PantherMedia 23042895 Portrait of woman eating fruit salad in bowl (Wavebreakmedia ltd)
Jaga:     
Uudised

Kas tervislik toitumine võib tekitada sõltuvust?

Anoreksiat ja buliimiat oli juba aastaid diagnoositud kui kliinilisi toitumishäireid, kuni arstid ja psühholoogid tõdesid, et eksisteerib veel teistsugustki söömise häirivat piiramist.  

Ebaterve toidust hoidumine mitte kaalu nimel, vaid keha “puhtana” hoidmise eesmärgil ehk orthorexia nervosa on toitumishäire, mis on lääne ühiskonda vaikselt sisse imbunud, esitledes end suure voorusena. Ei pea olema teadlane, et näha ja mõista, mis meie ümber iga päev toimub – pole kohta, kus ei räägitaks või kirjutataks tervislikest valikutest. Tavalised kauplused ja ökopoed, apteegid ja internet pakuvad paremat tervist tagavaid tablette, puhastavaid eliksiire, eksootilisi elujõudu andvaid marju.

Ent kustmaalt võib normaalne tervislik toitumine kasvada häirivaks kontrolliks kõige üle, mis suust sisse läheb?

Toitumisnõustaja Rain Vainik on oma praktika jooksul kokku puutunud mitmesuguste toitumisküsimuste ja -probleemidega, ent kõige väärtuslikumaks peab ta isiklikku kogemust. “Kui ma tegin oma elus täispöörde ja alustasin küllaltki radikaalselt tervisliku vegantoitumisega, siis tagantjärele võib öelda, et kaldusin ka liialdustesse. Seda illustreerivad näiteks mu kaalunumbrid. 2006. aasta alguses olin jõudnud 100 kg piirimaile, veganina saavutasin 4–5 kuuga kiire ja pöördumatu kaalulanguse –20 kilo ehk oma ülikooliaegse vormi, kaaludes suvel juba 78–79 kg. Sain üle pika aja uuesti selga pulmaülikonna, mis mul sellest ajast kapis alles oli.

Kuid siis sattusin saavutatud edust ja väga heast enesetundest eufooriasse. Eksperimendi korras tekkis idee proovida, et mis oleks, kui jätkaks mõnda aega pisut veelgi rangemalt. Ja paari kuuga tuligi uus “saavutus” –rekordkaal 73 kg (minu pikkus on 188 cm) –, mis aga ei meeldinud enam mu kodustele, eriti abikaasale. Lõpetasin liialdused ja varsti olingi taas n-ö ideaalkaalus, pisut alla 80 kg. Nüüdseks on see niimoodi olnud juba kuus aastat, ilma suuremate kõikumisteta.” 

Häire vooruse maski taga

Orthorexia nervosa (edaspidi ortoreksia) on mitteametlik, päris täpselt määratlemata termin. Seda kasutatakse sellise toitumiskäitumise kirjeldamiseks, mida iseloomustab “tervislikuna”, “puhtana” ja “õigena” tajutud toitumisrežiimi äärmuslik järgimine,” selgitab psühholoog ja Tartu Ülikooli spordipsühholoogia assistent Jorgen Matsi.

Ortoreksia mõiste võttis esmakordselt kasutusse dr Steven Bratman 1997. aastal. Sõna orthos tähendab kreeka keeles õiget ja korrektset, orexis isu. Esmapilgul paistab definitsioon vastuoluline – kuidas saab ebatervisliku toidu vältimine muutuda nii kahjulikuks, et seda häireks pidada? Häire tähendab ebatervet suundumust. Häirekellana mõjub inimese käitumine, kellele tervislik toitumine on muutunud kinnisideeks, hakates varjutama muid elulisi tegevusi ja üldist elukvaliteeti.

Teine oluline aspekt ortoreksia puhul on inimese veendumus enda valitud toidusedeli õigsuses. Kui tavainimene mõistab, et tema valitud toitumisviisi kõrval eksisteerib veel hulk teisi ning iga uuringu kohta, mis tõestab ühe toitumisviisi kasulikkust, leidub vähemalt üks uuring vastupidiste tulemustega, siis ortorektiku vaated oma menüü ainuõigsusesse on pea vankumatud.

Sagedasti kaasneb ka totaalne hirm nn vale toidu söömise tagajärgede ees. Menüüsse võib alles jääda drastiliselt piiratud hulk toiduaineid, mida üleüldse söömiskõlblikuks peetakse, igapäevategevusi hakkab aga varjutama pidev mure toidusedeli korrektse järgimise pärast ja süütunne rangest toidusedelist kõrvalekaldumise korral. Sellega käib kaasas ka pere- ja sõprusringist eraldumine, kuna kardetakse süüa teiste valmistatud ja tundmatute komponentidega toitu. Tavaliselt on ortorektik veendunud, et kõik teised toituvad äärmiselt valesti ja väärivad halvakspanu. Sagedasti esineb ortorektikul ka meeleolu kõikumist, depressiooni või ärevushäireid.

Ortoreksiat pole ametliku diagnoosina siiski kasutusele võetud ja Jorgen Matsi kahtleb, kas on üldse tarvis eraldiseisvat kliinilist kriteeriumi. “Psüühikaprobleemide puhul on alati oht, et kui loome uue kirjeldava diagnoosi, hakkavad olemasolevad häired võtma seda kuju ja häire statistiline sagedus kasvab juba iseenesest selle tõttu. Oluline on, et inimesed ja eriti ravispetsialistid teaks, et söömisega seotud häire ei pea ilmtingimata hõlmama esiplaanil olevat muret oma välimuse või kaalunumbri pärast. Probleemi saab määratleda juba siis, kui inimesel on palju toiduga seotud kinnismõtteid, jäiku ideid ja käitumismustreid, mis põhjustavad talle endale või tema lähedastele suurt stressi või on tervisele ohtlikud.”

Kui õige toit muutub tähtsaimaks

Ortorektiku jaoks on söömine üksikasjalikult välja töötatud rituaal, kus iga toidukorra ettevalmistus võib võtta päevi, alates sobiliku menüü planeerimisest ja toiduainete valimisest kuni aeganõudva söögivalmistamiseni. Dr Bratman on ise tunnistanud, et olles varem tervisliku toitumise liikumise eesotsas, sai temast endast aegamisi ortorektik. “Toit muutus psühholoogiliselt kinnismõtteks,” selgitab ta. “Tervislik toitumine võttis suurema osa mu elust hetkedel, mil oleksin võinud tegeleda hoopis muude asjadega.”

Nagu ka teiste söömishäirete puhul, on ortoreksia ravis esmased sammud tagada piisav kogus toitaineid, seada sisse regulaarsed toidukorrad ja muuta jäigad, häiret ülal hoidvad mõttemustrid paindlikumaks. Vähem tähtis pole ka lähedaste arusaam asjast ja nende toetus. Ka Rain Vainik koges, et just lähedaste kõrvaltvaatajate pilk aitas iseennast objektiivselt näha.

“Lähedased ongi enamasti kõige paremad hindajad, kas oleme oma püüdlustes ehk pisut üle piiri kaldumas või mitte. Kui ikka muid jututeemasid peale toidu enam pole, kui kogu vaba aeg kulub tervisetoimetustele ja kui näiteks kaalunumbrid hakkavad ohtlikult väikeseks jääma, siis ilmselt ongi muretsemine põhjendatud,” arutleb Vainik.

Tervislik = terve

“Soov toituda tervislikumalt või reguleerida oma kehakompositsiooni ei ole iseenesest häire,” võtab teema kokku Jorgen Matsi. “Häire on see, kui see muutub ohuks tervisele ja valdavaks kinnismõtteks. Selle vältimiseks on soovitatav võimalikke muutusi sisse viia järk-järgult, rahulikus tempos ja ratsionaalset mõtlemist mitte unustades.”

Rain Vainiku arvates ei tasu liialdustesse sattumise järel kohe siiski pidurit tõmmata ja kogu projekt lõpetatuks kuulutada. “Tuleb loobuda liialdustest, jätkates ikkagi valitud terviseteel, ainult et pisut rahulikumal viisil. Pean kergekujulist äärmuslust muutuste algfaasis vaat et vajalikuks etapiks, mida arvatavasti enam-vähem kõik vähegi radikaalseid muudatusi ette võtnud tervisenõudlejad läbi on teinud. Seda selleks, et saada isiklik kogemus ja osata edaspidi paremini oma tegelikke piire tajuda. Kui aga kõrvaltvaataja selles kõiges mingeid ohumärke või koguni ortoreksiat arvab nägevat, siis soovitaksin neil järelduste tegemisega pisut oodata. Tõeliselt tervislikult toitudes tulevad positiivsed muutused enamasti üsna kiiresti ja sellele järgneb tavaliselt ka teatud rahunemine.”

Kuidas ära tunda ortoreksia ohumärke?
Psühholoog Jorgen Matsi

  • Inimese jutust ja käitumisest paistab välja ebatavaline keskendumine toidule.
  • Aeg, mida oma mõtetes ja tegudes kulutatakse toitumisele, on ebaproportsionaalselt suur ning takistab inimest tegelemast muude meeldivate asjadega ja veetmast aega teiste inimestega.
  • Toitumisega kaasnevad mõttemustrid on jäigad ja eksimine reeglite vastu tähendab katastroofi, mille ärahoidmiseks peab kõik “veelgi õigemini” kontrolli alla saama.

Ortoreksia ja anoreksia sarnasused

  • Suur soov saavutada kontroll oma elu üle, kontrollides, mida süüakse.
  • Püüd saavutada toitumise abil kõrgem enesehinnang ja vaimne eneseteostus.
  • Toidu vältimise põhjendamine diagnoosimata toiduallergiatega.
  • Kaasnevad häired (nt obsessiiv-kompulsiivne häire).
  • Tõeliselt viimistletud toitumisrituaalid, mis viivad sotsiaalse isolatsioonini. 

Anoreksia ja ortoreksia erinevused

Anorektik hindab end alati häirivalt paksuks ja peab olulisimaks toidu kaloraaži.
Ortorektik teab, et on sale, kuid hindab eelkõige oma keha “puhtust” ja “õiget” ja “puhast” toitu.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2012. aasta aprillikuu ajakirjas. 

0 kommentaari