Uudised

MERLE PALMISTE kaaluvaba elu (22)

Dagmar Reinolt, 7. jaanuar 2017, 08:00
Foto: Aivar Kullamaa
Näitlejanna Merle Palmistele (46) on ilu ja head vormi piisavalt kaasa antud, kuid ikkagi on ta eri aegadel harrastanud küll kergejõustikku, küll estraaditantsu ja joogat. Üks on aga kindel: kõik algab peast, olgu see siis vananemine, kehakaal, tervislikkus või midagi muud.

Kirgliku loomuga Merlele meeldib must ja valge, ent kahjuks või õnneks ei ole elu päris selline ning nii on ta püüdnud õppida, kuidas oma elus tasakaalu hoida. “Kõik tervislik on väga kasulik, ma olen sellega nõus, aga kui see läheb väga kirglikuks ja fanaatiliseks, on ka natukene koomiline,” sõnab ta. Justkui naljatades ja enesekaitseks lisab ta: kui ta oleks väga tervislik ja väga rohelise mõtteviisiga, oleks tal ilmselt väga-väga keeruline elada. “Ühesõnaga, kõik mis puudutab sporti ja tervist, huvitab mind, aga mitte väga fanaatiliselt,” naerab Merle.

Dieete pole Merle eriti pidanud. Meenub vaid üks kord, kui öeldi, et ta on paks. Merle oli siis 16 või 17 aastat vana ja käis tantsimas. See oli kuiva seaduse aeg ja veinitootmine keelati ära, seetõttu tuli müügile tohututes kogustes viinamarju naabervabariikidest, sest kuidagi tuli need ju realiseerida. Noore neiu tubli ja hea isa tuli siis iga päev koju suure kuhja viinamarjadega. “Mina muudkui sõin ja sõin, kuni mulle tantsustuudios ühel päeval öeldi, et kuulge, preili, äkki oleks hea, kui te võtaksite mõne kilo alla,” meenutab ta.

Merlele õpetati erinevaid nippe, kuidas kaalust alla saada. Kõigepealt loobuski ta viinamarjadest. “Pean tunnistama, et see on mulle terveks eluks meelde jäänud, oli äärmiselt kurb tunne, kui keegi nii ütles. Praegu söön küll endiselt viinamarju, mingit traumat ma ei saanud, aga loomulikult mitte viis kilo päevas,” nendib ta.

Hilisemast ajast rääkides ütleb Merle, et tänu oma ametile saab ta olla selline, nagu on. Näitleja keha on üks tema töövahend ja see ei pea mahtuma standarditesse. “Kuna lavastajad mind dieedile ei saada, siis ma kaalule ei mõtle.”

Teater – vaimne aeroobika

Toitumise määrab töörütm: suur roll etenduses võtab väga palju energiat. Enne etendust sööb Merle siis viimati kell kaks päeval. Mängib etenduse ära, jõuab kell üksteist koju ning alles siis on järgmine toidukord. Kui tal oli monoetendus, küsisid paljud, et ohoh, mida ta teeb, et on nii heas vormis ja alla võtnud! “Ma ütlesin, et teate, kallid sõbrannad, õppige üks monoetendus pähe, kandke ette, ja korras. Loomulikult on küsimus, kui palju sööd ja kulutad, aga minu jaoks on tihe tööperiood paras kaloripõletaja.” Teater on kui vaimne aeroobika ja tihti ka väga hea trenni eest.

Samas, kui Merlel on rahulikum periood, armastab ta pigem rohkem süüa. Ta usub, et kui elu on väga huvitav ja vaimutoitu palju, sööb inimene vähem. “Õnneks vabadel päevadel teleka ees millegi heaga maiustamine ei ole nii üle piiri läinud, et riided enam selga ei mahuks. Palju armastan ma süüa reisidel, siis on kõik uus ja huvitav.”

Talle meeldib hästi süüa ja aeg-ajalt ka patustada – võib võtta öösel burgeri ja keeta kell üksteist õhtul pastat, kui isu tuleb. “Ma ei pea ennast piirama, aga kes tahab kaalus alla võtta, see teadku, et mida rohkem magad, seda vähem sööd,” sõnab Merle.

Toiduga seoses on Merlel üks suur kirg – turul käimine. “Ma armastan turgu. Puuviljad ja kõik muu on seal lihtsalt väga kvaliteetne ja hea. Kõik on värske, lisaks isiklik kontakt müüjaga, maitsmine ja tunnetamine. See teeb juba iseenest toidu paremaks. Toidul peab olema maitse ning turult ostes puuviljadel ja juurviljadel see ka on.”

Siinkohal tunnistab näitlejanna üles ka oma suurima pahe toitumisnõustajate silmis: “Kui olen väsinud või kui on hommik pärast pikaleveninud pidu, siis ma joon kokakoolat. Sellest ma ei loobu.”

Öko-Facebooki noor

Kaalu puhul jälgib Merle sisetunnet. “Minu kehakaalu kõikumised ei ole suured olnud, pluss-miinus kolm kilo,” ütleb ta. “Ma tegelikult ei saa aru inimestest, kellel on kodus kaal. Milleks? Nagu oleks elus vähe stressi. Kaal ja pass on ainult numbrid, loeb see, kuidas inimene ennast tunneb. Loomulikult loeb ka ausus ja julgus, et peeglisse vaadates näed tõde. Tegelikult tunneb iga inimene ise ära, kas ta võtab juurde või maha, ning kui kaotad kas või mõne kilo, siis on ikka väga-väga hea olla.”

Merle liigub palju jala. Elab kesklinnas ja kõnnib, autot ei ole ja sõita ka ei oska. “Mul on koer, kes tahab iga päev väljas käia. Ma võin siis uhkusega öelda, et on üks trenn, mida pean tegema iga ilma ja iga tujuga. Ma olen juba kümme aastat seda trenni teinud, kolm korda päevas. See kõik on väga hea ja tervislik!”

Eri aegadel on Merle käinud aga erinevates treeningutes ja harrastanud mitut spordiala.

Aastaid oli tantsimine estraaditantsustuudios tema jaoks number üks. Kergejõustikus hakkas ta käima kooliajal. “Meie treener oli selline emalik. Käisime tema juures külas. Tegime koos süüa ja käsitööd ning rääkisime kõikidest maailma asjadest. Aitäh Tiiu Jurkatammele!”

Merle naerab, et tema kuulub nende noorte põlvkonda, kellel ei olnud arvuteid ega nutitelefone. “Kui oleks olnud, siis ma hästi ei usu, et oleksin iga päev väljas rahvastepalli mänginud. Meie aga olime kogu aeg õues. See oli meie öko-Facebook.” Koos isaga käis Merle palju suusatamas ja jalutamas. Neil olid spetsiaalsed ringid –

Harku järve tiir ja Kakumäe ring. “See oli aeg meie jaoks, et leida aega ja rääkida. Kodus olid teised tegemised.”

Oma lapsepõlvesuved veetis Merle Hiiumaal mere ääres. “Mulle meeldivad ka kohutavalt igasugused veealad. Vesi rahustab. Kui võimalus antakse, siis lähen alati ujuma ja snorgeldama ning armastan väga vesiaeroobikat.”

Aeg, kus pole tulevikku ega minevikku

Sport nõuab Merle arvates väga palju enesedistsipliini, mingil määral auahnust ja eneseületamist. “Viimasel ajal räägitakse sageli, et oled nagu oled ja kõik, mida sa tunned või teed, on õige ja hea. See ongi tõsi, kuid veidi on vaja enesedistsipliini ja oma laiskusega võidelda. Kui palju, selle peab igaüks ise paika panema,” tõdeb ta.

Praegu on Merle leidnud veidi rahulikumad spordialad. Näitlejatöös raskete teemadega tegeledes otsib ta iseendas üles tunded, et end laval rollis väljendada. Teater on suures osas andmine ning et taastuda, on vaja saada energiat juurde. Kuna teater on ka kollektiivne, on sellele tasakaaluks vaja midagi individuaalsemat. Jooga sobib Merlele selleks ideaalselt. “Nagu öeldakse, tuli peab kogu aeg põlema. Kui mul on etendused, mis võtavad meeletult energiat, suured rollid ja pikad päevad, siis jooga rahustab, leevendab pingeid ja lõõgastab. Jõutrenni ja aeroobikat ma siis küll enam teha ei jõua ega taha.”

Uue etenduse proovid on hommikul kella üheteistkümnest kolmeni ja kui õhtul on etendus, algab grimeerimine juba kell viis. Vahepealse kahe tunniga spordiklubisse ei jõua ja enamasti seal sel ajal treeninguid ka pole. Teatris aga toimuvad joogatrennid kaks korda nädalas just sel ajavahemikul, mis näitlejatele sobib. Siis pole Merle jaoks olemas tulevikku ega minevikku, on vaid siin ja praegu ning aeg iseendale. “See tunne on imeline, sa oled pärast seda kerge ja puhastunud.” Ent siiski –

teater vajab Merle arvates teravaid nurki, et käivituda ja emotsioone luua. Liigne zen võib selle ära süüa ning nurgad liiga siledaks lihvida.

Nagu esimene september

Tänu tööle ja rahutule hingele on Merle elus palju proovinud, otsinud, katsetanud. See käib ka trennide kohta. Näiteks teine Merle suur lemmik on pilates ja pilatesemasinad. See on nagu balletijooga – konkreetne ja vajab keskendumist. “See on korsetitrenn!” Rahulikumal perioodil istub jällegi zumba. Ka jõusaali on Merle sattunud. “Seal aga on mõtet käia ainult siis, kui lased teha treeningukava, muidu võid ju panna hirmsuured raskused peale ja punnitada mis kole, aga tulemust ei pruugi tulla või on sellel hoopis kehvad tagajärjed.”

Merle mäletab esimesi kordi, kui ta spordiklubi uksest sisse astus. “See oli nagu esimene september. Käisin kõigis maailma treeningutes ja proovisin kõike. Lõõgastusin saunades ja nautisin vanne. Kui koju jõudsin, siis ma ainult sõin ja magasin. Jube mõnus oli,” räägib ta. Kuid samas mõtles: “Merle, maailmas on ju palju muud veel kui ainult trenn, söömine ja magamine. On raamatud ja filmid ja üldse – kus on siis see lubatud energia?”

Mõne nädala pärast harjus aga Merle keha koormusega. “Keha oli lihtsalt šokis, aga hiljem oli hea.”

Asjad algavad peast

Toitumises on Merlel üks reegel: kuula oma keha ja isusid. Selles suhtes armastab ta vabamat elu. Kui tema tütar vahepeal modellindusega tegeles ja väga tervislikult toitus, võttis ka tema julguse kokku ja proovis uudseid toiduaineid. “Igasugused terad ja gojimarjad on meil kodus olnud – need on maitsvad ja head. Samas tekitavad igasugused kampaaniad ja trendid minus vastureaktsiooni, ma ei taha neid. Mulle meeldivad Eesti umbrohi ja jõhvikad,” selgitab Merle.

Kindlaid söömistavasid tal pole. Vahel sööb kodus hommikust, mõnikord teatris, kõik oleneb tujust ja päevast. “Vahel meeldib mulle näiteks hoopis teatripuhvetis võileibu süüa. Külatoit on ikka parem,” naerab ta. Ainus, mis aga kindlasti tema toitumistavade juurde käib, on leige vee joomine hommikul esimese asjana. “See kiirendab ainevahetust ja annab kuidagi parema enesetunde.”

Vahepeal tarvitas Merle hommikuti tudraõli, aga see talle ei sobinud. Ajuvedatoidud talle jällegi maitsevad, näiteks shivanabrash, mis näeb välja nagu suusamääre, selline tummine džemm, paks ja pruun, aga hästi maitsev. See mõjub immuunsüsteemile väga hästi ning annab jõudu ja energiat. Üks lusikatäis päevas või sörts vee või tee sisse, ning tervis ja enesetunne paranevadki.

Merle on seda meelt, et paljud asjad algavad peast ja on mõtlemises kinni. “Seks hakkab peast, mitte püksist; vananemine hakkab peast, sest pole ju nii, et ühel päeval on tagumik vastu maad ja alles siis saad aru, et oled vana. Seejärel paned miniseeliku selga ja arvad, et oled taas noor. Ideaalis aga pea kuulab, mida süda ütleb.”

Lõpetuseks tunnistab Merle, et sellise intervjuu andmine on äärmiselt motiveeriv. “Ma arvan küll, et pärast seda pikka juttu, kui ajakiri ilmub, on Palmiste juba otsaga trennis! ”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee