Uudised

Kas ma olen trenninarkomaan? 

Karmen Lepp, 7. oktoober 2017, 13:00
Täna julgen öelda, et jah, olen ja päris omadega sees. Paar aastat tagasi poleks arvanud, et kõik nii "hulluks" muutub. Esmalt algab päev peegli ees võimeldes, siis tuleb alles hommikusöök ja kõik muu. Lasteaeda jalutamisest tuleb harva midagi välja, sest Grete ei jõua kõndida. Küsimuse peale, et kas joosta jõuab, tuleb pisikeste jalgade vudimine sihtkoha suunas. Joosta jõuab peaaegu alati, seega ka ise teen nii paarsada meetrit jooksusammu.Töölgi ei suuda väga kaua kohal istuda ning sätin siit ja sealt või lükkan tooli lauast eemale ja teen seistes vajalikku. Ja see pole veel kõik. Trennipäeval teen jooksu ja harjutused ära ning õhtul lapsega veel lisaks tantsu/kätekõverdusi "õhtuooteks". Siis saabub peagi magamamineku aeg. Mõned tunnid und ja siis ärkan öösel üles, et majandada, koostada tabeleid ja mõelda plaane ette. Näiteks täna peale kõike eelnevat tuli ka tuju klapid pähe panna ja erinevaid kükke, väljaasteid, painutusi teha, kell oli 4:20.  Tunnistan, et seda on

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee