2
fotot
Jaga:     
Uudised

Motiveeri ja kiida ka iseennast, SEST...

Ma ei tea kas Sina seda tunnet mäletaksid aga mina mäletan seda väga värskelt. Mitte küll nagu eilset päeva aga võiks öelda, et justkui üle-eelmist nädalat. Ma mäletan, kuidas võtsin ette tee raamatukogu suunas, leidsin endale selle raamatu, kiirustasin koju lugema ja ei suutnud seda käest panna enne, kui jäin tukkuma ning see mu käest, üle pesalaadse voodiääre, maha kukkus.

Ma lugesin ja olin seal ihu ja hingega sees - ma olin raamatus kirjeldatud Taimaal. Seal - selles koolis. Iga leheküljega manasin silme ette tegelasi, kes koridorides ringi siblisid ning püüdsin nende olemust tabades joonistada enese jaoks päris reaalset filmi - millised nad siis välja näevad, kuidas nende hääl kõlab, mis toon see purpurmust täpsemalt on ja kuidas ta lõhnab - no kuidas ta siis ikkagi lõhnab!? 
Ja no see kirjeldatud puudutus. Huvitav, kas tema tunneb seda puudutust samamoodi nagu mina end tunnen, kui kellegi puudutust kogen? 
Ei suuda seda käest panna, sest mingid lõigud on justkui sellised nagu autor räägiks minust ja minuga. Kas see on päriselt ka juhtunud või suudan ma tõesti seda kõike nii reaalselt ette kujutada? Või äkki ma lihtsalt tahan, et selline olukord ka minu endaga tekiks? 

Meeltel on meeletu jõud muuta maailma - alustades meie endi väikestest maailmadest. "Aasta pärast, kahe pärast vaatan ma tagasi pimedatele tänavatele, millel ma praegu ekslen ja mõtlen: Oh sa! Kui vältimatu tundub nüüd see minevik, mis oli kunagi ammu minu väga ebakindel tulevik."
Kätte jõuab raamatu viimane lehekülg. Ma ei taha, et see läbi saaks, see on liiga hea, et lugu endas mitte edasi kogeda. Ma pole vist mitte kunagi ühtegi lehekülge nii kiiresti läbi lugenud, kui seda viimast sealt. SAMAS, mu süda tahaks lugeda väga aeglaselt, et suudaksin seda viimaset hetke oma raamatukujutlusmaailmas veidi kauem nautida. 

Oota, stop. Kuidas ma teile seda emotsiooni nüüd selgitan...? No vaata... 
See on nagu jalutuskäik kellegi sellise kõrval, kellest Sa ei tahaks lahti lasta... ja te hakkate lähenema tema koduuksele - Sinu tempo aeglustub, tema tempo aeglustub. Sammud muutuvad väga-väga-väää-gaaaa lühikeseks. Sa pigistad tema kätt, mis on kindlalt Sinu peos ja teed seda natuke tugevamalt, kui mõni hetk tagasi. Ja ta pigistab vastu. 
Su pöial libiseb pehmelt üle tema pöidla ning nüüdseks on teie sõrmed teineteise käte küljes kinni - nagu liimitud. Siis Sa vaatad talle otsa ja te mõlemad teate - tänaseks on vaja sõnada: ‘Head ööd!’, samas loete teineteise näost, kuidas kumbki ei tahaks seda välja öelda, sest ju nii palju oleks veel rääkida ja homne päev tundub praegusel hetkel lihtsalt piiiiiiiinavalt kaugel.  

''Kui ta lõpu lähenedes rääkis, et sa unustad ta varsti pärast lahkumist, uskusid, et just nii see läheb.. Ja vaata, läks hoopis vastupidi. Pagan võtku seda maailma ja tema huumorimeelt! Kõige tähtsam oli see, et ta oli su sõber, su tugi, su kõik. Sellepärast armastad sa teda. Sest ta seisis alati su eest, hoolis sinust, nägi ja tundis sind, ei lasknud sul ennast petta.”

Käes on raamatu viimase lehekülje viimane lause - loen seda uuesti ja uuesti. Okei, ainult ühe korra veel. Ja siis veelkord. See on hea tunne, sest olen just tänu sellele lugemisele elanud läbi seikluse, mis on andnud mulle juurde palju. Ma pole kunagi Taimaal käinud, kuid tunnen, et nüüd justkui tean neid kohti ja paiku. Raamatute maailm on ikka imeline ja üsna võimas - lisades juurde ka kujutlusvõime saame koduseinte vahel iseendale actionfilmi valmis meisterdada. 

Otsin ja leian oma sõltuvusele asenduse - sama autori ühe teise loo. Hangin selle teise raamatu ning loodan, et see mind võrdväärselt paelub. Peaaegu haarabki, kuid sellele esimesele ta minu silmis vastu ei saa. Loen uut, lootuses leida mingit sarnasust eelmisele tekkinud emotsioonile. Kuna minu kujutlusvõime on üsna erakordne, siis ma need sarnasused ka leian. Või siis tekitan - vahet pole aga tunnen, et ma vajan seda emotsiooni. 

Ja kõik algab uuesti.

Ma polnud nooruspõlves väga suure lugemusega, kuid mul oli paar raamatut, mida ma korduvalt läbi töötasin ning mis minu sisse ja tegemistesse märgi jätsid. Eesti autoritest olid keskkoolis minu suurimateks lemmikuteks Sass Henno ja Eia Uus. Eelnevad read kirjeldasid minu mälestusi ja emotsioone, kui lugesin Eia raamatut, ''Kuu Külm Kuma''. Sealt on pärit ka välja toodud tsitaadid.
Mäletan väga täpselt, kuidas ma tahtsin neile mõlemale öelda, et nende kirjutised on muutnud minu elu ja mõtlemist - tahtsin neid tänada aga kuidas seda teha? ''Mina olen keskkooliõpilane kuskilt Võrumaalt, nemad on suuri tegusid tegevad kirjanikud Tallinnast. See pole ju reaalne, et ma nendega kunagi elu jooksul kokku puutun. Lihtsalt ei ole! Aga ma nii väga tahaksin neile seda kõike öelda, sest... sest ma tahan neid tänada.'' 
Minu üheks unistuseks oli nende kahega kasvõi korra päriselus rääkida - öelda, kui suureks inspiratsiooniks nad minule olnud on. See tundus ebareaalne. Ma mingil hetkel isegi kutsusin end korrale lausetega: "Kamoooooon, tule mõistusele!", "Unista edasi!" ja midagi sarnast tuli kindlasti veel. 

Vaatamata vastuhäältele oma peas, unistasin ma üsna vapralt edasi. Samas ma ei teagi, kas see oli unistamine või uskumine - ma kipun need kaks omavahel sassi ajama. Igatahes uskusin ma enda jaoks tol hetkel suurelt ja nii palju, et ühel hetkel langetasin otsuse - võtan julguse kokku ja kirjutan neile mõlemale. Lihtsalt kirjutangi ja ütlen mida ma arvan, sellest ei saa ju ometigi midagi hullu juhtuda. Kirjad läksid teele Orkutis (kes veel teab, misasi see üldse oli - teile nukid!). 
Lõppkokkuvõte oli see, et nad mõlemad vastasid mulle, tänasid heade sõnade eest ning Sass kinkis mulle isegi oma autogrammiga raamatud. Ma olin nende vastuste üle nii uhke, sest nii Eia kui Sass on minu inspiratsiooniks ka tänapäeval. Üks ühel, teine teisel moel. 

Nüüd. Miks ma seda kõike kirjutan? Sest täna, 3.01.2018, hommikul kell 8:30, Balti Jaama MyFitnessis, juhtus midagi, mis äratas selle minu sees oleva keskkoolitüdruku sajaga üles. Täna hommikul käis minu trennis Eia Uus. 
See keskkooliplika ärkas sajaga üles (põhimõtteliselt sama sajaga nagu ka Kersti Kaljulaid oma kõnes mainis) ja ütles mulle selges mõistuse keeles: 
"Sann, Sa oled ikka nii ohmukoll, et enda võimetes kahtlesid - see juhtuski! Su unistus sai teoks! See võttis lihtsalt natuke rohkem aega, kui algselt planeeritud."

Praegu, pannes kirja neid ridu, saan ma aru - mitte ükski minu tolleaegne unistus ei ole olnud liiga suur, ebareaalne või realiseerimatu. Kui ma 16-aastaselt tantsuga alustasin, oli minu iidoliks Nike reklaamnägu, Sofia Boutella. Ma vaatasin tema pilte ja mõtlesin: "Ma tahaksin olla nagu tema aga see ei juhtu mitte kunagi... Ma pole nii võimas, edukas ja võimekas, et olla Nike või mõne teise suure brandi postritel."

Oota, stop. Who dis here? 

See, kuidas me end ise maha surume, unistusi piirame, teiste limitatsioone oma hinge istutame ja endale ise päised pähe paneme, on üsna lubamatu teguviis ja võiks olla lausa kriminaalne. Ükskõik, kui suured või väiksed Su soovid ka ei ole, ära anna alla vaid tegutse järjekindlalt saavutuseni. Isegi, kui need soovid ei realiseeru algse plaani järgi üks-ühele, võivad nad aja jooksul digimuutuda ning avalduda mõnes muus vormis ja kujul. Tunneta ära nii suured kui ka väikesed kordaminekud ja mõista - peiteaeg võib olla pikem, kui Sulle meeldiks. 

Kannatust! Võit on võit ja saavutus on saavutus - vahet pole, kas see realiseerub armastuses, spordirajal või töökeskkonnas. 

Uuel aastal luban ma endale öelda rohkem: "Sann, Sa oled tubli! Pane edasi!". Palun, ole ka Sina sama tubli ja lausu endale aeg-ajalt motiveerivaid sõnu. 

Inspiratsioon ei pea ilmtingimata tulema väljaspoolt Sind, raamatust, Instagramist või mõne kauge maa umbluu-guru käest, kes oma kaheldataval veebilehel eneseabiõpikuid ja 10-päevaseid elumuutvaid-tšakraid-avavaid-supersoodsaid koolitusprogramme müüb. Ole oma mineviku ja varasemalt saavutatuga omaenda motivatsioon, sest oskus olla uhke enda saavutuste üle - see on saavutus omaette! 

Armasta end ja lase ka teistel end armastada.

Loe Sandra Raju blogi http://sandraraju.com/#blog.

0 kommentaari