2
fotot
Jaga:     
Uudised

KERTU JUKKUM lõpetas Kuuba maratoni!

Unistasin Kuubast aastaid: tundus piisavalt kreisi ja omanäoline saar, kus tuleb ära käia enne, kui kõik seal muutuma hakkab. Lennupileti ostsin kohe, kui avastasin Havanas toimuva maratoni - kaks ühes reis on mu lemmikreis. Mu hea sõbranna Häli otsustas reisikaaslasesena ühineda.

Mulle omaselt ei vaevanud ma oma pead ülemäära palju sellega, mis täpsemalt ees ootab - küll kõik laabub, mõtlen ikka. Mõni päev enne lahkumist nihestasin jalad trepist alla kukkudes välja. See tegi veidi murelikuks, aga mu ihumassöör Kristi Singi ütles: "Lioton1000 peale ja jooksma!". Pigem muretses ta, kuidas olen kuumas jookmiseks valmistunud. Rääkis oma toonastest kogemustest Jane Salumäed nõustades ning jagas näpunäiteid. See oli esimene kord, kus hakkasin tõsisemalt mõtlema kuumuses jookmise plussidele ja miinustele. Olen alati tundnud, et sündisin valesse kohta ja ehk hoopiski Venemaa kaudu sisse toodud, sest miks muidu käis ema meid Narvas sünnitamas? Kaksikõega ei ole meil ka vähimatki sarnasust - alates nahatoonist ja lõpetades veregrupiga. Aga 30-kraadises kliimas jooksmiseks neist kahtlustest ilmselt ei piisa.
Kuubale jõudes otsustasime alustuseks üles otsida hotelli, kus maratoni stardimaterjale väljastati.

Selle paaritunnise jalutuskäiguga tegime Havanale toreda pool tiiru peale. Materjalid sai kätte muretult ja ühtlasi teatas meeskond, et olen ainus eestlane maratonil. Etteruttavalt võin öelda, et see ei vasta tõele.

Enne maratoni oli planeeritud aklimatiseerumiseks paar päeva. Esimene mure tekkis kohe toiduga. Kui elada kohalike rajoonis, siis ei olegi toidupoolise leidmine ülemäära lihtne. On muidugi poode ja turgusid, aga saada pole palju. Õnneks komistasime kohe esimesel päeval restoranipidaja Orteli otsa, kes ühena vähestest rääkis nii inglise kui ka vene keelt. Tema juures saime traditsioonilist Kuuba toitu: riis-uba-kana. Turult õnnestust vahel saada värskeid puuvilju: banaani, ananassi ja papaiat. Õnn, et maratoni hommikuks olin kaasa võtnud tatart, sest pudru kohapealt leida ei õnnestunud. Aga traditsiooniline pastaparty maratoni eel toimus siiski.

/---/

Tahtsin nutta, aga veel ei jõudnud - finiš hakkas paistma. Jooksin nagu maraton polekski jalgades ja tehtud see põrgukuumust trotsides saigi. Täpset aega ei tea ma siiani: kas oli see 4:42 või 4:52? 

6 aastat tagasi tegin ma spordikaugena esimesed sammud tervisesportlase teel. Täna jooksin oma kuuenda maratoni ja ühtlasi lubasin endale, ma jooksen elu lõpuni. Ükskõik, mis ajaga ja kus kliimas, ma jooksen.

Loe täismahus Kertu blogipostitust Kuuba maratonist http://kertujukkum.blogspot.com.ee/.

0 kommentaari