Uudised

Vii tujukus TRENNI ravile! 

Kersten Lehismets, 1. jaanuar 2018, 10:00
 PantherMedia/Scanpix
Kui meeleolu on ülev, võiks liigutada kas või mägesid, eks? Nii ka trennis – rõõmsa ja energiaküllasena ei pane tähelegi, kuhu need kilomeetrid nii ruttu kaovad. Kuidas aga mõjub trenn siis, kui tuju on nullis? Kas trenn teeb alati tuju paremaks?     

“Kui tuju on hea ja emotsioonid laes, tunnen ennast rajal kui maailma kiireim inimene. Pärast stressirohket päeva, mil asjad pole läinud nii, nagu olen tahtnud, on aga iga samm suur pingutus,” räägib õige mitu jooksumaratoni läbinud Jaana Jõgisuu. Eesti rekordiomanik meeste 100, 200 ja 400 meetri jooksus Marek Niit aga tekitab endale treeningutel sageli teadlikult viha, et teatud harjutusi sooritada. “See on emotsioon, mis aitab mul endast välja panna kõik, mis mul sees olemas on. Kindlasti ei peegelda sportlik viha mu tõelist hetkeemotsiooni,” selgitab ta. Pikaajalise kogemusega aeroobikatreener Janika Koch-Mäe soovitab aga halva tujuga treenides ettevaatlik olla. “Kui inimene ei suuda end trennilainele viia ega keskendu sooritusele, võib ta endale viga teha – näiteks stepitunnis jala välja väänata või pumbitunnis rasket kangi kumera seljaga tõstes endale haiget teha.” Olenemata sellest, millise tujuga ta ise trenni läheb, on alati pärast parem olla. Mil moel mõjutab tuju siis treeninguid ning treeningud tuju?

Samal teemal

Parim ravim

Enamasti muudab trenn meeleolu paremaks. Lisaks sellele, et treening aitab mõtted mureallikast eemale viia, vallanduvad pärast aktiivset liigutamist kehas endorfiinid, mis tekitavad heaolutunde ja mõnusa rammestuse. “See tunne võib lausa sõltuvust tekitada, nagu paljud aktiivsed liikujad isegi kogenud on,” räägib treener Janika Koch-Mäe. Kui meeleolu pole kiita, läheb ta hea meelega üksi jooksma, sest nii saab rahus oma mõtteid mõelda. Kuid ennast saab tühjaks raputada ka rühmatrennis. “Juhendan nädalas üht poksitundi ja ütlen alati klientidele, et nüüd on nende võimalus kõik pinged välja elada. Olen täiesti kindel, et selline intensiivne treening aitab paha tuju vastu,” ütleb Janika veendunult. Enamasti väljuvadki inimesed trennisaalist parema tujuga kui sinna sisenedes. Aga teinekord läheb ka vastupidi. “Vahel sunnib mõni inimene end liigselt tagant ja püstitab ebarealistlikke eesmärke. Kui ta neile nõuetele vastata ei suuda, võib see ka tuju mõjutada. Treening peaks siiski rõõmu tegema,” leiab Janika. 

Ka Jaana tunnistab, et mitte iga kord ei saa ta trennist positiivset emotsiooni. “Kui olen tüdinud ja kehvas tujus, võin ennast trenniga veel rohkem kurnata ja nii jääbki jooksust kokkuvõttes negatiivne tunne. See võib omakorda mõjutada enesetunnet järgmise trenni eel – ei tahagi minna,” mõtiskleb Jaana. Tehniliselt keerukad trennid vajavad kogu tähelepanu, mida tujutuna on aga raske säilitada. “Kui mul on tuju halb ja mõtted mujal, ei suuda ma nii hästi oma sammu reguleerida, käte tööd või rühti jälgida. Niisugusest hooletusest võib endale ilmselt isegi viga teha.”

Kergem ja tehniliselt vähem nõudlik trenn võib aga halba tuju parandada küll. “Olen minagi vahel tahtnud teki üle pea tõmmata ja oma kehva tujuga üksi olla. Pärast mõningast arutelu iseendaga jõuan arusaamisele, et tuleb minna, sest tean, et hiljem on mõnus olla. Trenn laeb mu akusid,” tõdeb Jaana.   

Marek Niit aga ei mõista, kuidas on üldse võimalik, et trenn tuju paremaks ei muuda. Füüsiline tegevus on ju parim ravim stressi vastu. “Kui kellelgi on tõepoolest ka pärast trenni halb tuju, peab sellel tujul sügavam põhjus olema. Kui ka trenn tuju ei paranda, tuleb minna tohtri juurde, sest niisugune trenn pole tervislik,” sõnab Marek enesekindlalt.

Kamp annab emotsiooni

Oma tujudel Marek trenne mõjutada ei lase, tegelikult teeb juba mõte eesootavast trennist alati tuju heaks. “Kui tean, et mind ootavad ees lahedad treeningukaaslased, head sõbrad ja konkurendid, suudan mured koju jätta.” Üldse meeldib Marekile seltskonnaga rohkem treenida kui üksi. “Kambaga treenides saan palju parema emotsiooni. Hea tuju tõstab ka treeningu kvaliteeti, see omakorda kajastub võistlustulemustes.”

Ka Jaana on kogenud, kuidas toredad inimesed ja vahva üritus tuju tõstavad. Sel aastal jooksis ta kolm päeva kestnud võistlusel Saaremaal. Esimest korda kuulus ta ametlikult Jooksupartneri rühma ning koges, kuidas on olla osa meeskonnast. Kuna Jaanat olid kuu aega enne jooksu vigastused kimbutanud, oli ta valmis vajadusel katkestama. Läks hoopis vastupidi. Kahel võistluspäeval kolmest jooksis ta oma isiklikud rekordid ning usub, et see oli võimalik tänu kaaslaste ja publiku toetusest saadud positiivsetele emotsioonidele.

Trenn ei küsi tuju

Oma esimeseks maratoniks valmistudes pani Jaana endale ise kokku treeningukava, mida üritas enam-vähem järgida. Selle aasta alguses otsustas ta aga treeningutele professionaalsemalt läheneda, paludes SEB Tallinna maratoniks valmistumisel abiks treener Margus Pirksaare. Tema suhtumine treeningutesse muutus kohe. “Varem harjutasin suures osas tujude järgi – kui tahtsin, siis jooksin, kui ei tahtnud, ei jooksnud. Lasin pahal tujul ennast palju mõjutada. Kui sain kätte oma isikliku kava ning hakkasin tegutsema treeneri juhiste järgi, muutusin märgatavalt kohusetundlikumaks: tegin trenni igal juhul ära, ükskõik, oli mu meeleolu hea või halb.”

See, kuidas trenn või võistlus välja kukub, võib muidugi tugevasti treenija tuju mõjutada. Jaanal on ette tulnud, et ebaõnnestumisest saadud negatiivne emotsioon on teda veel mõnda aega häirinud. Vaid kuu aega enne SEB maratoni katsetas ta ühel võistlusel uusi geele, millest sai tugevad kõhuvalud, nii et oli sunnitud mitu korda rajalt kõrvale astuma. “Mu lõppaeg oli kohutav,” meenutab Jaana. “Kõik see vaid veidi enne suurt starti muserdas. Hakkasin kahtlema, kas suudan oma eesmärgi täita.”

Tippsportlasest Marek ei saa endale lubada, et jätab trenni vahele pelgalt sellepärast, et meel on must. Talle on treening töö. Küll aga on Marekil vahel tekkinud vajadus teha trennis midagi teisiti kui tavaliselt – joosta krossi, ujuda või matkata. See pole siiski seotud tujuga, vaid pigem märk sellest, et keha vajab vaheldust. 

Võisteldes elab Marek oma emotsioonid välja, kuid neid näevad pigem lähedased ja väga head sõbrad. “Publiku ees tahan olla professionaal, kes ei korralda draamasid ega lase emotsioonidel võimust võtta,” räägib sprinter. “Üldiselt olen aga loomu poolest väga heatujuline inimene. Mind rõõmustavad seltskond, naljad ja vaba suhtlus.”

Eufooriliselt rajale?

Hea seltskonnaga koos sportimine tõstab mõistagi meeleolu. Treener Janika teab, et nii nagu tuleks ettevaatlik olla kehva tujuga treenides, võib ohtlikuks osutuda ka liiga ülemeelikus tujus treenimine – siis ei pruugi sa tajuda hästi oma võimete piire.

“Kilomeetrid lähevad siis lennates, ükski tempo ei tundu liiga kiire või tõus liiga järsk,” räägib Jaana. Kuid lennates rajale väga eufooriliselt, võib endalegi märkamatult alarmeerivat pulsikellanäitu ignoreerida või planeeritust pikema distantsi joosta. “Plaani järgi treenides on igal trennil oma aeg, koht ja põhjus. Kui on kavas rahulik trenn, mil pulss peaks aeglasem püsima, tuleks seda ka teha, et mitte ettenähtud kava sassi lüüa,” on Jaana õppinud. Ta on märganud sedagi, et hea tujuga sobivad paremini pikad treeningud, halva tujuga aga kiiremad ja lühemad trennid.

Positiivsust kõigile

Janika on veendunud: treener peab trennis alati heatujuline olema, ka siis, kui pea valutab või kui pole laste haiguste tõttu kogu öö magada saanud. Mured tuleb treeningusaali ukse taha jätta ning klientidele igas olukorras parimat kogemust pakkuda. Kui mured segavad ning tuju on kehv, on ennast ja teisi keerulisem  motiveerida.

“Sageli läheb nii, et kui ka pärast unetut ööd on suur väsimus sees, siis kliendid annavad nii palju energiat, et see saab justkui peoga pühitud.” Talle ei jää märkamata, kui mõnel treenitaval on silmanähtavalt paha tuju. Kui tegemist on mõne pikaajalise kliendiga, keda Janika juba tunneb, püüab ta temaga kontakti leida ja uurida, milles asi, ning kui võimalik, siis aidata. “Tuleb ette päevi, mil kogu grupi meeleolu rühmatrennis on väga tõsine. Siis püüan teadlikult rohkem nalja visata, naerda ja naeratada. See toimib, sest positiivsus on nakkav.”

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2014. aasta detsembrikuu ajakirjas.

PÄEVATOIMETAJA

online@ohtuleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee