Jaga:     
Uudised

Superministeeriumis toimus trepijooksude sarja avaetapp

Kui veel alles hiljaaegu levisid kuuldused trepijooksu varjusurmast, siis õnneks nii ei läinud, sest mitte kõik aktiivsed kodanikud pole Maarjamaalt väljamaale pagenud. Edendatakse jätkuvalt ka kohalikku elu ning seda hingestatult.

Trepijooksu avastasin enda jaoks käesoleva aasta alguses. Spetsiaalset trenni küll väga ei tee, kuid mulle meeldib treppidel joosta. Traditsioonilistest jooksuvõistlustest märksa teistsugusem elamus ja kogemus. Kusjuures, siinkohal oluline vahemärkus, need kes tugevad nii-öelda tavajooksus, ei pruugi seda olla trepijooksus. Nimelt, treppidel töötavad mitmed sellised lihased, mis näiteks mööda kergliiklusteed joostes rakendust ei leia või kui siis ainult vähesel määral. Ise julgeksin trepijooksu soovitada näiteks jalgratturitele, sõudjatele/aerutajatele või jõusaalihuntidele. Proovige. Mõnus vaheldus.

Trepijooksude seniseks pikaaegseks eestvedajaks oli Valdo Jahilo, kes nüüd teatepulga üle andis. Korraldustöö võttis enda kanda Rauno Tiits, kes hetkel Eesti parim trepijooksja. Etteruttavalt võib öelda, et hooaja avalöögi võib kordaläinuks lugeda ja korralduslik pool oli kõrgetasemeline ja kvaliteetne.

Avaetapp toimus uhiuues Superministeeriumis, mis erinevates meediakanalites palju kõlapinda saanud. 46 osalejat ootas ees 14 korrust, sprindietapp, mida tuli läbida kahel korral. Kahe katse parim resultaat läks kirja. Selline kiire sutsakas. Parimate ajad alla ühe minuti. 

Avakatse läks mul lörri. Kütsin end liigselt üles ja seetõttu kannatas keskendumisvõime. Tehnika lagunes, hea jooksurütm kadus. Tempo rauges. Ühesõnaga, ebaõnnestusin. Tahtmine oli liiga suur. Ajaks 1:01.

Enne teist üritust puhkasin ligi pool tunnikest. Etteaste oli juba lootustandvam. Siiski, varu jäi sisse. Aeg paar sekundit parem - 59 sekundit. Sekund läks pelgalt juba seetõttu raisku, et ma ei suutnud SI-kiipi esimese korraga õigesse auku sutsata, mis fikseeriks tulemuse. Ei teagi, kas põhjuseks see, et sel korral panin kiibi parema käe nimetissõrme külge. Igatahes, nii lühikesel distantsil saavadki taolised pisiasjad määravaks. Iga sekund on kullahinnaga. Kipun arvama, et mulle on mokkamööda pigem sellised trepijooksuetapid, kus korruseid ja kordusi rohkem ehk mida enam vaja kannatada, seda parem.

Lõpuks jäingi kuuendaks. Esikohale kaotust kuus sekundit, aga poodiumikoht jäi vaid kolme sekundi kaugusele. Polnud minu päev lihtsalt. Oli üks väga tihe rebimine. Täpsemalt loe SIIT!

Lisaks 20.11 toimunud trepijooksule on mu jooksusussid lähikontakti astunud veel Radisson Blu Sky, Radisson Blu Hotel Olümpia, Swissoteli ja Tallinna Teletorni treppidega.

Trepijooksuhooaeg jätkub juba 16. detsembril Fahle majas, kus mul endal kahjuks ebasobiva (varajase) kellaaja tõttu osaleda pole võimalik. Tööpäev... Blogi eelmisest sissekandest leiate huvi korral detailsema trepijooksude võistluskalendri koos vastavate viidetega.

Loe Mardo blogi http://hobijooksja.blogspot.com.ee/.

0 kommentaari