Uudised

TERVIS tuleb Shanghais! (1)

Eia Uus, 19. veebruar 2018, 14:00
 PantherMedia/Scanpix
Saan lõpuks aru, miks eestlastel on usku Hiina meditsiini. Nii palju, kui mina olen nüüdseks näinud, pole see usk üldse alusetu.

Kui olin aastaid tagasi esimest korda paar päeva Shanghais olnud, tundus, et Hiina on üks nendest kohtadest maailmas, mille lihtsalt pead “ära” nägema. Lapsena tähendas “Hiinamaa” mulle kõige kaugemat kohta maailmas ja hiina keel kõige keerulisemat nähtust, mis üldse olemas on. Shanghaisse jõudes vaatasin olulised asjad ära ja nentisin, et see paik pole mulle.

Aga siis sattusin parki – ja tasapisi hakkas tekkima tunne, et mu süda on müüdud. Päikeselisel sügise pühapäeval mängis ühes parginurgas väike ansambel kohalikku muusikat, mis võis pärineda 1950ndatest, ning inimesed tantsisid – paljud paarid, ja kõik silmanähtavalt üle keskea – mõne kohta pidanuks ütlema suisa kõbi. Nad tantsisid hoogsalt ja oskuslikult läbi pargi kulgeval teel – tänaval! nende eas! Seisin seal, erakordselt suur naeratus näol. Kui üks vanahärra mind tantsima kutsus, olin nii kohmetunud, et kogemata keeldusin.

Nüüd, aastaid hiljem, kui olen Hiinas käinud korduvalt, veetnud seal mitmeid kuid, paneb selline pilt mind ikka jälle heldima.

Teine igapäevane nähtus on pensionieas naiste “tantsukavad”. Õhtuti ringi liikudes kuuled linnades siin-seal vaikset kohalikku diskomuusikat. Väikesel platsil (näiteks kottpimedas parklas) liigub paarkümmend naist sünkroonis liigutusi tehes ja keerutades. Umbes nagu kantritants, aga keskendunult tõsine ja vaikiv.

Kohalikud sõbrad räägivad, et tantsivad vanainimesed on suisa nii suur tüütus, et mitmekümnekorruseliste kortermajade ette platsikestele paigutatakse metallist takistusi, et seal ometigi iga päev tantsida ei saaks!

Igal õhtul, kui tänavanurkadel muusikat kuulen või pimedas tantsimist näen, kujutan ette, kui tore oleks, kui ka minu vanaemad ja tädid saaksid Eestis niiviisi igal õhtul tantsimas käia. Ilma poolest on viimastel aastatel talved nii seal kui ka siin kusjuures üsna samade kraadidega. Kuigi ühel oktoobri pärastlõunal näitab termomeeter suisa +31.

Tervis tuleb!

Teadsin, et Shanghai linnas elab 25 miljonit inimest, ning olin näinud pilte Pudongi pilvelõhkujatest – arengut sümboliseerivast linnaosast, mis ehitati viimase 15 aastaga täiesti tühja koha peale. Kujutasin ette, kuidas tänaval tunglevad miljonid asjalikud inimesed. Esimestel päevadel vanas Prantsuse kontsessiooni kvartalis ei suutnud ma uskuda, kui rahulikud, vaiksed ja inimtühjad on teed. Õhtuti koju jalutades tundus vahel isegi, et võiksin sama hästi Haapsalus olla. Kuuldavasti saab miljonite asjalikku sebimist näha aga tipptunni ajal metroos.

Poeesiat lisavad argipäeva ka ohtrad jalgratturid – ratas on nii enesestmõistetav transpordivahend ning ilmselt hoiab seegi paljude head vormi. Vahemaad võivad nii suures linnas ikka väga pikad olla.

Minu viis avastada linna, kus parajasti elan, on lihtne ja kõikjal sama: kõnnin iga päev eri teed pidi nii kaugele, kui vähegi jaksan, ning hakkan siis tagasi tulema. Vahel tähendab see kuuetunnist käiku. “Mis mõttes sa käisid Bundil jala?! Bundile ei minda siit jala!” Tänu sellele näen väga paljut, mis metroos või (üliodavas) taksos nägemata jääks, ja saan linna väga kiiresti selgeks.

Bund on jõeäärne piirkond, mida kutsuti 1920.–30. aastatel Oriendi Wall Streetiks – pangad, luksushotellid, restoranid. Toona oli Shanghais sama palju New Yorki või Pariisi kui Hiinat. Ballisaale ja tantsuklubisid oli sel ajal linnas suisa 200. Ka praegu on mõnes kohas võimalik endale kas või keset päeva tantsusaalis tunniks partner või õpetaja palgata.

Kui vähegi võimalik, käin vahel varavalges jõekaldal – Bundil, Pudongist üle vee – vaatamas varahommikust tai chid. See on nii ilus päeva algus. Inimesed liikumas koos, aeglaselt, mõtestatult, vaikides. Ka päeval pargis või õhtul kodutänaval kohtab üksikuid inimesi tai chid harrastamas. Näen korduvalt üht lühikest vana meest, kes teeb väga rahulikult jalalööke minu näo kõrgusele. Eestis ei meenu mulle kuigi palju 70aastasi mehi, kes võiksid sellega nii muretult hakkama saada.

Ja kui me juba (Eesti mõttes) kõrges eas meestest räägime, siis nemad on Hiinas suur osa pargikultuurist. Pensionärid kogunevad parkides, kus osa mehi võtab sisse koha kaardilaua ümber, kõigil oma termos rohelise teega kaasas, või mängitakse mõnda iidset lauamängu. Teine hulk mehi jalutab oma linde – nad saabuvad parki imeilusate puidust nikerdatud linnupuuridega, mis puu otsa riputatakse, et laululind looduses olla saaks. Nii võid jäädagi neid linde kuulama ning pilvelõhkujad ja metrood on peast pühitud. Kolmas on tantsijate-lauljate kamp – Hiinas ka lauldakse väga palju. Tihti laulab (mitte ei ümise!) keegi tänaval kõndides või ratta seljas, aga ka pargis on vanapapidel kaasas pillid ja mikrofon.

Neljas põhiline seltskond on need, kes treenivad erisugustel trenažööridel. Vaatame kolmekümnendates Euroopa sõpradega, kuidas 60aastased mehed teevad harjutusi, mida võiks kirjeldada kui pea alaspidi kõhulihaste trenni, ning nendime ehmatusega, et meie ei suudaks üht korda ka teha seda kõverdust, mida nemad teevad kümneid kordi järjest. Ja lõpetuseks on veel inimesed, kes lihtsalt võimlevad – näiteks ennast koputavad ja tagurpidi kõndides õlaringe harrastavad – ning lohelennutajad. Viimased istuvad avara pargi keskel pingil nagu kalamehed, aga õnge asemel suundub peenike nöör nende käes hoopis üles. On ju üsna võimatu ette kujutada, kuidas meil siin vanaisad koguneksid päevast päeva parki selleks, et kaarte mängida ja lohesid lennutada?

Ja läheb

Kõik see pargis tantsimine on muidugi väga tore, aga ei saa siiski silmi kinni pigistada ja teeselda, et Hiinas pole väga karmi õhureostust. Tööstuslinnades ei pruugi kuude viisi mitte kunagi sinist taevanurka näha. Raske sudu mässib halli pilvena kõrged majad endasse, nii et taevas tundub katsumiskõrgusel. Kes teab, kui palju autosid ja tehaseid 25 miljoni inimesega linnas on. (Siiski on väga palju elektrisõidukeid, jalgrattaid ning väga hea metrooliiklus). Õhureostust mõõdetakse pidevalt, nutitelefon annab märku, kui selle tase muutub. Mõned kannavad maske, aga seda tehakse siiski palju vähem, kui oleksin arvanud.

Mind oli selle hirmsa läbipaistmatu suduga väga ära hirmutatud, kuid viimasel korral avastasin rõõmsa üllatusega, et kolme sügiskuu jooksul oli Shanghais vaid kolm sombust päeva, kus tõesti päikest näha polnud ning sudu võimutses. Pekingis ja tööstuslinnades on asjalood hullemad. Kui pealinnas ühe tähtsa rahvusvahelise kohtumise nimel kõik tehased kaheks nädalaks suleti, oli tulemus nagu laulufraasis “pole ammu murul käind” – elanikud, kes polnud võib-olla aastaid päikest näinud, veetsid iga vaba hetke õues sinise taeva all, lõputult pilte klõpsides. Inimesed olid unustanud, kui ilusas linnas nad tegelikult elavad.

Kaal ei tõuse

Väga noorena käisin kusagil Skandinaavias Hiina restoranis – ja pärast seda maitsetut tatti tõotasin enam mitte kunagi Hiina toidu lähedalegi minna. Suur oli mu üllatus, kui avastasin, et Hiina köök on ehk minu lemmik. Muidugi on “Hiina toit” umbes sama, kui öelda “Euroopa toit” – sest näiteks eestlase vaatepunktist erineb rootslaste söögilaud itaallaste omast või iirlaste toidusedel bulgaarlaste rahvustoitudest ikka päris kõvasti. On loomulik, et riigis, mis ulatub üle eri kliimavööndite mere äärest kõrbe veerele ja mägedesse, on väga palju väga erinevaid kööke. Shanghais, mis on tõeline rahvaste paabel ja kus on 50 000 restorani, on võimalik süüa peaaegu kõike. Hiina köökidest on kõige rohkem esindatud Shanghai, Hunani, Sichuani ja Kantoni.

Minu elu jaguneb kaheks ajaks: reisimine ja ülejäänud aeg. Kui “ülejäänud aja” võin jälgida, et ikka tervislikult toituksin, siis reisidel luban endale kõike. See on lihtsalt alati nii olnud, et reisilt tagasi jõudes tuleb üsna korralikult kaalu alandama hakata. Aga Hiinas kaal ei tõuse, kuigi käin väljas söömas ja tahan kõike proovida. Hakkab hoopis langema. Ühel hetkel märkan, et hämmastavalt suur osa söödavast on köögiviljad, mis on lihtsalt nii oskuslikult kastmete ja ürtidega maitsestatud, et ei märkagi, et ainult juurikaid sõid. Palju on kala. Aga näiteks täiesti toorest toitu mitte kunagi – ikka on kõik kapsalehed vähemalt vokist läbi käinud.

Ka tänapäeval pole enamikul hiinlastest kodus külmkappi – lihtsalt pole vaja. Iga päev ostetakse värske söök koduteel ja valmistatakse värskena, mitte ei jäeta enne kasutamist nädalaks külmikusse.

Mis aga hinge poeb, on jagatud toidulauad. Et restoranides, hoolimata seltskonna suurusest, on laual ühised toidud kõigile võtmiseks. Tundub, et kuidagi puudutab see jagamise mentaliteet rohkemat kui üksnes söök. Vanasti elasid inimesed hutongides ehk hoonestuses, mis soodustas ühtsustunde teket, see oli laiendatud pere koos naabritega.

Ma olen elanud näiteks neli aastat Tais ja siiamaani kuulen, kui sõbralikud taid eurooplaste meelest on, et kogu aeg naeratavad, ning tean, mis tihti selle naeratuse taga võib olla. Kõik hiinlased ei pruugi kohe joosta sinuga tutvuma, aga eks see teebki nad meiesugusteks “põhjamaalasteks”. Õhtuti kodutänaval hõikab puuviljamüüja mulle oma leti äärest tervituse ning kui ainult sibulaid ostma lähen, annab juurviljatädi need tasuta.

Hiina on mulle märkamatult südamesse pugenud.

Vaatamist väärt Shanghais

1. Ajalooline Bund ja selle vastaskallas, futuristlik Pudong
2. Põneva arhitektuuriga restorani- ja šopingukvartalid Xintiandi ning Tianzifang
3. Qingi dünastia hõnguga Yuyuani aiad ja turg. 
4. Ajalooline Zhujiajiao veeküla või Qibao asustus äärelinnas. 
5. M50 ja teised moodsa kunsti piirkonnad, nagu ShangART või Minsheng.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2015. aasta märtsikuu aiakirjas.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee