Uudised

Kofeiin - sportlase sõber või vaenlane? 

Vahur Ööpik, 9. jaanuar 2017, 08:37
Foto: PantherMedia / Scanpix
Kofeiini sisaldavad toiduained, eriti joogid, on erinevates maades ja kultuurides väga laialdaselt levinud. Kofeiini sisaldavate jookide üldine värskendav-ergutav toime on tuttav valdavale enamusele täiskasvanud inimestest. Viimase ligikaudu 40 aasta uuringute andmed näitavad, et kofeiin võib erinevates tingimustes märgatavalt parandada nii inimese kehalist kui ka vaimset töövõimet. Sportlased on kofeiini ergutavat mõju märganud juba aastakümneid tagasi ning nad on püüdnud seda ära kasutada oma saavutusvõime tõstmiseks. Käesolev artikkel käsitleb lühiülevaate vormis kofeiini kasutamist spordis, selle aine mõju kehalisele töövõimele ning kofeiinitarbimise ja tervise seoseid.     

KOFEIIN INIMESE TOIDULAUAL

Samal teemal

Loodusliku kofeiiniallikana on ilmselt kõige tuntumad kohvioad, mille kofeiinisisaldus on sõltuvalt sordist 1-2 %. Rohkem kui kohviubades leidub kofeiini aga teelehtedes. Teepõõsaliike on maalilmas ca 80, kofeiini sisaldavad nende lehed 2,5-4,5 % (16). Kuna tassi tee valmistamiseks kasutatakse teelehti märksa väiksemas koguses kui kohviubasid sama koguse kohvi tegemiseks, on tee tavaliselt väiksema kofeiinisisaldusega jook kui kohv. Mõlema joogi kofeiinisisaldus sõltub kasutatavast kohvi- või teesordist, nende säilitamistingimustest, valmistamisviisist ja paljudest muudest asjaoludest.

Erinevate nn energiajookide kofeiinisisaldus on tavaliselt 24 kuni 32 mg 100 ml kohta.

Täiskasvanu tarbib ca 75 % kofeiinist kohviga, 15 % teega ja kuni 10 % karastusjookidega. Noorukite seas on kohvi osakaal kofeiiniallikate seas väiksem ja karastusjookide osa tunduvalt suurem. Šokolaadi osakaal üldises kofeiinitarbimises on ligikaudu 2 %. Need andmed käivad USA kohta ja neid ilmselt ei saa päris üheselt üle kanda teistele rahvastele, kuna inimeste kohvi- ja teejoomise tavad on erinevates kultuurides erinevad. 

Näiteks tassis tees (150 ml), mida on tõmmata lastud kas 1 või 3 min, on kofeiinisisaldus vastavalt 10-30 mg või 20-50 mg. Sama kogus keskmisest kangemat teed võib sisaldada koguni 65-90 mg kofeiini. Kohvimasinaga valmistatud kohvi keskmine kofeiinisisaldus on 110-180 mg, lahustuvast kohvipulbrist valmistatud joogil aga 60-110 mg tassi kohta. 

KAS KOFEIIN ON DOPINGUAINE?  

Juba 1939. aastal tõstatati küsimus kofeiini kasutamise lubatavusest spordis. Rahvusvaheline Olümpia-komitee (ROK) klassifitseeris kofeiini dopinguaineks 1962. aastal, kuid täpselt 10 aastat hiljem jäeti see ühend keelatud ainete nimistust välja. Los Angelese olümpiamängude aegu 1984. aastal käivitus varasemaga võrreldes kõigi aegade laiahaardeliseim dopinguvastane programm. Selleks ajaks oli kofeiin taas keelatud ainete nimistusse kantud. Kofeiini kui dopingu tarvitamine loeti sel ajal kehtinud reeglite kohaselt tõendatuks, kui selle ühendi kontsentratsioon sportlase uriinis osutus kõrgemaks kui 15 mikro-grammi milliliitri kohta. Seega ei olnud kofeiin sportlastele täielikult keelatud, seda lihtsalt ei tohtinud manustada nõnda palju, et tema kogus uriinis oleks lubatud piiri ületanud. Järgmisel aastal nõudeid karmistati ning uriini kofeiinisisalduse lubatav ülempiir langetati tasemele 12 µg/ml. See kriteerium jäi kehtima järgnenud üheksateistkümneks aastaks.

Tänapäeval koordineerib dopingu kasutamise vastu suunatud tegevust Maailma Antidopingu Agentuur (ingl. k. World Anti-Doping Agency, WADA), mis moodustati 1999. aastal. WADA pädevusse kuulub ka spordis keelatud ainete nimekirja koostamine ja avaldamine, mida tehakse reeglina kord aastas. Kofeiin kustutati sellest nimekirjast alates 2004. aasta 1. jaanuarist. Seega ei käsitle WADA kofeiini enam dopinguna ning sportlaste suhtes ei kehti käesoleval ajal mingeid reegleid, mis selle aine kasutamist piiraksid.

KOFEIINI TARBIMINE SPORTLASTE SEAS

WADA laskis dopingulaboritel jätkata kofeiini kasutamise jälgimist sportlaste seas siiski ka pärast kofeiini kustutamist keelatud ainete nimekirjast. Ghenti dopingukontrolli laboris Belgias määrati kofeiinisisaldus kokku 4633-s uriiniproovis, mis võeti erinevate alade sportlastelt 2004. aastal. Saadud tulemusi võrreldi 11361 proovi andmetega, mis olid analüüsitud aastatel 1993-2002, s.o. perioodil, kui kofeiin kuulus veel dopinguainete nimistusse. Kofeiini keskmine kontsentratsioon osutus varasemates ja aastal 2004 võetud proovides praktiliselt ühesuguseks. Kofeiinisisaldus enam kui 12 µg/ml, mida varem oleks käsitletud tõendina dopingutarvitamisest, tuvastati kõigest kuues proovis uuritud 4633-st. Need andmed näitavad, et kofeiini kasutamine sportlaste seas pärast piirangutest loobumist üldiselt ei suurenenud. Samas osutus uriini keskmine kofeiinisisaldus jalgratturitel ja jõutõstjatel oluliselt kõrgemaks võrreldes praktiliselt kõigi teiste spordialade esindajatega. Jalgratturite puhul ilmnes ka selge tendents keskmise kofeiinisisalduse suurenemise suunas 2004. aasta proovides võrreldes varasematega. Samuti oli kuuest proovist, mille kõrget kofeiinisisaldust oleks varasema kriteeriumi kehtimise korral tulnud käsitleda dopingujuhtumina, neli antud jalgratturite poolt. Need andmed kõnelevad kofeiinitarvitamise märgatavalt laialdasemast levikust jalgratturite, aga ka jõutõstjate hulgas, võrreldes muude spordialadega.

Kofeiin on väga populaarne abivahend saavutusvõime parandamiseks ka triatleetide seas. Hawaii raudmehe triatlonivõistlustel (ingl. k. Hawaii Ironman World Championship) 2005. aastal kinnitas kofeiini manustamist stardi eel ja/või võistluse ajal ligi 90 % küsitlusele vastanud sportlastest. Väike grupp sportlasi (34 meest ja 16 naist) soostus lisaks küsimustikule vastamisele andma vahetult pärast finišitkavereproovi.Vereanalüüsnäitas,eteranditult kõik need triatleedid olid manustanud kofeiini, kusjuures finišisületasselleühendikontsentratsioon nende veres taseme, mis teadaolevalt parandab vastupidavuslikku töövõimet.

KAS KOFEIIN TÕEPOOLEST PARANDAB KEHALIST TÖÖVÕIMET?

