Jaga:     
Uudised

Motivatsiooniboost! Sa oled võimeline PALJU ENAMAKS!

Mäletad kooliajast kehalise kasvatuse tunde? Ja seda, kuidas kaugusehüppamiseks oli vaja jalad kõhu alt välja võtta? Vähemalt siis, kui sa kaugele hüpata tahtsid, vastasel juhul oleksid liivakasti serval maandunud. Sa võid kujutada, et liivakasti teine serv on justkui su eesmärk. Eesmärk, kuhu sa jõuda soovid ja alguspunkt on stardijoon, kust alustad sprinti. Kui palju kõhkled ja hoogu võtad, siis ei tule sprint piisavalt kiire. Samamoodi on su eesmärkidega. Kui sa leiad vaid põhjuseid, miks mitte teha või kuidas sa mitte kunagi ei jõua eesmärkideni, sest need on liiga ambitsioonikad, näivad võimatuna või keegi kõrvalt ei usu sinusse, siis suure tõenäosusega sa ei jõuagi, sest sa ei anna endale isegi võimalust. Sa ei anna endale võimalust, et näidata, milleks sa tegelikult võimeline oled. Ja usu, sa oled palju enamaks võimeline, kui sa arvad end olevat.

Kui sul on eesmärk silmade ees, siis liigu selles suunas. Anna endast alati parim. Sa oled stardijoonel ja valmis oma eesmärgi nimel pingutama, sa tahad jõuda liivakasti lõppu. Sa oled jaotanud oma eesmärgi väikesemateks sammudeks. Sa tead, et pead täpselt lävepakult hüppama, sa pead jalad kõhu alt välja tooma ja hüppama nii kaugele kui saad. Mida kaugemale sa hüppad, seda lähemal sa lõppeesmärgile oled. Kuid see ei tähenda seda, et kui sa hüppad oodatust vähem, siis sa ei jõua eesmärgini. Kui pingutad, siis kindlasti jõuad.

Sa alustad sprinti, sa oled kiire ja su silmade ees on vaid see lävepakk, mida sa pead õigel ajal tabama. See, kas kõrvaltvaatajad usuvad su sooritusse või mitte, see pole su jaoks üldse oluline, sest sa oled keskendunud. Ja jõuad lävepakuni ja su sees tekib ärevustunne, sest sa ei tea, mis saab. Sa ei tea kaugele sa hüppad ja võib-olla vaikselt hakkad mõtlema ka sellele, mida inimesed sulle enne rääkisid su eesmärgi kohta. Kuidas nad ei usu sellesse ja kuidas sulle endale tundub, et sa vist pole ikka piisavalt hea. Aga stop, sa teed kõike enda jaoks. Tuleta seda endale meelde ja võta jalad kõhu alt välja. Sa maandud… ja kukud. Võib-olla kooliajast mäletad, et kui lased maandumishetkel käed jalgadest tahapoole, siis on ka su sooritus halvem kui su hüpe tegelikult oli. Aga isegi, kui sa ei maandu nii nagu sa oleks soovinud, siis sellest pole midagi, juhul kui sa ise ei mõtle probleemi suuremaks kui ta on.

Sa istud ikka veel liivakastis ja võib-olla ehk mõtled tagasi ka sellele hüppele, mille sa sooritasid. Võib-olla oled endas pettunud, sest ootasid endalt rohkem. Vaatad paremale, kus inimesed vaatavad sulle otsa ja ütlevad, näed, ma ütlesin, et seda on liiga palju, näed, ma teadsin, et sa ei saa seda… Sa muutud õnnetuks ja mõtled, et võib-olla peaksid minema nende juurde, sest neil on õigus. Sa unustad hetkeks, et selleks, et jõuda oma eesmärgini, pead sa minema otse, sest liivakasti lõpp on seal. Vaatad veelkord paremale ja seda rohkem sa endasse usku kaotad. Kuid kas sa teisele poole vaatasid? Kas sa vaatasid vasakule? Sa vaatad ja näed seal pealtvaatajad, kes naeratavad sulle ja ütlevad, et sa olid tubli. Ja nad julgustavad sind minema edasi… jõudma sinna, kuhu sa jõuda tahad.

Ükskõik, milline on olukord. Alati saad sellest võtta kaasa kas negatiivse või positiivse. Valik on sinu!

Tihti, kui ebaõnnestume, siis esimesena meenutame kõike negatiivset. Meile meenub, kuidas meie ettevõtmine tundub võimatuna, kuidas me pole piisavad head selleks, et seda saavutada või kuidas keegi teine ei usu meisse. Ja me unustame selle juures head asjad. Unustame, et tegelikult oleme tublid olnud ja jõudnud siia. Unustame olla enda üle rõõmsad. Ja millegipärast unustame ka kõik need inimesed, kes usuvad meisse. Unustame selle, mis kunagi andis nii palju motivatsiooni. Leia taas usk endasse ja liigu edasi, su eesmärk on saavutatav.

Sa otsustad püsti tõusta, pühkida liiva ja edasi minna. Võib-olla paremal pool olevad pealtvaatajad peavad sind rumalaks, kuid sellel pole tähtsust. Sa pead tegema seda, mis tundub sinu jaoks õige, mitte kellegi teise jaoks. Sa näed liivakasti lõppu, kuid sa ei tea, kuidas sa peaksid sinna minema. Koolis, hüpates kaugust, oli tavaline, et sa hüppad kaugusehüppe ära ja kohe tuled liivakastist välja. Keegi ei rääkinud sellest, kuidas saada liivakasti lõppu. Kuigi olukord on sinu jaoks uus ja sa pole koolis õppinud, mida teha või puudub sul eelnev kogemus, siis sellest pole midagi. Sa saad katsetada erinevaid variante – minna samm-sammu haaval, võib-olla proovid hüpata või mõnikord on vajalik  roomamine. Kokkuvõttes pole tähtsust, mitu korda sa vahepeal kukud või kui kiiresti sa eesmärgini jõuad. Olulised on need kogemused, mis sa tee pealt saad. Usk endasse. Ükskord sa jõuad eesmärgini, mis sest, et stardijoonel tundus kõik lootusetuna, sest sa polnud midagi sellist varem teinud.

Anna endale võimalus näidata, milleks sa võimeline oled. Sa oled palju enamaks võimeline, kui sa arvad end olevat.

Loe Anne Hanni blogi http://annehanni.com/blog/.

0 kommentaari