Uudised

Kas sul on NÄLG või ISU? Välju üleöömise nõiaringist! 

Tervisefoorum, 28. detsember 2016, 17:41
Foto: PantherMedia / Scanpix
Enamik inimesi püsib ühes kaaluvahemikus aastaid. Osalt on see ette määratud inimese geneetilise fooni poolt juba sündides. Teisalt mängivad olulist rolli elustiilivalikud ja söömisharjumused. Rasvumine ei ole seotud mitte ühe, vaid sadade geenidega, mis määravad ära inimese kaalutõusu tundlikkuse. Kui ülekaalulisust soosiv geneetika siduda pikaajalise positiivse energiabilansi ning istuva eluviisiga, on tervislikku kaalu väga raske hoida. Teadlased ei ole veel leidnud seda ühte geeni, mis rasvumist põhjustab, kuigi vilgas töö selle nimel käib. Sellel põhjusel on hakatud uurima hoopis ka hormoonide seost söögiisu, kaalu ja tervisega.

Eelmine postitus ülekaalulisusest ja rasvumisest läks rahvale korda, sest erinevaid kirju kui ka kommentaare jõudis minuni päris mitmeid. Vastuolulistel teemadel peabki rääkima, sest siis on lootust suuremale diskussioonile. Lugedes tagasisidet, tundub, et Eesti inimesed on huvitatud tervisest ja toitumisest ning tunnevad muret enda või lähedase tõusva kehakaalu pärast. Eriti asjakohased oli palved pikemalt lahti seletada nälja ja isu tähendused ning leptiini seos ülekaalulisusega. Nendest siis täna räägimegi.

Samal teemal

MIS VAHE ON NÄLJAL JA ISUL?

Nälg on füüsiline vajadus toidu järgi, mis tekib toitainete täieliku või osalise puudumise tõttu. Nälga võib nimetada loomuomaseks kaitsemehhanismiks, sest kaitseb keha energiareservide täielikku kasutamist. Näiteks, võime me nälga tunda mitu tundi pärast söömist madala veresuhkru tõttu. Teisalt, tuleb vahet teha näljal ja isul.

Söögiisu on tingitud refleks, mis oleneb näiteks toidu välimusest ja lõhnast. Mäletad Pavlovi koeri? Peale pikaaegset treenimist õppisid koerad reageerima täiesti neutraalsele stiimulile, kellahelinale või sammudele, süljeeritusega. Too kellahelin oli muutunud signaaliks, mis tähendas toidu peatset saabumist. Sama on ka inimestega. Oletame, et oleme harjunud iga kord peale rasket päeva diivanile heitma ja komme sööma. Järjekordse stressirikka päeva lõpus tunneme vajadust lõõgastuda just magusat nosides. Kommi mitte süües tunneme end halvasti ja võib-olla veidike tusaselt – on tekkinud tingitud refleks. Rasked eluperioodid, pingeline töö või muud emotsionalselt kurnavad situatsioonid tekitavad õpitud isu suhkrurikka toidu järgi. Sestap soovitatakse toitu mitte kasutada enda premeerimiseks või kurbuse peletamiseks.

On juba üpris ära leierdatud tõsiasi, et süüa tuleks küllastatuse tundeni ja mitte, piltlikult öeldes, kurguni. Umbes 15-20 minutiga jõuab aju ülejäänud kehaga suheldes tõdemusele, et rohkem toitu pole vaja. Sageli kiirustades, ahmime sisse portsu, mis ‘silma järgi’ tundub õige. Sellise lühiajalise küllastumuse eest vastutavad hormoonid CCK (kületsüstokiniin), greliin, PP (pankrease polüpeptiid) ja oksüntomoduliin. Insuliin ja leptiin on pikaajalised isuhormoonid, mis reguleerivad ka kehakaalu ja energia tasakaalu. Kõik hormoonid kajastatakse keha põhilisse isusid reguleerivasse organisse, milleks on aju keskosas paiknev hüptaalamus. Leptiinist räägime nüüd ka lähemalt.

MIS ON LEPTIIN?

Algselt tuleneb sõna leptiin tuleneb kreeka keelsest väljendist leptos, mis eesti keelde otse tõlgituna tähendab kõhna. Leptiini tuntakse ka kui nälga blokeerivat või täiskõhutunde hormooni, mis mõjutab hüpotaalamust ja sealtkaudu vähendab toidu tarbimist. Üllatuslikult, toodab leptiini keha rasvkude, et informeerida aju keha energiavarude kohta. Mida vähem rasvkudet, seda vähem eritatakse leptiini. Mida rohkem rasvkudet, seda rohkem leptiini. Selle pärast öeldaksegi, et täiskõhutunde hormooni eritatakse proportsionaalselt rasvkoe suurusega.

NORMAALNE LEPTIINI TASE – KIIRE AINEVAHETUS JA NORMIS ISU

Sissejuhatavas lõigus sai mainitud, et suur hulk inimesi püsib ühes kaaluvahemikus aastaid. Kuidas nad seda teevad? Evolutsiooni käigus on meie ainevahetus ja keha programmeeritud nii, et säästaksime energiavarusid toidu olemasolul, et siis üle elada pikad näljaperioodid. Nagu ennist mainitud sai, on rasvkude tegelikult hormoone tootev organ. Aju saab rasvkoelt leptiini kaudu signaale kehavarude suuruse kohta. Normaalkaalus tervel inimesel on tema keha jaoks piisavalt rasvkude, et üle elada potentsiaalne eesootav toidupuudus. Keha ega aju ei tea, et meil on külmkapp toitu täis. Samuti pole neil õrna aimu, et kodukohas asuvad mitmed poed ja toit on igati kättesaadav. Füsioloogia hingab ikka omas rütmis. Selle näite puhul on inimese ainevahetus kiire ja isu normis.

MADAL LEPTIINI TASE – AEGLANE AINEVAHETUS JA SUURENENUD ISU 

Vaadates jällegi tagasi meie esivanemate eluolule, avastame, et ellujäämiseks pidi peale pikka toidupuudust ning reservide ammendamist, keha ajuga kommunikeerudes söögiisu tõstma. Kehavarude madala seisu korral eritub leptiini verre õige väikses koguses. Piltlikult öeldes, saab aju signaali, et reservid on ebapiisavad – tuleb hakata toitu otsima ja energiat talletama. Seega aeglustub ainevahetus ja suureneb söögiisu. Paralleeli võib tuua ka tänapäeva ekstreemsete dieetidega. Peale kiiret kaalulangust üritab keha talle sisse kodeeritud rasvavarude staatust taastada. Sestap võtavad dieetitajad tavaliselt kaotatud kilod varsti jälle tagasi. Lisaks, väga madala süsivesikute sisaldusega toitumiskavad vähendavad ühtlasi ka insuliini tootmist. Sellega saab keha märguande, et glükoosi pole dieedis piisavalt. Paraku on nii, et insuliini olemasolu vereringes stimuleerib ka leptiini normaalset eritust. Mida vähem insuliini, seda vähem leptiini. Madal leptiini tase aga saadab ajule sõnumi, et valitseb toidupuudus ning ellujäämiseks tuleb rohkem süüa. Seega võib enesepiiraja tunda väga suurt isu rasvaste ja magusate asjade järele.

LEPTIINI RESISTENTSUS – AEGLANE AINEVAHETUS JA SUURENENUD ISU

‘Kui ma olen ülekaaluline, siis järelikult on mul palju üleliigset rasvkudet, mis omakorda toodab hulgaliselt leptiini? Selle teooria järgi peaks ma tundma vähenenud söögiisu ja kaalulangetus tulema väikse vaevaga? Vastupidiselt, tunnen pidevalt ohjeldamatult nälga ning erinevaid isusid. Kuidas see siis võimalik on,’ küsid sa kohe.

Leptiini resistentsuse puhul on vereringes hulgaliselt leptiini, kuid vastavad signaalid ei jõua ajuni. See tähendab, et hüpotaalamus arvab, et kehavarud on madalad. Ainevahetus aeglustub ning isu suureneb, just nagu madala leptiini taseme korral. Kui süüa päevasest kogusest rohkem energiat, talletatakse ülejääk rasvana. Aju arvab ju siiani, et parasjagu on käsil näljaperiood. Teadlased uurivad hetkel erinevaid mehhanisme, mis seletaks leptiini resistentsuse tagamaid molekulaarsel tasandil. Igatahes teeb see rasvumise ravimise ja kaalulangetamise väga raskeks. Lisaks pole sellel põhjusel võimalik kasutada leptiini süste või tablette rasvumise raviks.

Inimesed, kes on ülekaalulised või rasvunud leiavad end sageli järgnevast nõiaringist:

Sööd rohkem ning võtad kaalus juurde. Rohkem keharasva tähendab rohkem leptiini vereringes. Üleliigne rasvkude häirib leptiini normaalset signalisatsiooni. Tekkinud leptiini resistentsus ei luba ajul saada adekvaatset teavet kehavarude kohta. Hüpotaalamus saadab kehale signaale tõstes isu ja aeglustates ainevahetust. Sööd rohkem, sest tunned väljakannatamatut nälga. Energia talletatakse rasvana. Võtad juurde paar kilo. Ja nii edasi.

Eelnevast johtub, et näljal ja isul on vahe. Nälg on füsioloogiline vajadus toidu järgi. Isu on aga tingitud refleks ja tuleneb meie eelistustest. Lisaks sellele saime teada, et pikka aega alahinnatut leptiinil ehk täiskõhutunde hormoonil on rasvumise tekkel suur roll. Leptiini resistentsus on olukord, kus aju ei saa korrektset informatsiooni kehavarude olemasolu kohta ning arvab, et on näljaperiood. Selmet võtta kaalus alla, keha talletab iga väiksemagi energiaraasu. Võta siis näpust. Kas rasvumine on ikka tõesti puhtalt tahtejõu küsimus? 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee