Jaga:     
Uudised

Blogija vastab: kuidas ühendada töö, trenn ja lapse kasvatamine

Lugejate soovil vastab Karmen Lepp kõiki huvitavatele küsimustele.

Kui hästi sul õnnestub ühildada töö, trenn, lapse kasvatamine ja muud huvid nii, et ükski ei kannataks? 

Aus vastus oleks, et alati kannatab miski või keegi. Üldjuhul jääb ema ja lapse vaheline aeg väga üürikeseks ja emotsioonid võtavad sageli võimust ja hääl võib ka kõrgustesse jõuda kui hommikune riidessepanek venib paarkümmend minutit. Lasteaias on laps ideaalne ja kõik õpetajad kiidavad, et kõik kasvandikud võiksid temasugused olla. Kodus aga on mul sageli põrguline ja pole harv juhus kui jään ööunne enne teda.

Tubased trennid olen varem teinud nii, et panen Nukitsamehe või Siin me oleme (lapse lemmikfilmid tasuta videolaenutusest) telekast käima ja saan oma rahutunni. Emana olen kohati juba päris läbikukkunud (laps 1,5a lasteaeda, toitumine valikuline - vanaema headus ja minu enda mugavuse tagajärg). Samas ega paremini oma olukorras poleks saanud ka ilmselt. Kõik kogunenud emotsioonid tuleb minu peal välja elada ja rahulik rääkimine ja kallistamine on vahel kui piisaga tulekahju kustutamine. Ülepäeviti tahaks peast kinni hoida või jumalat paluda. Samas on ka neid päevi, kus jooksemegi koos naerdes lasteaeda ja uinume kaisus.

Sõbrannade jaoks mul aega ei ole... väga harva jõuan pikemalt suhelda või tunnikeseks kohtuda. Tuleb planeerida palju ja trenn on väga kõrgel kohal. Kuna ka enamus endiseid sõbrannasid on kas pidutsejad (alkohol nädalavahetuseti) või suitsetajad, siis pole erilist huvi suhteid soojadena hoida. Olen alatioma tutvusringkonnas pisut imelik ja kiiksuga olnud. Nüüd tean, et teisigi tervislikust eluviisist huvitujaid on ja mustvalgest maailmast hakkab veidi värvilisem kujunema, see kõik aga tuleb ajapikku. 

Tugirühm koosseisus vanema, ema ja õega on siinkohal suureks abiks. Kuna elangi õega koos veel selle kuu, siis saan lasta lasteaiast tuua ja ka mõnel hommikul viia, sellega olen talle päris suure pinge kohati pannud peale. Teen trenni peale tööd, seega minu tavapärane trenn algab peale kella 19. 

Mis on sinu strateegia siis, kui tuleb ootamatu tõrge, kui trenni ei saa minna (laps jääb haigeks, ise tõbine, pead kuhugi minema)? 

Kõigepealt ilmselt nutan peatäie, siis helistan emale ja uurin, kas ta saaks haige lapse enda juurde võtta (vanaema on alati kodus). See nutt ei aita, aga emotsioonid on kuidagi puhtamad ja rahulikum on pärast olla. Tavaliselt püüan trennid ringi mängida kui muud üle ei jää. Laupäevane pühapäevasele vabale päevale nihutada või kui enesetunne lubab hommikul ja õhtul teha - vähemalt praegu teeksin nii. Praktikas tuleb palju end ikkagi kokku võtta - oludele selg pöörata ja nohu ning köha haigusena ei tunnista. Kui kõik korraga, siis tuleb leppida, vaatan jooksuvideoid ja joon kuuma teed. Kui kuhugi pean minema ja näiteks on vaba päev töölt, siis võtan lapse kaasa ja pole probleemi. Korra on töölgi ja rühmatrennis koos käidud - veega värviraamat kaasa ja natuke on rahu.

Kui emotsioonide asemel saaks kuulda eesmärkide saavutamise strateegiast ja võtetest ning siis rakendamisel saadud tulemustest, siis oled jõudnud uuele tasemele ja kogemuse jagamine on saanud uue sisu. 

Minu põhiline strateegia ongi kõik ise teha. Ise jooksen, ise treenin - jah, suunajad ja toetajad on, kuid töö tuleb endal ära teha. Mul on motivatsioon triivida esikümnesse naiste 24h jooksu edetabelis ja sinna ma väikeste sammudega jõuda soovingi. Lihtsalt avan aeg-ajalt seda tabelit ja mõtlen, et ühel päeval on minu nimi ka nii kõrgel. Oma emotsioonidega tuleb veel palju tööd teha. Liiga palju läheb korda ja headust on kurjasti ära kasutatud. Tuleb seda kaitsekihti veel kasvatada ja valida inimesi, kellele end täielikult avada - igaüks ei ole väärt päris mind nägema. Enda vigadest tuleb hakata õppima. Haigena ei võistle ja trennidega end ribadeks ei tõmba. Teooria on justkui paigas aga praktikat tahab kõik saada, et tuleks sujuvus ja suudaksin emotsiooni asemel kainet mõistust kasutada. Ilmselt palju tuleb elukogemuse ja ka erinevatelt võistlustelt saadud suhkru ja soolaga.

Trennid on minu teraapia ja viis endaga toime kuidagi tulla. Igati parim valik mu elus kui seda oleks meelemürgid või muu end kahjustav tegevus olnud. Lisaks mul on tütar, kes ei lase end päris ära kaotada ja õpetab elus pisiasjadest rohkem rõõmu tundma.

0 kommentaari