Jaga:     
Uudised

Milline on õige JOOKSUTEHNIKA?

Laias laastus on jooksmine selline asi, et tõstad ühe jala teise ette ja siis on kerge tõuge. Siis esimene jalg maandub ja siis teine, siis jälle esimene. Põhimõtteliselt ongi kõik. Onju? Jooksmine peaks olema meile kõige kehaomasem tegevus. See on midagi, tänu millele meist üldse said need, kes me praegu oleme.

Kunagi ammustel aegadel hakkasid inimesed kitselaadseid loomi surnuks jooksma ja tänu sellele suurenes valgu kogus toidus. Aju hakkas arenema ja meist said suured ning vägevad kütid. Muide kitsi pole väga raske surnuks joosta, sest nende kehad ei suuda ennast jahutada erinevalt inimeste omadest. Tundub põnev ja jube segane jutt? Loe rohkem raamatust “Jooksjana sündinud” ja kõik saab selgeks. Kuhu ma selle veidi või siis palju idiootse sissejuhatusega jõuda tahtsin? Kuigi kujutan enda ideaalses maailmapildis ette, et ma oskan joosta, siis tutkit vasja!

Laias laastus pole hullu, ütles treener. AGA mulle tundub, et see oli pigem minu lohutuseks, kui tõde. SEST kui loete kõik mu jooksutehnika vead lõpuni, siis suurt midagi head sealt järele ei jää või siis tahe joosta jääb järgi. Kirjutan seda üles selleks, et kogu saadud info talletuks ja mul oleks hiljem koht, kus vajadusel oma mälu värskendada.

Esimene viga on sammutihedus. Minutis peaks see olema 180 ehk mõlemal jalal 90 sammu. Minul on keskmine 75. Ma ei saa praegu Polari kella pealt vaadates aru aga eeldan, et see on ühe jala oma. Seega tuleb minutisse 15 lisasammu juurde pikkida. Teate, mida see reaalselt tähendab??? See tähendab laias laastus uuesti jooksma õppimist!

Teine VÄGA suur ämber on see, et kui kiiremini jooksma hakkan, siis ette maanduv jalg PIDURDAB kõigepealt ja seejärel ei TOIMU äratõuget? 

Aeglaselt on tehnika päris hea aga kui kiirendada on vaja siis selle asemel, et maast ennast hüppeliigesega ära tõugata ja jätta samm pisikeseks aga muutuda hetkega kiiremaks, viin mina jala liialt kehast ette ning tänu sellele pidurdan hoo maha ja hüppeliigesest tõuget kui sellist ei toimu. Siis üritan oma arust kiiresti joosta ehk siis jooksu efektiivsus on kiire jooksu puhul väga madal. Sinna see koer maetud ongi, miks ma nii aeglane olen! Äratõuge on äärmiselt nõrk kiire jooksu korral, aeglase puhul pole äratõuget eriti vaja. 

Sammutihedus langeb omakorda veelgi, sest jalad väsivad kiiremini. Treener filmis mu jooksu üles, et kunagi saan vaadata ja siis jagan ehk siia ka. Ärge nüüd arvake, et asi täiesti katastroofiline on, aga lihtsalt arenguruumi on. Ma pean lihtsalt oma jooksu efektiivsemaks ja roteeruvamaks ning ökonoomsemaks muutma ja kogu saadud tarkuse praktikasse rakendama ning tänu sellele kasvab ka kiirus.

Rõhutan siinkohal, et päris nii nüüd ka pole, et iga sammuga seisma jään ja asi täiesti tuksis on. Pigem on see, et vajan minimaalseid parandusi, et saada maksimaalset tulemust. Seda toonitan, sest viimasel ajal olen saanud tagasisidet, et mu jutust ja postitustest ei saada aru - stiilis ohvri postitus oli lihtsalt täiesti katastroofiliselt jube. Minu huumor jääb arusaamatuks ja enese üle naermise oskus osadele tabamatuks. Seega korraks tekkis tunne, et olen vist halb kirjutaja kui mu naljadest aru ei saada. See oli nüüd teemaväline aga tahtsin südamelt ära saada.  

Muud viga mu jooksul polegi. Kehahoidu korrigeeriti ka natukene. Kõht sisse ja rind kummi aga muidu oli ok. Ses suhtes, et minust saab asja! Kunagi.

Lisaks leidsime üles minu Achilleuse kanna ehk minu põlved polegi hetkel murekoht, vaid hoopis nõrgad kerelihased ja puusapainutajad/sirutajad.

Lisaks tegime jooksuharjutusi ja sain kodus edaspidi ülesandeks iga päev Tanel Padarit teha st harjutused puusadele, mida rokkar terve talve tegema pidi enne IMi. Mina siis nüüd ka. Iga päev teen ja mõtlen Tannule. Kas pole mitte ülimotiveeriv? Peaks ta vanad laulud uuesti playlisti panema ja siis muudkui painutama ja sirutama.

Loe Regiina trenniblogi https://regiinatrennijutud.wordpress.com/.

0 kommentaari