Parandab küll, eriti vastupidavuslikku võimekust. See tõsiasi on kinnitust leidnud arvukates uuringutes, kus vaatlusaluste vastupidavuse testimiseks on kasutatud peamiselt kaht lähenemisviisi. Üks neist seisneb selles, et uuritavad töötavad suutlikkuseni (näiteks jooksevad liikuval jooksurajal, pedaalivad veloergomeetril), kusjuures töö intensiivsus on kogu testi vältel muutumatu. Teisel juhul on aga uuritavate ülesandeks läbida kindel vahemaa või sooritada etteantud töö hulk võimalikult lühikese ajaga, töö intensiivsust vastavalt oma jõuvarude tunnetamisele varieerides. Mõlemad moodused võimaldavad inimese vastupidavuslikku töövõimet ja selle muutusi usaldusväärselt hinnata. 

Ilmneb, et kofeiini manustamine koguses 3-6 mg/ kg pikendab töö kestust suutlikkuseni ca 24 % võrra ja lühendab kindla vahemaa läbimiseks või fikseeritudhulgatöösooritamisekskuluvataegaca 4-5 % võrreldes platseeboga. 

Suuremas koguses kofeiini tarvitamine täiendavat positiivset efekti enamasti ei anna, paljudel inimestel võib aga töövõime märgatavalt paraneda kõigest 2 mg/ kg manustamise korral. Selleks, et kofeiini kontsentratsioon uriinis ületaks taseme 12 µg/ml, mida veel hiljuti käsitleti dopingujuhtumina, tuleb seda ainet manustada enam kui 9 mg/kg. Nende andmete kõrvutamine näitab, et tegelikult oli sportlastel võimalik kofeiini tulemuslikult kasutada ka sel ajal, kui kofeiin kuulus dopinguainete nimistusse. Pahandused said osaks üksnes neile, kes ettevaatamatusest või teadmatusest tarbetult suuri koguseid pruukisid. Austraalia spordifüsioloogid uurisid võrdse koguse kofeiini efekti vastupidavusliku töövõime suhtes kahe erineva manustamisrežiimi tingimustes. Nende vaatlusalused (kõrge treenituse tasemega jalgratturid ja triatleedid) võtsid 6 mg/kg puhast kofeiini kas 1 tund enne pingutuse algust või 6 × 1 mg/kg 2-tunnise mõõduka püsiva intensiivsusega töö ajal. Kohe pärast 2-tunnist ühesuguses tempos pedaalimist veloergomeetril tuli uuritavatel sooritada kindel töö hulk võimalikult lühikese ajaga, jätkates pedaalimist samal ergomeetril, kuid valides ja muutes tempot vastavalt oma jõuvarude tunnetamisele. Kofeiin lühendas oluliselt ülesande täitmiseks kulunud aega (see jäi 30 min piiresse) võrreldes platseeboga, kusjuures töövõime tõusu ulatus oli praktiliselt ühesugune kofeiini enne tööd ja töö ajal manustamise korral. 

Kofeiini kontsentratsioon veres tõuseb pärast manustamist suhteliselt kiiresti ning saavutab maksimumi ligikaudu ühe tunni möödudes. Pärast ühekordset manustamist püsib kofeiini kõrgenenud tase veres 3-4 kuni 6 tundi.

Kofeiini vastupidavusliku töövõime parandamise eesmärgil tarvitamise optimaalne aeg on seega ca 1 tund enne pingutuse algust. Austraallaste uuringu tulemused näitavad, et seda võib teha ka korduvalt töö ajal, kuid täiendavat efekti nii ei saavutata.

Samad uurijad testisid puhta kofeiini kõrval ka Coca Cola võimalikku mõju vastupidavuslikule töövõimele. Uuringu selles osas jõid sportlased kolmel korral Coca Colat koguses, mis andis neile kokku ca 1,5 mg kofeiini kilogrammi kehakaalu kohta. Seejuures manustati jooki ca 2,5-tunnise töövõime testi viimase tunni vältel. Vaatamata suhteliselt väikesele kogusele ja üksnes töö lõpuosas manustamisele parandas ka Coca Cola näol tarbitud kofeiin võrreldes platseeboga märgatavalt sportlaste vastupidavuslikku võimekust. 

Kofeiini mõju maksimaalse lihasjõu näitajatele erinevate harjutuste sooritamisel ei ole selge. Mõnedel andmetel kofeiin parandab näiteks selili surumise tulemust, teistel aga mitte. Ühes uuringus parandas kofeiin (2-3 mg/kg) käelihaste, mitte aga jalalihaste jõudu. 

KUIDAS KOFEIIN TOIMIB?

Kofeiini biokeemilist/füsioloogilist toimemehhanismi kehalise töövõime suhtes ei ole seni õnnestunud täpselt välja selgitada. Rakumembraan ei ole kofeiinile märkimisväärseks takistuseks, mistõttu see aine siseneb verest praktiliselt kõigisse keha rakkudesse, sealhulgas närvi- ja lihasrakkudesse. Seepärast on väga raske eristada, kas kofeiini töövõimet parandav efekt tuleneb peamiselt sellest, et suureneb kesknärvisüsteemist lähtuv stimulatsioon töötavatele lihastele, või sellest, et kofeiin mõjutab otseselt lihase ainevahetust ja lihasraku kontraktiilse aparaadi funktsiooni. Kofeiini tsentraalset (kesknärvisüsteemi tasandil ilmnevat) efekti kinnitab veenvalt tõsiasi, et selle ühendi mõjul väheneb kehalise töö subjektiivselt tajutav raskusaste. Teiste sõnadega – sama kehaline pingutus sooritatuna kofeiini mõju all tundub inimesele märgatavalt kergemana kui ilma kofeiinita. 

Metaanalüüs, mis teostati 21 originaaluuringu andmetele tuginedes, näitas, et ligikaudu 33% kofeiini manustamise tagajärjel ilmnevast töövõime tõusust on seletatav just pingutuse subjektiivselt tajutava raskusastme langusega (9). Paraku pole kofeiini glükogeeni säästev efekt töötavates lihastes otsest kinnitust leidnud. Tänapäeval peetakse tõenäoliseks, et kofeiin mõjutab kehalist töövõimet mitmel erineval viisil, kusjuures sõltuvalt töö iseloomust võib erinevatel toimemehhanismidel olla erinev tähtsus. 

Kofeiini mõjul intensiivistub lipolüüs rasvkoes ja suureneb vabade rasvhapete kontsentratsioon veres. Kuna vabad rasvhapped on oluliseks energiaallikaks, on kofeiini positiivset mõju vastupidavuslikule töövõimele seostatud rasvhapete oksüdatsiooni intensiivistumisega ja glükogeeni säästlikuma kasutusega töötavates lihastes. 

KOFEIINI MÕJU EI OLE ALATI ÜHESUGUNE

Kofeiini töövõimet parandav toime sõltub mitte üksnes kehalise pingutuse iseloomust, vaid veel paljudest faktoritest, sealhulgas keskkonnatingimustest. Näiteks kofeiini positiivne mõju vastupidavusele on üldiselt hästi teada, aga kõrge temperatuuriga (30-40o C) keskkonnas võib see sootuks puududa. Seda kinnitavad enamuse, kuigi mitte kõigi asjakohaste uuringute andmed. Seni on kõrge temperatuuri tingimustes uuritud üksnes aklimatiseerumata inimesi, mistõttu pole teada, milline on kofeiini toime palava kliimaga kohanenud (aklimatiseerunud) indiviididel.

Töövõime parandamise eesmärgil manustatakse kofeiini pingutuse eel ja/või selle ajal. Kofeiini efekt võib seejuures sõltuda inimese igapäevase toidu ja joogiga tarbitavast kofeiinikogusest. 

Kanada spordifüsioloogid manustasid 5 mg/kg kofeiini ja platseebot „kofeiinitarbijatele“ ja „mittetarbijatele“ ning testisid nende vastupidavuslikku töövõimet (töö kestus veloergomeetril kurnatuseni) 1, 3 ja 6 tunni möödudes. „Kofeiinitarbijateks“ klassifitseeriti seejuures uuritavad, kelle keskmine päevane toidust ja joogist saadav kofeiinikogus oli 300 mg või enam, „mittetarbijateks“ aga need, kelle vastav näit oli alla 50 mg. Kofeiin võrreldes platseeboga parandas vastupidavust mõlemas grupis. Samas „mittetarbijatel“ oli kofeiini töövõimet tõstev efekt oluliselt suurem ja see kestis kauem võrreldes „tarbijatega“. Näiteks 1 tund pärast kofeiini manustamist ületas „mittetarbijate“ töövõime platseebo foonil saavutatu ca 35% võrra, „tarbijatel“ aga vaid ca 18% ulatuses. Kuus tundi pärast kofeiini manustamist suutsid „mittetarbijad“ ikka veel töötada ca 37% kauem kui platseebo manustamise järel. Seevastu „tarbijatel“ oli kofeiini efekt selleks ajaks täielikult kadunud. Tuleb siiski märkida, et paljudes teistes uuringutes ei ole akuutselt manustatud kofeiini mõjus kehalisele töövõimele „tarbijate“ ja „mittetarbijate“ vahel suurt erinevust täheldatud.

Kanada spordifüsioloogide andmed näitavad, kofeiini mõju töövõime suhtes sõltub ka sellest, millisel kujul seda ühendit manustatakse. Nad uurisid treenitud pikamaajooksjaid, kes tarbisid üks tund enne töövõime testi (jooks liikuval jooksurajal kurnatuseni) kapsleid puhta kofeiiniga, kapsleid glükoosiga, kohvi, kofeiinivaba kohvi või kofeiinivaba kohvi, millele lisati kofeiini. Kofeiini doos oli seejuures  alati ühesugune (4,45 mg/kg), välja arvatud glükoosikapslite ja kofeiinivaba kohvi puhul, mis kofeiini ei sisaldanud. Kofeiin parandas vaatlusaluste töövõimet üksnes puhtal kujul manustamise korral. Sama kogus kofeiini, tarbituna kas tavalise kohviga või lisatuna muidu kofeiinivabasse kohvisse, efekti ei andnud. Sellest järeldasid uurijad, et kohvis leidub komponente, mis võivad kofeiini töövõimet parandavat efekti märgatavalt vähendada.

Kuigi mitmeski teises uuringus on kinnitust leidnud ka tavalise kohvi vastupidavuslikku töövõimet parandav toime, peetakse puhta kofeiini manustamist siiski kindlamaks vahendiks. Puhta kofeiini kasutamise eeliseks on ka see, et nii on seda ainet võimalik palju täpsemalt doseerida kui lihtsalt kohvi juues.

Manustatava kofeiini kogust on võimalik täpselt doseerida ka selliste toodete kasutamisega, mille kofeiinisisaldus on täpselt teada. Mõne niisuguse toote efektiivsust on ka teaduslike meetoditega testitud ja tulemused on olnud positiivsed. Nii on näiteks kinnitust leidnud energiajoogi Red Bull ja PowerBar spordibatooni töövõimet suurendav efekt. 

KOFEIIN KUI TAASTUMISVAHEND

Spordi kontekstis on kofeiin nii praktilist kui ka teaduslikku huvi pälvinud eelkõige ainena, mis võib oluliselt parandada kehalist töövõimet. Austraalia spordifüsioloogide andmed aga näitavad, et kofeiin võib olla ka tõhus taastumisvahend, mis märgatavalt kiirendab lihase glükogeenivarude suurenemist pärast suurt kehalist koormust. Nad uurisid treenitud jalgrattureid ja triatleete, kes esmalt töötasid veloergomeetril seni, kuni suutsid. Järgnenud 4-tunnise passiivse taastumisperioodi vältel manustasid sportlased kas süsivesikuid (4 g/kg) või sama koguse süsivesikuid koos kofeiiniga (8 mg/kg). Süsivesikuid tarbiti uuringu mõlemas osas spordijoogi ja sportlastele mõeldud geelide ning batoonide näol. Kofeiini manustati sportlastele segatuna samasse spordijooki, mida nad jõid ka ainult süsivesikute toel taastudes. Uuritavate reie nelipealihasest võeti biopsiaproovid glükogeeni kontsentratsiooni määramiseks kohe pärast kurnavat pingutust, samuti pärast 1- ja 4-tunnist taastumist. Kohe pärast tööd osutus lihase glükogeenisisaldus ootuspäraselt väga madalaks. Ühe tunni möödudes oli see märgatavalt ja enam-vähem ühepalju suurenenud nii ainult süsivesikute kui ka süsivesikute ja kofeiini koostarbimise korral. Nelja tunni möödudes oli lihastesse glükogeeni veelgi enam akumuleerunud, kuid nüüd juba süsivesikute ja kofeiini koosmõju tulemusena tunduvalt enam võrreldes ainult süsivesikute tarbimisega. 

