Uudised

Valgushalo, mis KAITSEB silmi 

Liigume.ee, 27. jaanuar 2017, 08:00
Ekraanid pole mitte ainult muutnud põhjalikult inimkonna käitumist viimase sajandi jooksul – nad võtavad ka meie igapäevaelust aina suurema osa – aeg, mida veedetakse teleekraani, arvutimonitori, videomängu või mobiiltelefoni ekraani ees on endiselt kasvutrendis; statistiliselt vaatab keskmine tööinimene 70% oma päevast mingit kuvarit.

Kindlasti käib vidinate ja seadmete kultus inimestele vahetevahel närvidele, kuid ekraanid on meie elu rikastanud, avardanud silmaringi ja suurendanud töö efektiivsust. Uue ekraanitehnoloogia tulevik suurendab veelgi inimeste võimalusi ekraane enda kasuks tööle panna nii tööl kui eraelus. Seega on eesmärgiks kogu ekraanimaailm muuta meie tervisele võimalikult ohutuks.

Kas mäletate veel seda aega, kui ema käskis alati toas tule põlema panna, kui te telerit vaatasite? Kas ütlete tänapäeval sama ka oma lastele? Nojah, loomulikult on nii emal kui ka teil õigus. Nii nagu meie loomulikuski keskkonnas reageerivad silmapupillid valguse intensiivsusele, samalaadselt reageerivad meie pupillid ka ekraanil vahelduvatele tumedatele ja heledatele kaadritele kas vähenedes või suurenedes. Ja kui kaadrid vahelduvad kiiresti (näiteks märulifilmis), siis pupillid peavad aina kiiremini valguse muutumisega kohanema ja väsivad kiiresti. Probleemi saab lahendada vähese lisavalgustusega, mis vähendab silmapupillilihaste liikumist. Vastavalt uuringutele peaks optimaalne toavalgustus olema 10% heledam kui ekraanipildid.

Aga … Lisavalgusallikas peegeldub paratamatult ekraanilt tagasi, seega on tööstuslikult üritatud luua sellist valgusallikat, mis oleks loodud spetsiaalselt televiisori vaatamiseks – juba 60 aastat tagasi, päris televisiooniajastu alguses. Ameerika insenerid katsetasid ideega paigaldada telerile valgusraam, et selline „halo“ pehmendaks ekraanil olevat kujutist, vähendades pinget silmadele.

Euroopa suurim koduelektroonika tootja Philips (Holland) lõi juba 13 a. tagasi uut tüüpi lame-ekraaniga teleri, millel oli taustavalguse funktsioon „Ambilight“. See tekitas ruumis nii esteetiliselt nauditava efekti kui ka ekraan oli silmadele vähem kahjulik ja pilt paremini esile toodud.

Philipsi disainerite ideeks oli paigaldada televiisori tagaküljele lisavalgusallikas, mis valgustaks teleri taga olevat seina. Ekraan on ühenduses telerit ümbritseva kumava haloga, mis (teadusele teadaolevatel põhjustel) vähendab pupillide tööd. Visuaalselt muudab ekraanipildi ja seinakujutise ühtesulamine ekraanipildi palju teravamaks, selgemaks ja värviküllasemaks.

Juba 20 aastat tagasi avastasid Nokia insenerid, et kandilise ekraani laiendamine külgede suunas ei moonuta kujutist, vaid see muutub isegi detailsemaks, kuna inimene näeb 30% ekraani suurenemist pigem laiuses kui pikkuses (perifeerne nägemine) – seetõttu ongi ekraanid horisontaalselt laiemad.

„Ambilight“ efekt suurendab perifeerse nägemise ulatust veelgi. Kuid miks mitte panna suvalist lampi teleri taha, et sel viisil nö peidetud lisavalgusallikat tekitada? Aga seepärast, et valgusvoog peab olema ka reguleeritud. Tänased, juba 6. põlvkonna OLED Ambilight sensorid reguleerivad end ise, määrates vajaliku valguse tugevuse, tonaalsuse ja intensiivsuse. Praktiliselt muutub valgus iga sekund, muutes ekraanil olevaid kujutisi. „Ambilight“ sensorid fikseerivad automaatselt ruumi valguse kontrollides mõlema valgusvoo intensiivsust. Lisaks reguleerivad need ekraanikujutise eredust, et pimedas poleks teleripilt nii ere kui valges toas. „Ambilight“ summutab lisavalgusallikad, vähendades toas olevate objektide peegeldumist teleriekraanil. „Ambilight“ valgustust saab kasutada ka ruumikujundusliku elemendina – kui teler on välja lülitatud, saab „Ambilight“ edasi töötada, luues sooja ja igasse ruumi sobiva atmosfääri.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee