Jaga:     
Uudised

Kuidas arvestada toidu energiasisaldust?

Toiduenergia muudab kättesaadavaks ainevahetus ehk metabolism (teaduskirjanduses ka metaboolne ehk ainevahetuslik energia). Toitumissoovitustes kasutatakse lihtsuse mõttes edaspidi üldist mõistet „toiduenergia”. Toidu energiasisaldus määratakse laboris – mõõtes orgaaniliste komponentide poolt oksüdeerumise käigus eraldunud energiakogust. Kuna energiasisaldus ja iga makrotoitaine seeduvus varieerub toitude vahel, siis on segatoidu korral hea kasutada standardiseeritud keskmisi väärtusi toidu energiasisalduse ja makrotoitainete seeduvuse kohta. Tähelepanu – need numbrid on ümardatud!

Eesti toitumissoovitused põhinevad järgnevatel keskmistatud väärtustel:

  • 1 g valke 4 kcal ehk 17 kJ 
  • 1 gramm rasvu 9 kcal ehk 37 kJ 
  • 1 gramm süsivesikuid 4 kcal (1 gramm kiudaineid ∼ 2 kcal) ehk 17 kJ 
  • 1 gramm puhast alkoholi ehk etanooli (ei ole inimorganismile vajalik toitaine) ∼ 7 kcal ehk 29 kJ 

Need standardiseeritud energeetilised väärtused ei ole mõeldud üksiku toidu metaboolse energia välja arvutamiseks, sest nii nagu muutub oksüdeerumissoojus, muutub ka seeduvus erinevate toitude puhul sõltuvalt selle koostisest. Kuid segatoidu korral need erinevused tasakaalustavad üksteist ja kokkuvõtlikult on standardiseeritud arvväärtused toiduenergia välja arvutamiseks sobivad.

Nagu juba teada, ei lähe kogu toidust saadav energia inimese energiavajaduse katteks. Erinevate makrotoitainete energiahulga kättesaadavus varieerub suures ulatuses, sest nende endi ainevahetus vajab erinevas koguses energiat. Söögijärgne energiakulu tõus on kõrgeim valkude korral (ligikaudu 20% energiasisaldusest), madalam süsivesikute puhul (ligikaudu 10%) ja kõige madalam rasvade puhul (ligikaudu 5%). Lisaks sellele on makrotoitainete lammutusproduktide individuaalsel imendumisel oluline vahe, sõltudes konkreetselt söödud toidust, toidu valmistamise viisist ja soolestiku teguritest.

Süsivesikute koguselised väärtused, mis on näidatud toidu koostise tabelites, on määratud erinevate meetoditega, millega eristatakse süsivesikute koguväärtus toidus sisalduvate kuivainete, rasvade, valkude ning tuha summast. Need väärtused hõlmavad monosahhariide, seeduvaid di- ja polüsahhariide (tärklis), mitteseeduvaid süsivesikuid (kiudained), polüoole ehk polüalkohole (2,4 kcal/g ehk 10 kJ/g) ja orgaanilisi happeid (3 kcal/g või 13 kJ/g). Toitude tabelites märgitud imenduvad süsivesikud moodustavad toidus esineva suhkru ja tärklise kogusumma, kus glükeemilistest ehk „kättesaadavatest” süsivesikutest on lahutatud kiudained.

Glükeemiliste süsivesikute oksüdeerumissoojus on kõige väiksem monosahhariididel, veidi suurem disahhariididel ja kõrgeim polüsahhariididel. Kuid enamiku praktiliste olukordade puhul võib jätta need erinevused arvestamata. Kui toidus on eraldi väljatoodud kättesaadavad süsivesikud ja kiudained, siis võib energiahulga arvutamisel lähtuda esimestest. Kui aga toit sisaldab palju kiudaineid, siis võib analoogse arvutuskäigu järgi süsivesikutest saadava energiahulga üle hinnata.

Dieetide puhul, mis sisaldavad kuni 30 g kiudaineid päevas, ei ole kiudainetest tuleneva energia eraldi välja arvutamine vajalik. Kiudained ise annavad ka väikeses koguses energiat, kuna neid kääritatakse mingil määral jämesooles. Selle protsessi lõpp-produktid on lühikese ahelaga rasvhapped, mis imenduvad ja metaboliseeruvad. Kiudainetest saadava energia suurusjärk sõltub kiudaine tüübist, kuid keskmiseks energeetiliseks väärtuseks 1 g kohta peetakse 2 kcal ehk 8 kJ.

Süsivesikute omastatavus varieerub 90%-st puuviljade puhul kuni 98%-ni teraviljade tarbimisel. Jahu seeduvus sõltub selle sortimendist – süsivesikute kättesaadavus väheneb kiudainete sisalduse suurenemisel.

Valgud, mis on rikkalikud asendamatute aminohapete poolest ning mille puhul nende aminohapete vahekord on inimorganismi kehavalkudele lähedane, on kõrgema omastatavusega (95% ja rohkem, teistel valkudel 40–70%).

Toidurasvade omastatavus toidust on 95%.

Allikas: Eesti toitumis- ja liikumissoovitused 2015.

0 kommentaari