Lihtne kalkulatsioon näitas, et kofeiin koos süsivesikutega tagas nelja tunniga lihase glükogeenivarude taastumise ca 60% võrra suuremas ulatuses kui ainult süsivesikud.

Lihase glükogeenivarude kiire taastumine pärast rasket kehalist koormust omab paljudel spordialadel kahtlemata suurt praktilist tähtsust. Samas tuleb arvestada, et 8 mg kofeiini kilogrammi kehakaalu kohta on küllaltki suur doos, mis tõstab südame löögisagedust ja mõjub närvisüsteemi stimulaatorina ning võib tõsiselt häirida uinumist veel kaua aega pärast manustamist. 

Kokkuvõttes võib kofeiin seega koormusjärgset taastumist pigem häirida kui soodustada. Pealegi uurisid austraallased sportlasi, kelle harjumuspärane kofeiinitarbimine oli väga tagasihoidlik. Keskmise või suurema igapäevase kohvitarbimisega sportlastel ei pruugi kofeiini glükogeeni sünteesi stimuleeriv efekt sama tugevasti avalduda.       

KAS KOFEIIN VÕIB KAHJUSTADA INIMESE TERVIST?

Lühiajalises perspektiivis, st akuutse manustamise korral võib kofeiin põhjustada unehäireid. Seda probleemi on võrdlemisi lihtne vältida, hoidudes kofeiini sisaldavate jookide ja toitude tarvitamisest mõnda aega enne magamaminekut. Samas on inimeste kofeiinitundlikkus väga erinev. Seepärast võivad mõned lubada endale tassi kanget kohvi ka vahetult enne voodisse minekut, teistele on see aga vastunäidustatud koguni mitu tundi enne uneaega.

Mõningast terviseriski kujutab endast ka kofeiini diureetiline (uriini eritumist stimuleeriv) toime ja sellega kaasneda võiv ülemäärane veekaotus. See probleem ilmneb kofeiini suhteliselt suures koguses manustamise korral ja võib tõsiseks osutuda eelkõige kuumas kliimas viibimisel. Kofeiin võib esile kutsuda ka lihastoonuse tõusu, lihaste treemorit (värinaid), ärevust, südame löögisageduse ja vererõhu tõusu.

Vererõhu tõus on kofeiini akuutse manustamise korral ulatuslikum vähese igapäevase kohvitarbimisega inimestel võrreldes suurte kohvisõpradega.

Kuna täiskasvanud inimesed tarbivad igapäevases elus kofeiini kõige enam kohviga, on uuritud võimalikke seoseid mao-, pankrease-, neeru-, põie-, rinna-, käärsoole- ja maksavähi esinemise ning kohvijoomise harjumuste vahel. Nende uuringute andmeil regulaarne kohvi tarbimine vähiriski ei suurenda. Maksavähi risk on aga rohkesti kohvi joovatel inimestel koguni märksa madalam kui neil, kes seda jooki harva maitsevad või üldse ei joo. Kas kohvi maksavähi riski alandav efekt tuleneb kofeiinist või on see seotud mõne muu kohvis leiduva ainega, ei ole üheselt selge. Inimesed, kes joovad keskmiselt neli või enam tassi kohvi päevas, haigestuvad võrreldes tagasihoidlikumate kohvitarbijatega oluliselt harvem ka teist tüüpi diabeeti. Viimase aja andmed näitavad, et see võib olla seotud muutustega rasvkoe ainevahetuses ja maksa talitluses, mis on põhjustatud osalt kofeiinist, osalt aga muudest kohvi komponentidest.

Kannu- ja presskannukohv võivad suhteliselt rohke (keskmiselt 6 või enam tassi päevas) tarbimise korral põhjustada „halva kolesterooli“ ja triglütseriidide taseme tõusu veres. Kohvi selline mõju tuleneb siiski mitte kofeiinist vaid kohviubades leiduvatest lipiididest kafestoolist ja kafeoolist. Filtrikohvis need ühendid peaaegu puuduvad, kuna paberfilter peab nad kinni. Kõnealuseid lipiide ei ole ka lahustuvas kohvis, sest lahustuva kohvipulbri või graanulite tootmise tehnoloogia tagab nende eemaldamise lõpp-produktist.

Arvestades kofeiini akuutset vererõhku tõstvat efekti ja asjaolu, et kohv võib vere kolesteroolitaset mõjutada ebasoovitavas suunas, on varem kohvijoomist seostatud südame-veresoonkonna haiguste riski suurenemisega. Hilisemate metoodiliselt märksa usaldusväärsemate uuringute andmed näitavad siiski, et kohvitarbimine ei ole pikaajalises perspektiivis kõrgvererõhutõve ega ka muude südame-veresoonkonna haiguste märkimisväärne riskitegur.

Üldiselt peetakse mõõdukat kofeiinitarbimist (kuni 400 mg ehk ca 6 mg/kg päevas) tervele inimesele ohutuks.

Võrdlemisi paljude, kuigi mitte kõigi asjakohaste uuringute andmed näitavad, et kofeiinitarbimine rasedate naiste poolt võib kahjustada nende tulevast last. Näiteks Taani teadlaste andmetel suureneb surnultsünni risk oluliselt emadel, kes raseduse ajal joovad kohvi keskmiselt 4 tassi või enam päevas, võrreldes nendega, kes kohvi ei tarbi. 

Rasedatel soovitatakse kofeiinitarbimist piirata kuni 200 või kuni 300 milligrammini päevas. Alla 12-aastastel lastel võib kofeiin põhjustada käitumishäireid (hüperaktiivsust), mistõttu nende soovitavaks kofeiinitarbimise ülempiiriks on 2,5 mg/kg päevas.

Kofeiin parandab nii treenitud sportlase kui ka treenimata inimese vastupidavuslikku töövõimet. Selleks vajalik kofeiini doos on ligikaudu 3-6 mg/kg ja selle optimaalne manustamise aeg on umbes 1 tund enne pingutuse algust. Suurema koguse kofeiini kasutamine töövõime osas täiendavat efekti ei anna, kuid paljudel inimestel piisab tuntava  positiivse mõju saavutamiseks märksa väiksemast doosist (1,5-2 mg/kg).

Lühialalisel kõrge intensiivsusega kehalisel tööl parandab kofeiin treenitud sportlase saavutusvõimet, kuid treenimata inimesel niisugune toime tavaliselt puudub. Andmed kofeiini mõjust maksimaalse lihasjõu suhtes on vastuolulised. Kofeiin ei kuulu enam dopinguainete nimekirja. Peamised kofeiiniallikad igapäevasel toidulaual on kohv ja tee. 

Mõõdukas koguses tarbimise korral (kuni 400 mg päevas ehk kuni 6 mg/kg päevas) peetakse kofeiini terve inimese tervisele ohutuks. Kofeiinitarbimist on soovitav piirata rasedatel naistel (mitte enam kui 200 ‒ 300 mg päevas) ja alla 12-aastastel lastel (mitte üle 2,5 mg/kg päevas).  

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee