Jaga:     
Uudised

Kardad ämblikke? Sul on mõni FOOBIA? Kuidas sellest üle saada?

Mõni kiljub hääle ära, kui näeb pisikest hiirt põrandal sibamas, teine ei ole nõus surma ähvarduselgi lennukisse istuma ja kolmas kangestub mõttest, et tal tuleb laskuda maa alla keldrisse. Mis neil kõigil viga on?

Psühholoog Anneli Salk tuletab algatuseks meelde, et hirm ei ole mitte alati halb. Päris paljud hirmud on tegelikult täiesti eluterved. “Kui inimene kardab autosid ega torma seetõttu punase tulega sõiduteele, on see ju hea. Kui laps pelgab loomi, mitte ei tõtta neid kohe musitama ja käperdama, näitab see, et tema instinktid on korras,” toob ta näiteid. Paljud ellujäämiseks vajalikud hirmud on inimene endale aastatuhandete jooksul külge õppinud. Ürginimene, kes sikutas sabast iga roomajat ja pistis põske iga seene või marja, sai ilmselt üsna ruttu surma, teised aga said aru, et mõni asi ongi ohtlik. Nüüd teame kõik, et madu silitama tormata ei ole mõistlik.

Probleemseks muutub hirm siis, kui see hakkab segama inimese elu, ei lase näiteks normaalselt tööl käia, reisida, suhelda. Siis võib rääkida haiguslikust kartusest mingi nähtuse või elusolendi ees, mida psühholoogid nimetavad foobiaks. Foobiat iseloomustab see, et kardetav asi või nähtus tundub palju ohtlikum, kui see tegelikult on, ning kui inimesel tuleb hirmuobjektiga silmitsi seista, tunneb ta suurt üldist ärevust, mis võib väljenduda mitmesugustes kehalistes sümptomites. Esineda võivad südamekloppimine, hingeldamine või hingetusetunne, higistamine, külma- või kuumahood, jalgade, käte või keha värisemine, tasakaalutuse- või nõrkusetunne, iiveldus, pearinglus, kohisemine kõrvades, värvilised täpid silme ees või muud nägemishäired, suukuivus, pissihäda.

Mina lifti ei lähe

Aeroobikatreener Kristel Tamm kardab lifte ja maa-aluseid keldreid. “Mitte selliseid luugiga keldreid maja all, vaid just majast eraldi asuvaid keldreid, nagu neid ka nõukogude ajal maal palju oli,” selgitab ta. Oma hirmu hakkas ta teadvustama umbes kahekümneaastaselt. “Kui aga järele mõtlen, meenub, et juba lapsena oli mul keldritaolistes ruumides väga ebamugav olla.” Vanade liftidega, milliseid on palju Mustamäe ja Lasnamäe majades, ei sõida ta üldse, uuematega veel kuidagi, aga kui liftis on lisaks palju inimesi, läheb ta lihtsalt maha. Kord palus ta Olümpia hotellis, kus liftita ei saa isegi teisele korrusele, et valvelaua onu sõidaks temaga kaasa. “Mul on liftiga kergem hakkama saada, kui minuga on kaasas inimene, keda saan usaldada. Kõige turvalisemalt tunnen end sellises olukorras oma abikaasa seltsis, aga saatjaks võib olla ka täiesti võõras inimene, kui ma tean, et ta on just minuga kaasas ja aitab mind, kui midagi juhtub,” räägib Kristel. Kõigest hoolimata on ta ära käinud Teletornis ja ka sukeldumas. Mõlemal juhul oli tegu tõsise eneseületusega, kuid Kristel ei teinud seda mitte selleks, et oma hirmuga silmitsi seista ja kangelast mängida, vaid seepärast, et nii teletorni vaatamine kui ka sukeldumine on lihtsalt nii lahedad tegevused, et ta ei raatsinud neist hirmu tõttu loobuda.

Appi! Ämblik!

Punkmuusik ja muusikakriitik Lauri Leis läks näost peaaegu roheliseks, kui sõbrad kutsusid teda eksootiliste ämblike näitust vaatama. “Ämblikud tekitavad minus külmavärinaid, isegi ämblikuvõrguga kokkupuutumine, mida vahel metsas jalutades ikka juhtub, ajab värinad peale,” kirjeldab ta. Elu õudseimad hetked veetis ta kord ühe välismaa tuttava juures, kes paigutas vaese mehe magama tuppa, kus voodipeatsis oli akvaarium troopilise mürgiämblikuga. Ega Lauri magada ei saanud, rohkem mõtles, kuidas jube putukas talle öösel kallale kargab. Mees usub, et ämblikehirm on pärit lapsepõlvest, kui ta nägi mingit õudusfilmi mürgiämblikest. “Fantaasia on mul hea, kujutlesin ilmselt, et ämblikud ründavad mind.”

Ravisessioon helikopteris

ETV välisuudiste toimetaja Arni Alandi on lapsest saati kartnud kõrgust. “Redeliga katusele ei roni ja kõrgematel korrustel akna ligi ei lähe,” räägib ta. “Isegi kui aknal on ees paksud klaasid, kardan, et kuidagi need ikka purunevad ja ma kukun alla. Hirm on täiesti halvav. Ma lihtsalt ei suuda ronima hakata ega mingile aknale või vaateplatvormi servale liiga lähedale minna. Kui ma siiski kuidagi ei saa neid tegevusi vältida, on kõik mu liigutused aeglased nagu vati sees.”

Kummalisel kombel andis kõrgusekartus pisut järele, kui Arni käis tööreisil Iraagis ja pidi lendama sõjaväehelikopteriga, millel polnud uksi. “Ise olin rihmadega kinni, aga sülearvuti unustasin kinnitada. Kui lennuk hakkas võimalike ründajate vältimiseks koledasti siksakitama, hoidsin kümne küünega arvutist ja lootsin, et see koos kogu salvestatud materjaliga maa poole ei lenda. Suures arvuti pärast pabistamise hoos polnud aega enda pärast hirmu tunda.” Pärast seda kogemust on ta avastanud, et kõrgused hirmutavad justkui vähem, kuid ei saa öelda, et ta neid enam üldse ei kardaks.

Kuidas foobiad tekivad?

Kuidas see nii läheb, et pealtnäha harilikud asjad hakkavad mõnes inimeses kabuhirmu tekitama? Psühholoog Anneli Salk seletab seda nii: “Kõikide inimeste päevateadvus saab väliskeskkonnast erinevaid mõjutusi, millest osa on ka negatiivsed. Neist mõjutustest osa läbib päevateadvuse ja alateadvuse vahelise kaitsekihi ja moodustab alateadvuses negatiivse info tombukese. Kui see tombuke paisub väga suureks või tuleb väljastpoolt mõni tugev ärritaja, näiteks stressirohke olukord või mingi õnnetus, hakkab see tombuke omakorda infot päevateadvusesse tagasi andma. Alateadvuse keel pole aga sõnaline ega loogiliselt põhjendatud, vaid pildiline ning alateadvusest välja saadetav negatiivne sõnum võibki võtta mingi irratsionaalse hirmu kuju.”

Foobiatel võib olla täiesti konkreetne põhjus. Kui inimene on üle elanud autoõnnetuse, võib ta edaspidi karta käia ka kõnniteel, sest mine tea – äkki mõni auto sõidab ikkagi otsa. Kui keegi on eluga pääsenud tulekahjust, võib ta edaspidi keelduda viibimast ainult ühe väljapääsuga ruumides või minemast hoones kõrgemale kui teine korrus, sest ta kardab, et ei suuda uue tulekahju puhkedes muidu põgeneda.

Hirme võib kujundada ka ümbritsevast keskkonnast tulev info, seda eriti laste puhul. Näiteks näeb laps filmi mingitest koledatest mürgistest putukatest, kuid ta ei oska veel päriselt vahet teha endal ja filmikangelastel ning arvab, et need elukad tulevad ja ründavad ka teda. Eriti lihtne on reaalsuse ja filmi segiminek psühholoogi sõnul siis, kui laps juhtub filmi nägema poolunes. Samas kinnistub selline kogemus eriti hõlpsalt alateadvuses. Kui nüüd sama laps näeb veidi hiljem mingit putukamürgireklaami, kus samuti sibavad koledad elukad, ja ema või mõni tädi ka veel putukaid kardab, ongi tal võib-olla elukestev putukafoobia käes.

Võib aga ka olla nõnda, et foobial ei ole mingit kindlat alust, vaid foobiana lööb välja üldine negatiivsete kogemuste rohkus. Kui kellegi vanemad aina kaklesid, koolis kiusati, sõbrad olid reeturid ja tööl on ka halvasti läinud, võib see lõpuks välja lüüa näiteks kartuses ületada lagedat platsi.

Kuidas foobiatega toime tulla?

“Kui inimesed hakkavad oma hirmudest ülesaamiseks abi otsima, tahavad nad kangesti saada seda ühte rosinat, mis neid kohe poole tunniga terveks teeks,” räägib Salk ja tunnistab, et mõnel juhul on see rosin ka olemas. “Kui tegemist on tõesti mingi konkreetse trauma järel tekkinud foobiaga, mille põhjus on teada, võib juhtuda, et raviks piisab ühest tunniajasest seansist psühholoogi juures ja mõnest meditatsiooniharjutusest.”

Sageli on aga hirmu põhjused sügavale alateadvusse ära peidetud ning foobiaga koos käib üldine ärevushäire. Siis ei ole kindlasti võimalik seda naksti mingi imeravimiga parandada. Tuleb hoopis teha tõsist tööd oma vaimse tervisega üldse. “Kui vaimne tervis läheb aegapidi paika, hakkavad ka hirmud tasakesi vähenema ja oma tähtsust kaotama,” ütleb Salk ja rõhutab, et üldine vaimne tervis on igal juhul see raam, mille sees tuleb vaadelda nii hirme kui ka nende ravi.

Kindlasti soovitab Salk oma hirmudest rääkida, olgu siis elukaaslasele, sõpradele või psühholoogile. Räägituna kaotab hirm oma teravuse, justkui kaugeneb inimesest ja pole enam üldse nii häiriv. Pealegi aitab hirmust rääkimine suhted teistega korras hoida, sest teades, milles asi, ei pahanda nad, kui teine pisut veidralt käitub. Kindlasti ei maksa lähtuda eestlaslikust põhimõttest, et kes kannatab, see kaua elab. Allasurutud hirm ei kao kuhugi, vaid kasvatab negatiivset tombukest alateadvuses aina suuremaks, kuni see ükskord ikka päevateadvusesse murrab.

“Hirmu faktori” stiilis sunniviisilist foobiaobjektiga silmitsi seismist Salk heaks mõtteks ei pea. Parem hirmutav asi endast ruumiliselt hästi kaugele kujutleda või mõttes koguni justkui kustutuskummiga maha nühkida.

Teatava maani on võimalik hirmuga kohtumist vältida – kui ikka ei taha liftiga sõita, siis ei pea ju, ja kui otse üle väljaku on ebamugav minna, võib ju käia ka ringi. Veel on võimalik üldist olukorda turvata. Näiteks hambaarsti juurde või lennukisse minnes võib võtta lahjat rahustit, kui muidu närv liiga sees on. Mõnele piisab, kui tal rahustitablett kõigest taskus on. Psühholoogi sõnul ongi foobiate juures kõige hullem hirm hirmu ees. Lõputu pabistamine selle pärast, et mis siis saab, kui ma hakkan kartma ega saa hakkama. Tabletivõtmine või näiteks usaldusväärse kaaslase toeks kutsumine aitab selle murega hakkama saada.

Vaata hirmu eemalt

Hirmu vastu aitab ka, kui vaadelda hirmutavat asja või olukorda natuke teiselt positsioonilt. Salk toob näite oma elust. “Olen lapsest saati ämblikke kartnud ja neid kardab ka mu tütar. Mingil hetkel aga sai minust roheline ja ma ei tahtnud ämblikke tappa ega ka tütart neid tapma õpetada, sest nad on ju tegelikult kasulikud loomad. Rääkisin siis nii endale kui ka tütrele rahulikult, et võtame nüüd ämbliku purgi sisse ja viime välja. Alguses oli ebamugav, aga nüüd on mul ämblike suhtes neutraalsed tunded. Ei armasta neid, aga ei karda ka. Aitas, et võtsin hirmu suhtes lapsevanema positsiooni, kes peab vastutama.”

Ühe võttena hirmust ja üldse negatiivsetest kogemustest vabanemiseks kirjeldab Salk harjutust, kus inimene kujutleb häirivat sündmust justkui kinolinal jooksvat filmi ja ennast kui kinokülastajat. Ühel hetkel astub ta mõttes oma selja taha kinomehaaniku ruumi ning asetab enda ja filmi vahele pleksiklaasist filtri. Kui film saab läbi, pakib ta selle kokku ja läheb tagasi vaataja kohale. See mõttemäng aitab häirivat kogemust vaadelda distantsilt, ilma et tugevad emotsioonid kohe üle pea kokku lööksid. Kirjeldatud harjutust on siiski parem teha terapeudi juhendamisel, sest üksi kipub inimene jääma ekraani ette vaataja positsioonile ehk oma tugevatesse emotsioonidesse nii kinni, et ei suuda neist eemalduda.

Levinud foobiad

* Agorafoobia on kõige levinum foobia üldse. Hõlmab endas hirmu avalike ja selliste kohtade ees, kust on raske põgeneda. Näiteks väljakud, kaubanduskeskused, ühistransport, järjekorrad.
* Akrofoobia ehk kõrgusekartus.
* Arahnofoobia ehk hirm ämblike ees.
* Klaustrofoobia ehk hirm kinniste (pimedate) ruumide ees.
* Ahluofoobia ehk pimedusekartus.
* Aviatofoobia ehk lennuhirm.
* Künofoobia ehk hirm koerte ees.
* Fobofoobia on aga hirm foobiate ees ehk siis paaniline kartus, et äkki mul on või tekib mõni foobia.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2013. aasta veebruarikuu ajakirjas.

0 kommentaari