Uudised

Kuidas ületada ISEENNAST ja oma HIRME? (1)

Brena Fitness, 27. jaanuar 2017, 08:00
Foto: PantherMedia / Scanpix
Kõige kergem viis oma hirme ja iseennast ületada on sellega mitte tegeleda. Eks. Kui tihti me seda teinud oleme? Mingi uus idee tuleb pähe ja sama kiiresti see ka kaob. Meile pakutakse mingit võimalust ning me ütleme ei kartes läbi kukkuda, naerualuseks muutuda ja mida kõike veel, mille peale see väike hääl meie peas tulla võiks. 99% ajast see kõige hullem, mida me ette kujutame ei juhtu mitte kunagi! Kui on 99 muud tõenäosust, mis võiks väljakutse vastu võttes juhtuda, miks siis sellel kõige hullemal peaks olema suurem tõenäosus?

See on huvitav ja isegi naljakas, kui paljud meist on oma elu jooksul nii palju saavutanud, nii palju arenenud, kuid nad ei pane seda tähelegi või ei pea seda millekski. Sama on ka minuga. Kuidagi on nii, et kui sa oled praeguses hetkes, siis sa ei mõtle sellele, kuidas sa siia said, vaid mõtled, et selline ma olengi ja selline on minu seis. Endale ei anta üldse krediiti (hah, mis lause, eks! ).

Kõige tähtsam on see, mida meie ise enda kohta arvame. Enda ja enda võimete. Kohe kindlasti ei tasu teiste negatiivseid arvamusi enda sisse lasta ja end nende põhjal määrata ja samastada. Samas ei tasu ka kohe kindlasti mitte teiste kiitustel enda pähe minna nii, et muutud juba ülbeks ja arrogantseks. Kuldne kesktee on leida see, kes ja milline sa oled ning sellesse igas olukorras kindlaks jääda, lastes teistel ennast mitte mõjutada.

Mina olin kunagi väga ebakindel ja sõltusin paljuski teiste arvamusest. Imestan vahel isegi, kuidas ma nii kaugele jõudnud olen (tähelepanek! ma kiidan ennast ise ja näen ise enda progressi, mis annab mulle jõudu ka edasi liikuda). Kindlasti oled ka sina oma elus väga palju suuri asju korda saatnud, näiteks kooli lõpetamine, parema töö saamine, teiste ees esinemine jne. Need on kõik vägevad saavutused, mille eest ennast tunnustada (peaasi, et alati mitte koogitükiga).

Ma sain ühelt armsalt tuttavalt idee, mille kohe enne aastavahetust ka oma boifrendiga traditsiooniks võtsin. Nimelt ostsin ühe ilusa kaustiku, mille sisse me nüüd iga aasta viimasel päeval kirjutame enda uue aasta eesmärgid ning mis veel tähtsam, eelmise aasta suurimad kordaminekud. Ma ei ole seda mitte kunagi teinud – mõelnud sellele, mis ma olen korda saatnud, kus ma olen käinud ning kui palju ma seeläbi olen arenenud. Seega mu üllatus oli suur, kui nimekiri tuli pikk ja nägin, et olin nt 5 korda eelmine aasta välismaal käinud!  Sealjuures nägin aga ka üritusi, millest osa võtsin ja enda arengut selle suhtes, et aasta lõpus korraldasin oma esimesed päris koolitused, mida ma umbes aasta tagasi (isegi, kui ma oleks sama tark olnud) ei oleks julgenud ette võtta. Võid ette kujutada, kui suur oli mu naeratus, kui nimekirjas oli üle 20 väga suure saavutuse – uued koostööd ja täidetud eesmärgid.

Hirm. Meil on palju hirme. Minul näiteks on esinemishirm ja see pidavat olema paljudel inimestel suurem kui hirm suremise ees. Keskkoolis läks see nii hulluks, et ma ei julgenud isegi klassis kätt tõsta, kuigi ma teadsin õiget vastust. Ka siis ma kartsin eksida. Suht tobe eks! Nüüd, olles läbi viinud enda esimesed minikoolitused, on see hirm läinud aina väiksemaks. Ja kuidas? Lihtsalt seeläbi, et ma koolitusi tegema hakkasin!

On küll veider see, et enne esinemist me põeme päevi või mõni isegi nädalaid, kõhus keerab ja süda on paha, kuid esinemise hetkel ei ole oluline enam põdemine, vaid selles hetkes hakkama saamine. Kõik muu kaob.

Ja pingeolukorras tulevad tegelikult enamik meist väga hästi toime. Lihtsalt tuleb end sellesse pingeolukorda seada. Seepärast alustasin ka mina oma koolitust väikselt – paarikümne inimesega. Nüüd juba tean, et paari kuu pärast ootab mind loeng umbes sajale inimesele – ja seda minust palju vanematele inimestele, kellele ma pole kunagi varem esinenud! Aasta tagasi ma oleks öelnud ei, sest ma kartsin, nüüd ma mõtlen, et mul pole veel õrna aimu ka, mida ma neile räägin, aga see tundub põnev väljakutse! 

