Jaga:     
Uudised

Kuidas teha TRENNI pere ja töö kõrvalt?

Räägin, kuidas meie peres minu suur trennitamine ära mahutatud on ja mille arvelt “lõivu” maksan ning vastan küsimusele, mida arvab minu mees sellest, et nii palju trenni teen.

Kes pikemalt mu blogi jälginud, siis teab, et treenin oma esimeseks IronMan 70.3-ks ning nädalast nädalasse võib trennitundide arv varieeruda 8-12h vahemikus. Päris palju, eks? Kuhu ja kuidas need mahutan?

Lihtne! Võimalikult palju trenne teen ära juba enne tööpäeva algust. Kraabin ujula ust vahel juba enne avamist ehk siis enne 6:30. Siis teen ära oma ujumistrenni, mille pikkus sõltub jällegi treeningplaanist, 1-1,5h. Seejärel kibekiire pesu ja vutt-vutt tööle. Kodus olen eelnevalt kaasa pakkinud kõik päeva söögid ja pool hommikusööki, sest enne ujumist ei saa kõhtu väga täis pugida. Sama loogika töötab ka jõusaali päevadel, kui just ei klapitada seda laste õhtuste trennidega…

Meil on nii, et neli päeva nädalas on lastel trennid 1-1,5h kestvusega. Kasutan seda aega samuti otstarbekalt ära ning vaatan mis ja kas saan trenni teha. Kui kava näeb ette näiteks tund jooksu ja 45 minutit kerelihaseid, siis lihastrenni või spinni teen ära hommikul ja jooksen kui lastel on trenn. Või jooksen nende trenni ajal ja lihastrenni teen ära pärast seda, kui koju tagasi jõudnud oleme. Kõik aeg tuleb ära kasutada ja midagi ei tohi raisku lasta. Või teen trenni ära hommikul, sest õhtul treenin teisi. Lahenduse leiab alati. Ning pikemad trennid jäävad tavaliselt R-P vahemikku. Siis on trennid 2-3h pikad. Nendega on eriti lihtne. Silmad lahti ja trenni! Easy ju?

Kui laupäeval on ujumistrenn, siis suuremad pudinad tulevad kaasa, sest neile jääb väheks kahest ujumistrennist ja korra koolis ujumisest. Hea, et neil veel lõpuseid ei kasva. Väiksem on kodus issiga või siis tulevad kõik kaasa. Kui kava näeb ette samal päeval veel ka ratast ja jooksu, siis need teen ära enne ujumist ehk siis vastupidises järjestuses. Aga ma olen nii laisk, et ei viitsi ennast kaks korda päevas pesta, pluss mu kuivemat sorti nahk ei arvaks sellest midagi positiivset, seega teen teistpidi.

Tundub plaanimajandus? Tegelikult, kui selles sees oled, siis on asi lihtne ja loogiline… Aga millal me perega koos oleme? No näiteks nädalavahetuse päevad ja mehega on meil selline traditsioon, et sööme alati koos hommikust ja räägime juttu. Vahet pole, mis kell emb või kumb ärkama peab. Kui tema läks kell 6:30 tööle siis ärkasime 5:30 ja nii oligi ja nüüd ärkame 5:45 sest mina lähen trenni. Saame kahekesi rahus süüa ja teineteise imeilusaid silmi ka imetleda. 

Mulle tundub, et ma ei treeni eriti pere arvelt ja koos veedame piisavalt aega, lisaks ei käi ma õnneks iga päev tööl, nii et veedan ka Lõvikutsikaga kodus kenasti aega. Kui nüüd mõni küsib, et millal me vabalt võtame, siis ikka võtame. Vahel ma ei viitsi nädalavahetusel kohe hommikul trenni minna ja siis kooleme kõik lõunani pidžaamades ja teeme mitte-midagit. Või siis teengi endal mõne päeva vabaks ja teisel päeval teen pikemalt trenni või siis sõidame kuhugi, kus mina saan natuke trenni teha ja lapsed on mänguväljakul. Seda varianti olen kasutanud ka siis, kui mees kuskil ära on. Sõidan lastega kooli juurde, kus on staadion ja kõrval suur ja korralik mänguväljak. Mina jooksen staadionil ja nemad on mängukal ja kui tahavad, saavad koos minuga ka natuke trenni teha. Üldiselt üritan trenni mitte väga ümber tõsta, sest neil on ikkagi oma kindel järjekord ja eesmärk aga kõike saab, kui tahta. Ja Mina Tahan! Nii lihtne see ongi 

Kui tahta, siis on kõik võimalik ja kui on eesmärk, mille poole püüelda, siis takistused on ületatavad. Päris päris mitmed on küsinud, et mis mu kallis abikaasa arvab minu trennidest. Uurisin ja alguses ta küsis, et mis ta siis arvama peab? Endal oli selline arusaamatu nägu peas, et miks üldse nii lollid küsimused. Lõpuks ütles pika pinnimise peale, et talle meeldib, kui naine järjest kenamaks läheb (ta ei kasutanud nii siivast väljendit). 

Aga minu jaoks on hirmus raske teha mitte midagit ja ilma trennita olen hirmus õnnetu ja mehele meeldib õnnelik naine. Nii et tema toetab mind täiesti ja jäägitult. Loomulikult on ka minul neid hetki, kui laiskus on peal ja tahaks külje maha visata ja lihtsalt olla, aga siis utsitab mees mind seni, kuni trenni lähen. Aitäh, kallis! Lisaks on ta rõõmuga nõus kuulama minu esmaseid emotsioone pärast trenni. Jah, siin on tõesti see, et kogu minu trennitamise teeb lihtsaks minu abikaasa, kes mind toetab. Ilma selleta oleks see kindlasti palju raskem. Aga õnneks olen ma nii piisavalt hea naine, et ta kannatab mu kenasti ära ja toetab ka korralikult. Vot selline meie plaanimajandus ongi. Pole ju raketiteadus?

0 kommentaari