Jaga:     
Uudised

Vaata, milliste HAIGUSTE riski saad aktiivse liikumisega vähendada!

Kehaline inaktiivsus on samasugune haiguste tekke riskifaktor nagu suitsetamine ja rasvumine. Ebapiisav liikumine põhjustab üle maailma rohkem kui viis miljonit surma aastas. Regulaarsel liikumise harrastamisel võib langeda paljude haiguste risk, näiteks: kuni 35% langeb risk haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse; kuni 50% väheneb risk haigestuda 2. tüüpi diabeeti, kuni 30% langeb risk varakult surra.

Istuva eluviisiga inimestel on kaks korda suurem risk haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse (SVH) kui kehaliselt aktiivsetel inimestel. Metaboolse sündroomiga* isikud omavad suurenenud riski enneaegsele suremusele südame-veresoonkonnahaigustesse võrreldes nende tervete eakaaslastega. Keskmisest aktiivsematel metaboolse sündroomiga isikutel on see risk 50% võrra väiksem kui sama diagnoosiga inaktiivsetel. Regulaarne kehaline aktiivsus mõjub soodsalt vereplasma lipiidide tasemele (HDL-kolesterooli tase tõuseb ja LDL-kolesterooli ning triglütseriidide tase alaneb), vererõhule, insuliini resistentsusele, vere fibrinolüütilisele süsteemile ja endoteeli funktsioonile. Sellised muutused aitavad kaasa kardiorespiratoorse tervise paranemisele ning on rohkem seotud liikumise kestuse kui intensiivsusega. Regulaarse aeroobset tüüpi liikumisega langeb nii süstoolse kui ka diastoolse vererõhu keskmine väärtus. Regulaarne kehaline aktiivsus aitab ennetada südame-veresoonkonnahaigusi ning vähendada nendesse suremust, tuues täiendavat kasu ka teistele organsüsteemidele. Südameveresoonkonna arenguks on lisaks mõõdukale liikumisele vajalik ka kõrge intensiivsusega kehaline aktiivsus, mida siiski saab soovitada ainult tervetele.

Regulaarne kehaline aktiivsus vähendab 2. tüüpi diabeeti (T2DM) haigestumise riski, olles sõltumatu rasvumise tüübist (üld- või kõhurasvumine). T2DM haigestumise risk väheneb ligikaudu 6% iga nädala jooksul täiendavalt kulutatud 500 kcal kohta.

Kehaline aktiivsus on oluline rasvumise ja ülekaalu vähendamiseks, see mõjutab oluliselt keha koostist ja ainevahetust, suurendades energiakulutust ja aidates säilitada ning kasvatada lihasmassi, mille tulemusena intensiivistuvad nii põhiainevahetus kui ka võime kasutada rasvu energiaallikana nii füüsilise töö ajal kui ka puhkeperioodil. Regulaarne liikumine on rasvunud inimeste tervisele kasulik ka siis kui kehamass ei lange, sest kehaline võimekus paraneb sealjuures ikkagi. Samas kõrge kehamassiindeksiga väga aktiivsetel isikutel jääb ikkagi suurem risk 2. tüüpi diabeedile ja enamikule südame-veresoonkonnahaigustele võrreldes normaalse kehamassiindeksiga ja vähe liikuvate eakaaslastega.

Kehaline aktiivsus on elustiili juures peamine muudetav tegur, mis potentsiaalselt aitab vähendada levinumatesse vähkkasvajate vormidesse haigestumise riski. Kehaliselt aktiivsetel väheneb jämesoolevähi risk 10–70%, kuid see on sõltuv liikumise kestusest ja intensiivsusest. Mõõduka intensiivsusega regulaarne liikumine, kestusega neli tundi nädalas, võib vähendada rinnavähi tekke riski 30–50%. Regulaarne liikumine mõjutab keha erinevate bioloogiliste mehhanismide kaudu: mõju keha koostisele ja ainevahetusele, insuliini resistentsusele, steroidsete suguhormoonide produktsioonile, põletiku tekitajatele ja immuunreaktsioonidele. Euroopa vähijuhtumite ülevaatest selgub, et 9–19% haigestunutest ei ole piisavalt kehaliselt aktiivsed. Samad autorid leiavad, et vähktõve ennetamiseks on soovitatav liikuda viiel päeval nädalas keskmise kuni kõrge intensiivsusega 30–60 minutit.

Regulaarse liikumisega saab ennetada tugi-liikumiselundkonnahaigusi: paraneb lihasjõud, tasakaal ja üldine kehaline võimekus. Seljalihaseid tugevdavad ja stabiliseerivad harjutused mõjuvad seljakaebusi ennetavalt ja vähendavad seljaprobleemide esinemissagedust, eriti neil, kel on esinenud seljavalusid. Regulaarne kehaline aktiivsus on oluline osteoartroosi ennetamisel ja ravis. Liikumine aitab vähendada valu ja parandada toimetulekut artroosi varajases staadiumis lihaste tugevdamise ja liigesliikuvuse arendamise kaudu. Vanuse tõustes ja kehalise aktiivsuse langedes vähenevad ka lihasjõud ja vastupidavus, samas suureneb kukkumise ja osteoporoosi risk, eriti menopausijärgses eas naistel. Kehaline aktiivsus soodustab luu tiheduse suurenemist ja võib pidurdada osteoporoosi teket. Luumassile ja -struktuurile ning osteoporoosi ennetamiseks on kasulikud raskusjõu ületamisega seotud tegevused, näiteks jooksmine, hüppamine ja käimine. Ujumisel ja rattasõidul puudub piisav mehhaaniline koormus luudele. Luutervise seisukohast on mõjuvamad kõrge intensiivsusega ja löögilise koormusega tegevused.

Kehaline aktiivsus on igas vanuses positiivselt seotud vaimse tervise ja elukvaliteediga, enesehinnangu ja psühholoogilise heaoluga ning avaldab positiivset mõju vaimsele töövõimele. Regulaarne liikumine vähendab ärevuse sümptomeid ja parandab une kvaliteeti. Kehaliselt aktiivsetel on väiksem depressioonirisk. Liikumine võib ennetada vaskulaarse dementsuse teket.

Allikas: Eesti toitumis- ja liikumissoovitused 2015.

0 kommentaari