Suurt rolli mängib muidugi siinjuures ka see, et tuleb tegeleda sellega, mis sulle päriselt meeldib ja huvi pakub. Mulle meeldivad need alad, mida ma uurin ja millega tegelen – toitumine, trenn, fitness ja vaimsus. Need on asjad, mida ma uuriksin ka siis, kui keegi mulle nende õpetamise eest ei maksaks. Seega, olen õnnega koos, et olen leidnud selle, mis mu südame rõõmsaks teeb. Tean, et paljud meist on ka tegelikult selle asja (või need asjad) leidnud, kuid ei oska seda rakendada nii, et see kasumit ka tooks. Siin on ainult natukene nutikusest puudu! Mina usun, et iga kirg on võimalik ka raha panna teenima nii, et see kirg (hobi) sind ära tüütama seejuures ei hakkaks.

Umbes poolteist aastat tagasi lahkusin ma palgatöölt teadmata, kas mul iga järgnev kuu tuleb nii palju rahagi sisse, et arveid maksta ja kõht täis osta. Siiani on see õnnestunud. Ja ma tean, et see on paljude jaoks nii raske ja suur samm. Kuigi mul pole lapsi, oli see sama raske ka minu jaoks. Aga kuidas see mul õnnestus? Ma tulin töölt ära kõhklemata, mis saab edasi, kui … (midagi nihu läheb) ja otsustasin usaldada universumit ja protsessi. Usun universumi jõudu täielikult ja tean, et kui me enda tegemised universumi hoolde usaldame, tuleb meile ka tagasi kõik, mida meil on vaja, et elada külluslikku elu (läks juba diibiks ära, sorry).

Kui me Mai-Liisiga VaimuKeha kokku hakkasime panema, polnud mul (ja ilmselt ka temal) aimu, kui suureks selle korraldamine meil tegelikult läheb ja kui palju tööd see tegelikult nõuab. Aga me otsustasime kõhkluseta, et teeme midagi suurt, sest see oli see, mida me teha tahtsime. Lisaks nägime, et sellelaadseid üritusi pole Eesti varem korraldatud, nii et see oli juba protsess omaette! Pealegi olen aru saanud, et kõige paremini loome meie neid asju, milles me ise enda juures puudust näeme. Kui me näeme, et midagi saab parandada või teisiti teha, siis on suht kindel, et on ka teisi, kes sama probleemi märkavad. Oluline on, et keegi selle siis esimesena valmis teeks!

Mida ma tahan öelda ja mida olen oma kogemusest ikka väga korduvalt õppinud on see, et parim viis hirmudega tegelemiseks on võta väike samm tehes midagi, mida sa pole kunagi varem teinud. Ja see võib olla nii pisike kui tahes, peaasi, et see oleks midagi, mida sa pole varem teinud või siis vähemalt mitte eriti ja sa endiselt pelgad seda teha. Ja kuidas oma aju treenida üldse midagi muud tegema? Näiteks iga kord, kui sa lähed poodi, tööle, kooli või mujale, mine teist teedpidi. Või vähemalt tee üks lõik teistsugune. Olen avastanud, et selline pisike trikikene lõhub ära meie igapäevarutiini ning nii on meil palju lihtsam uusi asju teha.

Ja lõpuks tulebki see päev, kus sa oled ületanud oma hirmu tehes iga päev midagi natuke uut ja midagi natukene teistmoodi. Meil on kõigil erinevad hirmud ja erinevad soovid ning takistused nende teel.

Aga nagu ka see pilt ütleb – riskimine ja ohud on tõelised, hirm on valik. Hirm ei vii meid väga edasi, pigem takistab. Natuke kartust on võib-olla alati hea, täiesti nelja tuulde mõtlematult joostes võib muidu igasugu asju juhtuda! Aga ära lase hirmul enda pähe sisse minna. Sina ei ole sinu hirm ja sinu hirm ei määra seda, milleks sa oled võimeline. Sa oled ja me oleme tegelikult kõigeks võimelised. Lihtsalt et nii klišee, kui see ka ei tundu, me saame areneda ja milleski paremaks saada (ning seeläbi hirmu vähendades) ainult sellega tegeldes. Ja mõtle, kui äge oleks järgmise aasta lõpus kirjutada samasugune pikk nimekiri, mille mina nüüd 31. detsembril kirjutasin ning lüüa endale high-five ja mõelda, et küll ma olen ikka võimekas inimene! Ma olen enda üle uhke! 

Vaata ka teisi Brena Fitnessi postitusi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee