Uudised

Kui piirad oma toitumist, hoia VITAMIINIDEL silm peal! 

Liigume.ee, 19. jaanuar 2018, 13:00
 PantherMedia/Scanpix
Inimesel on õigus otsustada, kuidas ta toitub. Kui inimene on otsustanud välistada täielikult mõne toidugrupi (v.a suhkur, magusad ja soolased näksid), ei ole see parim toitumisviis, kuna pikka aega selliselt toitudes jääb ilma mitmetest vajalikest toitainetest. Loobudes näiteks kõikidest taimse päritoluga toitudest, on lõpptulemuseks ühekülgne toitumine. Loobudes aga näiteks kõikidest loomse päritoluga toitudest, on lõpptulemuseks samuti ühekülgne toitumine. Kõiki selliseid muutusi võivad inimesed teha, kuid see on nende enda vastutusel. Alljärgnevalt selgitame lühidalt, millistele probleemidele (1–7) peaks pöörama tähelepanu enesepiiratud toitumise korral.

Kui osa toite menüüst pidevalt välja jäetakse, on teatud toitainete ainevahetuseks piisavas hulgas pidev saamine tavapärase segamenüüga võrreldes süsteemselt halvem. Selle tulemusel võib tekkida tervisele oluliste mikrotoitainete ja teiste toitainete puudus organismis.

Samal teemal

Valgud

Inimorganism peab tervislikuks talitluseks saama toiduvalke, täpsemalt neis olevaid aminohappeid. Siin ei ole tähtis mitte ainult saadav valkude kogus, vaid ka nende võimalikult kõrge kvaliteet (st väga rikkalik asendamatute aminohapete sisaldus ja nende lähedane vahekord inimkeha valkude koostisele). Koguselise saamisega ei ole probleeme, kui kasutatakse valgurikkaid taimse päritoluga toite: kaunviljad, täisteraviljad, seemned ja pähklid. Kuid kõrge bioväärtusega toiduvalkudega varustamine eeldab ka teatud koguse loomset päritolu valkude olemasolu menüüs.

Ka lektiinid, mida leidub paljudes kaunviljades, võivad juhul, kui oad ei ole piisavalt kuumtöödeldud või neid süüakse kestvalt toorelt, põhjustada ebasoodsaid tervisemõjusid nagu iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja kõhulahtisus. Kuivatatud herneid ja ube tuleks üle öö külmas vees leotada ja seejärel pehmeks keeta.

Rasvad ja rasvhapped

Kui inimene tarbib taimeõlisid, erinevaid seemneid ja pähkleid, siis ta põhimõtteliselt saab kätte kõik vajalikud rasvhapped. Samas on mõistlik kasutada ka neid loomset päritolu toite, mis on väga head asendamatute rasvhapete allikad, näiteks kala, munad jne. Munad võivad sõltuvalt kanade söödast sisaldada mõningal määral pika ahelaga oomega-3-rasvhappeid. Nende lisamine oma menüüsse omab topeltkasu, kuna sealt tulevad ka kõrge bioväärtusega valgud.

Kiudained

Looduslikult kiudainerikastel toitudel nagu täisteraviljatoodetel, puu- ja köögiviljadel (sh kaunviljad), marjadel ja pähklitel-seemnetel põhinev taimetoidumenüü sisaldab üldiselt palju ja piisavas koguses kiudaineid.

Vitamiin D

Vitamiin B12

Inimorganismile sobivat ja hästi omastuvat vitamiini B12 leidub üksnes loomset päritolu toitudes. Seega peavad loomset päritolu toitudest loobujad kasutama seda vitamiini toidulisandina.

Vitamiin B1

Põhjamaade toidulaual on peamised riboflaviini allikad loomset päritolu toidud, eelkõige piimatooted. Kui piimatooted taimetoidumenüüst välja jäetakse, tuleks organismi piisavaks riboflaviiniga varustamiseks 5. Enesepiiratud toitumine 269 menüüsse kaasata rohkesti kaunvilju, tumerohelisi lehtköögivilju ja täisteravilju. Ka mitmed taimse päritoluga toidud (näiteks soja- või riisijoogid) võivad olla kaltsiumi ja riboflaviiniga rikastatud.

Vitamiin B6

Tavapärases segamenüüs on peamised vitamiini B6 allikad liha, kartul, kala ja piimatooted. Loomset päritolu toitudest täielikult pikaks ajaks loobujate menüüs on selle saamiseks olulisel kohal tumerohelised lehtköögiviljad, kaunviljad, täisteraviljad, seesamiseemned, nisuidud ja pärm.

Kaltsium

Kiiresti ja hästiomastuva kaltsiumi allikad on piimatooted, kuid piimatoodetest loobujad peaksid väga hoolikalt kasutama piisavas koguses taimset päritolu toite, jälgides seda, et selles oleks märkimisväärselt (100 grammi toitu kataks 15% päevasest vajadusest) kaltsiumi. Kuna mõned tumerohelised lehtköögiviljad sisaldavad oksaalhapet, mis pärsib oluliselt kaltsiumi imendumist, tuleks menüüsse kaasata mitmekülgne valik taimset päritolu toite.

Väga kergesti ja piisavalt hästi kättesaadava raua allikaks on loomset päritolu toidud (nt liha, veretooted). Osades taimset päritolu toitudes on koguseliselt ka suhteliselt palju rauda, kuid sealt raua imendumine on oluliselt tagasihoidlikum, mistõttu peaksid söödavad kogused olema palju suuremad, mis aga võib tekitada düsbalanssi mõnede teiste mikrotoitainete imendumisel.

Tsink

Tsink on väga hästi omastatav loomset päritolu toitudest. Mitmed taimset päritolu toidud on samuti rikkalikud tsingi sisalduse poolest. Paraku on neis tihti ka tsingi imendumist segavaid ühendeid, näiteks fütiinhape. Näiteks leivataina pikaajaline kääritamine (haputainas) ning ubade ja seemnete idandamine võib fütiinhappe negatiivset mõju vähendada.

Seleen

Põhjamaade toidulaual on peamised seleeniallikad kala, liha, munad ja piim. Kuigi läätsed, herned, kikerherned ja seened on olulised taimset päritolu seleeniallikad, võib ühe või mitme loomset päritolu toidu menüüst väljajätmine põhjustada liiga madalat seleeni tarbimist. Lisaks on Põhjamaades pinnase seleenisisaldus üldiselt madal ja niisugusel mullal kasvanud taimedel on samuti madal seleenisisaldus. Imporditud taimset päritolu toitude seleenisisaldus varieerub, kuna pinnase seleenisisaldused on ümber maailma erinevad. Näiteks Soomes lisatakse seleeni väetistele ning niisugusel pinnasel kasvatatud teraviljad on seetõttu head selle mineraalaine allikad. Seleeni lisatakse ka loomasöödale, mis tähendab, et üldiselt on piimatooted ja munad head seleeniallikad. Kuid mahesaadustena kasvatatud toitude puhul ei pruugi see alati nii olla.

Jood

Jodeeritud sool, meresool, kala, koorikloomad, munad ja piimatooted on Põhjamaades olulised joodiallikad. Sageli soovitatakse taimset päritolu joodiallikana tarbida vetikatooteid, seda eelkõige taimetoitlaste menüüs. Kuid kuna vetikate joodisisaldus varieerub märkimisväärselt (mõned liigid võivad seda sisaldada koguni toksilistes kogustes), peaks vetikate joodisisaldus enne nende toiduks tarvitamist teada olema, et mitte ületada päevaseid ohutuid koguseid.

Kokkuvõte

Kui täiskasvanu otsustab kasutada enesepiiratud toitumist, siis on see tema õigus. Kõik lastele meditsiinilise näidustuseta vanemate vm poolt rakendatud piiratud toitumise variandid on aga kasvava lapse jaoks ohtlikud. Laste puhul on tekkiv probleem tihti eluaegse tagajärjega, näiteks imiku- või väikelapseas joodipuudusest tingitud alaareng. Enesepiiratud toitumine ei ole identne teatud ajutiste lühemate või pikemate piirangutega, kui see on haigustest tingitud põhjustel arsti kontrolli all. Näiteks lehmapiimaallergia puhul saab tihti kasutada kitsepiima ja juhul kui ka see põhjustab vaevusi, leida 270 5. Enesepiiratud toitumine alternatiive, kuni laps umbes 2.–3. eluaastaks kasvab tõenäoliselt sellest välja. Seega, kõikvõimalike enesepiiratud toitumisviiside pealesurumine imikutele ja väikelastele, samuti rasedatele, ei ole millegagi õigustatud ja on tõsiselt ohtlik.

Allikas: Eesti toitumis- ja liikumissoovitused 2015.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee