Uudised

Mis teeb spordis VÕITJAKS? 

Lennart Raudsepp, 31. jaanuar 2017, 13:53
Foto: PantherMedia / Scanpix
Artikli pealkirjas esitatud küsimusele ei ole lihtne vastata ning see liigitub n-ö miljoni dollari küsimuste alla, kui tsiteerida meie juhtivat suusatreenerit. Tehniliste süsteemide loomisega on lood suhteliselt lihtsad ‒ panustad piisavalt informatsiooni süsteemi, lood algoritmid, programmeerid, arendad ja tulemus on reeglina see, mida saada soovitakse, või selle lähedane.

Elussüsteemidega on lood märksa keerulisemad põhjusel, et „algandmed” on sageli puudulikud ning arengut mõjutavaid protsesse on raske, kui mitte võimatu programmeerida. Kuidas püüavad esitatud küsimust lahti mõtestada teadlased ja kui kaugele on infor matsiooni kogumisel jõutud, selle kohta püüangi järgnevas lühikirjutises vastuseid anda.

GEENID JA KESKKOND

Vaidlused selle üle, millised tegurid mõjutavad erakordset inimsooritust, või täpsemalt väljendudes ‒ miks on erinevused tulemuste või soorituse variatiivsuses nii suured ‒ on teaduses kestnud kaua. Juba 1869. aastal märgib Sir Fransic Galton raamatus „Hereditary Genius”, et lisaks inimese kasvule ja kehaosade suurusele on geneetiliselt tugevasti määratletud inimese vaimsed võimed. Galton tunnistas samas, et erialaspetsiifiline praktika viib sooritusvõime paranemisele, eriti treeningute alguses, kuid geneetiline eelsoodumus seab piiri, millest üle ei ole võimalik treenida ei füüsilisi ega ka vaimseid võimeid. Galtoni vaated geneetiliste tegurite rolli kohta inimvõimete avaldumisel on pikaajaliselt mõjutanud hilisemaid uuringuid. Eesti sporditeaduste grand old mDn Atko Viru on metafoorselt märkinud, et inimene, kes soovib saada olümpiavõitjaks, peab enda vanemaid hoolikalt valima.

Liigutusliku õppimise, mis on paljude spordialade liigutusliku tehnika omandamise aluseks, tänapäevased teooriad toetavad üldjoontes Galtoni varasemaid seisukohti. Samuti on paljud autorid leidnud, et mitmed psühhomotoorsed (reaktsiooni aeg) ja kehalised (vastupidavus, jõud) võimed on suuresti geneetiliselt määratud. Kui täpsemalt väljenduda: geneetiliselt on määratud nende võimete arendamise maksimaalne ülemine piir. Samas ei sea mitte keegi kahtluse alla paljuaastase mõtestatud praktika või treeningu vajalikkust, demonstreerimaks spordis või mõnes muus tegevusvaldkonnas tippsooritust (ehk saada eksperdiks, nagu psühholoogidele meeldib öelda). Spordis on lihtsalt tulemuslikkust kergem kvantitatiivselt mõõta, võrreldes näiteks kirurgi või lennukipiloodi tegevuse hindamisega. Kas piloot on siis automaatselt ekspert, kui ta on lennanud 500 tundi? Või 1500 tundi?

10 000 TREENINGTUNNI REEGEL

Psühholoog A. Ericsson koos kaastöötajatega arendas välja „mõtestatud treeningu” teooria, mille kohaselt selleks, et näidata tippsooritust, on vajalik 10 aasta pikkune või 10 000 treeningtunnine „mõtestatud treening”. Viimase all pidasid autorid silmas treeningut või praktikat, mille selgelt määratletud eesmärk on saavutusvõime parandamine; mida sooritatakse igapäevaselt; mis nõuab tähelepanu ja pingutust; mis ei vii kohese sotsiaalse või finantsilise tasuni ning mille sooritamine ei ole alati nauditav. 

Ehkki nimetatud teooria väljatöötamine põhines professionaalsete muusikutega tehtud uuringute andmetel, märkisid Ericsson ja tema kolleegid, et teooria põhiseisukohad peavad paika ka teistes valdkondades, sealhulgas spordis. Kuna Ericssoni teoreetilised seisukohad tekitasid sporditeadlaste seas küllaltki laialdast huvi, asuti empiirilisi andmeid koguma ja diskuteerima.

Arvukad uuringud väga erinevate spordialade esindajatega näitasid, et mõtestatud treeningu paljud eeldused peavad paika. Nii selgus, et eksisteerib tugev korrelatsioon karjääri jooksul akumuleeritud treeningtundide ja tulemuslikkuse vahel. Samuti selgus, et nii tippsportlastel kui ka tippmuusikutel kulub erialasele mõtestatud treeningule keskmiselt 20‒25 tundi nädalas. Samas näitasid tulemused, et kui tippmuusikute praktika ei ole sageli nauditav, siis tippsportlased naudivad erialast mõtestatud treeningut märksa enam.

Meeskonnaalade või kahevõitluse alade sportlaste treeningu puhul on olukord komplitseeritum. Nimelt eeldas Ericsson, et tipptasemele jõudmiseks on kõige olulisem suuremahuline individuaalne treening. Uuringud sportmängijatega aga näitavad, et lisaks individuaalsele treeningule on oluline meeskondlik treening ning tipptasemele jõudmine ühel või teisel alal on märksa keerulisem kui lihtsalt erialase mõtestatud treeningu mahu akumuleerumine aastate jooksul. Bullocki jt. uuringu tulemustest selgus näiteks, et vaid kaheaastase erialase treeninguga on võimalik jõuda OM-ile skeletonis. 

Ilmekas näide spordi lähiajaloost on endine Ida-Saksamaa kiiruisutaja Christa LudingRothenburger, kes peale kahe olümpiakulla võitmist 1984. aasta taliolümpiamängudel (500 m ja 1000 m distantsidel) võitis juba kaks aastat hiljem trekisprindi MM-i kuldmedali ning WXOL 1988. aastal suveolümpiamängudel treki sprindis Erika Salumäe järel hõbemedaliOH. Lähtudes Ericssoni 10 000 tunni mõtestatud treeningu teooriast, ei olnud Luding-Rothenburgeril mitte kuidagi võimalik mõne aasta jooksul sellises mahus trekisprinterile vajalikku erialast treeningut akumuleerLda. Sarnaseid näiteid spordiajaloost on kindlasti palju, mis lükkavad ümber Ericssoni teoreetilised seisukohad erialase treeningu kui peamise edudeterminandi kohta tippspordis. Seetõttu jõuame tagasi selliste mõistete juurde nagu sportlase genotüüp ja fenotüüp ehk mak simaaOsed piirid, milleni on võimalik treeningu tulemusena areneda, lähtuvalt sportlase kaasasündinud eeldustest. Reilly jt. tegid kokkuvõtte senistest uuringutest jalgpallis ning esitasid „pärilikkuse koefitsiendid” erinevate kehaliste võimete ning keha antropomeetriliste tunnuste kohta (vt Tabel 1). 

Nagu esitatud andmetest lähtub, omavad kõige kõrgemat pärilikku mõju keha ja selle osade pikkused. Erinevate kehaliste võimete osas on aga andmete variatiivsus nii suur, et selle taga peegeldub pigem teaduslike andmete puudulikkus kui selge teadmine, millistes piirides on üks või teine jalgpalluri võimekuse komponent treeninguga arendatav. 

Montgomery ja Wood märkisid juba 14 aastat tagasi, et kandidaatgeenide, mis võivad mõjutada inimese kehalist sooritusvõimet, DUY on tohutu. Ja ehkki viimase kümnendi jooksul on geenitehnoloogia märgatavalt edasi arenenud, tuleks pigem nõustuda T. Reilly jt arvamusega, mille kohaselt on ebarealistlik oodata, et üks või teine geenikombinatsioon määrab ära tänase algaja jalgpalluri potentsiaali omandada jalgpallitehnilised vilumused, arendada kehalisi ja taktikalisi võimeid-oskusi ning jõuda tipptasemele.

Mõnevõrra selgem on teadlaste arusaam sellest, milline on pärilikkuse osakaal vastupidavusliku iseloomuga kehalises töövõimes. Bouchard jt väidavad, et nii keskkonnapoolsed kui ka pärilikud tegurid mõjutavad inimese maksimaalset hapnikutarbimist. Autorite andmetele toetudes on ligikaudu 50% maksimaalsest hapnikutarbimisest sõltuv geneetilistest faktoritest. Inimgenoomi skänningud on leidnud, et maksimaalset hapnikutarbimist mõjutavad kromosoomide markerid erinevad treeningmõjustuse puudumisel ja vastupidavustreeningul. 

Üksiknukleotiidsed polümorfismid (inglise keeles single nucleotide polymorphisms e. SNPs) ehk DNA järjestuse variatsioonid määravad ära olulise osa maksimaalse hapnikutarbimise treenitavusest inimestel. Uuringud on leidnud, et selle aeroobse töövõime universaalnäitaja arendamiseks on vajalik 21 SNP-i olemasolu, mis kokku määravad ära 49% treenitavusest. Indiviididel, kelle DNA-s on 9 või vähem mainitud 21-st SNP-st, arenes võime
vastupidavustreeningu  tulemusena vähem kui 221 ml/min. Seevastu indiviididel, kelle DNA sisaldas 19 või enam SNP-G, arenes võimekus keskmiselt 604 ml/min (6). Seega võib lihtsustatult järeldada, et vähemalt maksimaalne hapnikutarbimine on ligikaudu 50% ulatuses geneetiliselt määratletud. Mis on aga ülejäänud 50%, sest ainult „geenidele” lootma jääda ei saa.

Teel tippu ei saa spordis pärilikkuse osakaalu ületähtsustada, kuna teadlased on seni uurimisvaldkonnas kombanud vaid jäämäe veepealset osa. Isegi keha pikkuse kui suhteliselt tugeva geneetilise komponendiga näitaja variatiivsusest määravad ligikaudu 295 000 SNP ainult 45% ulatuses. Rääkimata tippsooritusest iluvõimlemises, sportmängudes või kahevõitluse aladel, kus lisaks geneetilisele eelsoodumusele tulevad mängu kümned ja kümned keskkonnapoolsed ja individuaalsed tegurid.

Läbi aegade üks edukamaid jäähokimängijaid Wayne Gretzky kirjutas, et NHL-i klubides viidi võistlushooaja eelselt läbi kehaliste võimete testid lihasjõu, painduvuse ja kiiruse hindamiseks ning et tema tulemused olid kogu aeg meeskonna viimaste seas! Hokiväljakul toimus aga füüsiliselt mitte eriti tugeva, kiire ja tagasihoidliku koordinatsiooniga mängija transformatsioon ning lisaks paljudele liiga rekorditele oli tema roll ülitähtis ka kapteni ja meeskonna liidrina.

SPETSIALISEERUMINE SPORDIS

Iga treeneri unistuseks on, et tema õpilaste hulka satuksid füüsiliselt kõige andekamad ning mentaalselt kõige tugevamad lapsed, kellel on kõrge spordimotivatsioon, raudne tervis, hea eneseanalüüsi võime ja tehniline vaist (tajumistunnetuslik võimekus) ning ülisuur toetus perekonna ja teiste spordis oluliste isikute poolt.

Selliste talentide olemasolul on tee tippu kindlasti valutum ja tõenäosus kõrgete tulemuste saavutamiseks suurem. Aga isegi siis ei ole 100-protsendilist garantiid, et tipptulemusteni jõutakse.

Sporditeadustes on varsti peaaegu pool sajandit vaieldud selle üle, kas spordis on vajalik võimalikult varajane spetsialiseerumine või mitte.

Iluvõimlemise ja -uisutamise treenerid on varajase spetsialiseerumise vajalikkuse kindlad pooldajad.

Hiljutine uuring Inglise Premier League’sse jõudnud ja madalamal (3.‒4. liiga) tasemel mängivate jalgpalluritega näitas, et erinevused esinevad eelkõige mõtestatud treeningu mahus (mis on kõrgema taseme mängijatel oluliselt suurem) ja jalgpallile spetsialiseerumise ajas (profijalgpallurid spetsialiseerusid vanuses 6‒8 eluaastat, madalamate liigade mängijad vanuses 9‒11).

Baker jt esitasid ülevaateartikli pealkirjas küsimuse „Mida me teame varasest spetsialiseerumisest spordis?” ning vastus sellele oli „Mitte palju”. Bompa ja Haff märgivad, et varane spetsialiseerumine tagab varase edu noorteklassis, mis ei ole korratav tippspordis. 

Enam kui 3000 erineva spordiala tippsportlase uuringust selgus, et varane spetsialiseerumine on positiivses seoses varase eduga, kuid negatiivses seoses tulemustega täiskasvanuna. 

Samuti on selgunud, et vara spetsialiseerunud sportlasi iseloomustab rohkem terviseprobleeme täiskasvanuna, suurem väljalangevus spordist, vigastused ja psühholoogiline läbipõlemine. 

Seega võib teadusuuringute kokkuvõttena järeldada, et ehkki mõned andmed toetavad varase spetsialiseerumise vajalikkust spordis, on enamik sporditeadlasi seisukohal, et varane spetsialiseerumine mõjub hilisemale karjäärile ja tervisele pigem negatiivselt.

Praktikas on olukord reeglina selline, et treenerite ja spordiklubide tegevus on suunatud pigem varasele spetsialiseerumisele. Football Canada arengukavas sätestatakse, et laste sportlikus ettevalmistuses on vajalik mitmekülgne spordiharrastus ning spetsialiseerumine mitte enne murdeiga.

Peaaegu samasugune mõte on kirjas USA ja Suurbritannia spordipoliitilistes dokumentides (näiteks tennise või jalgpalli kohta). Reaalselt neid arengukavasid ei järgita ning ajakirjandusest loeme, et 7-aastane tulevikulootus sõlmis lepingu Madridi Reali jalgpalliklubiga või 11‒12-aastased tennisistid sõlmivad vanemate vahendusel lepingud nn sporditurunduse firmaga. 

Paljusid Eestis tegutsevaid spordiklubisid iseloomustab samuti suhteliselt agressiivne laste sporditreeningutele kaasamise praktika ning reeglina ühele spordialale spetsialiseerumine enne 8-10. eluaastat (iluvõimlemises 3-5-aastastena). 

See on ühelt poolt arusaadav, sest laste arv ja eriti spordis talendikate laste arv on piiratud ning spordiklubid on sageli olukorras, kus laste „pearaha”, mida saadakse kohalikust omavalitsusest, on klubi peamiseks sissetulekuallikaks. 

Kui palju on aga selliseid laste- ja noortetreenereid, kes  hindavad lapse sobilikkust spordialale (kasutades teadlaste poolt väljatöötatud meetodeid) ning suunavad lapsed vajadusel teise spordiala juurde, mis eelduste poolest lapsele enam sobib? Arvan, et pigem domineerib arusaam, et igat „pead” tuleb võimalikult kaua klubi hingekirjas hoida isegi siis, kui laps silmanähtavalt alale ei sobi. Siin on mõttekoht, mida planeeritava ‒ Eesti sport 2020 ‒ arengukava noortespordi teema juures arvestama peaks. 

Lõpetan siinjuures soovitusega spordi arengukavade ja poliitikate koostajatele: arvestage rohkem selle infoga, mis on aastakümnete jooksul kogunenud sporditeadlaste (ja ka teiste valdkondade teadlaste) uuringute tulemusena, ning ärge hakake jalgratast leiutama põhjendusega, et paljuaastane tegevuspraktika ja saadud kogemus on ainus tõe kriteerium ning „süsteem ju toimib”.

Artikkel ilmus väljaande Liikumine ja sport 2013. asta 7. numbris.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee