennist rääkidagi,” sõnab Sirli. Tema perekonnaringis on inimene, kes maovähenduslõikuse tulemusel kaotas 100 kilo, nii tunduski maovähendus talle viimane ja ainuõige lahendus. “Praegu on mul operatsioonist möödas üle viie kuu ning kaalu on kadunud 27 kilo. Teen viis korda nädalas trenni ning hakkan ennast taas iseenda ja normaalse inimesena tundma. Olen meeletult õnnelik, et mulle selline võimalus anti.”

Võimas muutus

Kaja toob aga eelkõige välja muutuse oma mõtlemises: “Kui ma enne otsisin õigustust liigsöömisele, lohutasin end söögiga ja proovisin leppida ülekaaluga, siis nüüd vaatan kõiki korpulentseid kurbusega, sest tean, et optimistliku maski taga on raske koorem vedada. Keha ja mõte on üks tervik, mõtlemises toimunud muutus on minu puhul võimsaim.”

Dr Kaur lisab, et üksnes kirurgile ja instrumentidele pole inimlike nõrkuste tagajärgede likvideerimisel siiski mõtet loota. “Kirurgia inimkonda rasvumishaigusest ei päästa, võti on hoopis hoiakute muutmises. Neid, kes on teatud lävest üle läinud, muul viisil kui kirurgiliselt aidata ei saa. Kõiki aga opereerida ei jõuaks ja kõik ei soovigi operatsiooni,” teab doktor Kaur.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2013. aasta aprillikuu ajakirjas.

1 kommentaar

E
elektritsaabtasuta  /   15:07, 1. märts 2018
Eks kohtlased lasevad endaga manipuleerida ja teha selliseid haigeid operatsioone.