Uudised

Astu JOOKSURAJALT kõrvale... mine METSA! 

Regiina Sepp, 9. veebruar 2018, 09:00
 
Eile oli mul kavas jooksmatk 8+2 loogika järgi. Kahjuks, ei ühinenud minuga seekord sõbranna ja seega tuli üksi silgata ning teda igatseda. Koos on ikka toredam, eriti pikki trenne tehes. Igatahes parkisin auto metsa äärde ja asusin pärast soojendust jooksma.

Kuna eelmisel nädalal olin päris korralikult haige ja köha on endiselt alles, siis tempo oli juba sellest lähtuvalt aeglasem ja pulss ka loomulikult kõrgem. Aga õnneks ei jookse mina mitte kilomeetreid, vaid aega ja pulssi ehk siis 2:20 h kestvusega ja madala pulsiga jooks. Seega võib nirud kilomeetrid enda teada jätta #aeglanenagutigu. Vahel mõtlen, et kas ma saan omadega üldse valmis IM ajaks? Eriti just jooksmise osas, see on see kõige raskem ja näiteks roomata seal pole lubatud... Seega tuleb ikka kahel jalal suuta see maa läbida.

Jõudsin otsapidi Järve metsa ja seal on valida, kas joosta mööda laia ja sillutatud teed või keerata rajalt kõrvale. Miks joosta rajal, kui saab keerata metsa? Onju?!? Mind need metsad tõmbavad ikka magnetiga. Kui kuskil on võimalus joosta/sõita rattaga, kasvõi paarsada meetrit metsas, siis sinna sammud sean. Järve terviserajal on suurem rada ka metsas ja mõnusas metsas aga võssa keerates on veel lahedam ja palju ägedam! Siis on ikka päris metsa tunne kohe. Puud on rohelisemad ja mets vaiksem, mitte nii kultuurne.

Rada lookles praktiliselt suurema rajaga kokku puutumata kuskil kõrval ja oli inimtühi, erinevalt suuremast ringist. Kui suur rada läks otse mäest üles, siis metsarada äestas seda sama mäge järjepanu neli korda - ikka üles ja alla. Sama metoodika järgi oli ka ülejäänud rada üles ehitatud - kui oli võimalik joosta kuskile künka otsa, siis rada sinna ka viis ja siis jälle teisest küljest ja kolmandast ka, et ägedam oleks.

Minul oli eriti põnev, sest jooksin seda esimest korda ja pidin hoolega punktikesi jälgima. Pildilt on näha ka, et paar punkti on puudelt näha ja järgmised tulevad siis nähtavale, kui eelmistest möödunud oled ja eksimise võimalusi on piisavalt, vähemalt minule. 

 

Pidin mitu korda korraks seisma jääma ja järgmist punktikest otsima. Meelelahutus ja trenn käsikäes. Selline lahedus tegi trenni palju põnevamaks. Aega kulus küll märgatavalt rohkem, sest kogu aeg olid pöörded ja käänakud, mis lisaaega vajavad, aga üldse ei kahetse, et võssa keerasin. Kui edaspidi valgemal ajal uuesti sinnakanti satun, siis kindlasti põikan suurelt teelt kõrvale ja naudin mõnusaid metsasingleid. Kus on parajalt kõike - isegi liivaluidetest tuli alla joosta ja puujuurtest üles. Täpselt selline trenn nagu minu natuke haiged põlved vajavad - vaheldusrikkas.

Lõpp kiskus ikka päris raskeks. Viimased minutid ei suutnud enam 8+2 taktis joosta ja tegin 5+5 stiilis aga annan endale andeks, sest haige keha vajab piisavalt taastumist ja üle pole pointi tõmmata, sest ägedam aeg alles ootab ees. Trenne tuleb ikka nautida ka. 

Vot sellised olid minu pühapäevased eksirännakud metsas.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee