Uudised

Saridieeditajast näitleja AGNES AALISTE: “Mul oli kogu aeg nii halb olla!” (2)

Teele Teder, 3. detsember 2016, 08:00
Foto: Aivar Kullamaa
Aastaid imedieetidele lootnud raadiohääl ja näitleja Agnes Aaliste on oma 30. sünnipäevaks mõistnud, et nende abil pole võimalik ideaalkaalu saavutada, ja proovib nüüd enda jaoks midagi täiesti uut!

“Tere, mina olen saridieeditaja Agnes,” tutvustab ta end, kaasas märkmik läbiproovitud dieetidega, et midagi mainimata ei jääks. “Ma mõistagi pole unistanud sellest, et ajakirjas oma kehaprobleemidest rääkida, aga olen õppinud kõigele jah ütlema ja loodan, et minu loost saavad teised abi.”

Agnese välimus on kõike muud kui problemaatiline, kuid sellegipoolest on raadiotööga tekkinud kümme lisakilo nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt koormavad. Kaal on kõikunud sellest ajast saadik, kui Agnes lavakasse õppima läks, alates 2008. aastast. “Kolm kilo tuli kohe juurde, ilmselt sellepärast, et me tegime iga päev trenni. Ju see oli siis lihaste arvelt. See ei häirinud mind.” Seitse kilo tuli juurde aga pärast kooli. Oli suvi ja trenn jäi ka ära. Lisaks oli ta süda just murdunud ning emotsionaalses mõttes ikka väga kehv aeg. “Nii ma siis passisingi kogu suve kodus ja sõin.” Sügisel kiskus Agnes vanad kitsaks jäänud riided selga, läks kursuse kokkutulekule ja kuulis seal ära ka lause: “Ma ei tundnud sind ära, sa oled kõvasti kosunud!” See oli Agnesele murdepunkt. “Otsustasin samal päeval, et nui neljaks, ma võtan alla!”

Enne seda ei teadnud Agnes dieeditamisest midagi. “Ma ei tundnud enne lavakat, et peaksin oma kehaga midagi ette võtma, ma ei põdenud. Tean, et olen kirjade järgi normaalkaalus, aga kui ennast iga päev vannitoa peeglist alasti vaatan, siis mõtlen, et peaksin alla võtma. Saan ka aru, et mu keha pole proportsioonis.” Ka fotodega on sama teema. Agnes räägib, kuidas ta naabrinaise juures ilusat õhtupoolikut nautis. Naabrinaine tegi temast üle kahekümne pildi, kuid internetti ülespanemiseks ei kõlvanud neist Agnese arvates mitte ükski. Ta ütleb, et ei põeks enam oma keha pärast, kui saaks 10 kilo alla, sest mäletab veel seda rahulolutunnet, mis tal varem oli.

Elu esimene dieet

Esimesena katsetas Agnes dieeti, mis välistas õhtuse söömise. Alates kella kuuest õhtul ta lihtsalt ei söönud ja kõik! Ka mitte puuvilja, mitte midagi! Kaks nädalat tundis õhtuti näljatunnet, aga oli kange ega andnud alla. Ta oli otsustanud, et peab sellega toime tulema. Agnes elas siis veel sõbrannaga koos ja kui nad õhtul teed jõid, tahtis sõbranna, et ta paneks tee sisse mett. “Ma ütlesin, et nalja teed või? Mitte mingil juhul.” Agnes tunnistab, et oli tõesti äärmuslik ja meeleheitel. Tagantjärele tunnistades oli see ka ainuke dieet, millega ta oma eesmärgi poolenisti saavutas. “See toimis päris kiiresti, iga päev läksid mingid grammid ikka maha. Kõht oli küll pidevalt tühi. Ma ikka väga valisin, mida ja kui palju söön. Hommikueineks oli tavaliselt jogurt müsliga, lõunaks salat Karjala pirukaga ja õhtusöögiks enne kella kuut võtsin tavaliselt mingi puuvilja,” meenutab Agnes. Kahe kuuga kadus Agnesel viis kilo, aga siis hakkas ta jälle kõike vitsutama. Kaalunumber jäi mõneks ajaks isegi pidama.

Kõige pikem dieet!

Siis otsustas Agnes ajutiselt näitlemise pooleli jätta ja kolis Londonisse elama. “Ma sõin muidu ka vähe liha, aga seal proovisin taimetoitlust. Ma tundsin, et liha seedub hästi raskelt ja jääb kauaks makku. See polnud dieedipidamise pärast, ma lihtsalt ei tahtnud liha süüa.” Lihavaba periood kestis umbes kaks aastat. Mõned korrad sõi Agnes ka kanaliha, kui ta näiteks tellis pastat ja see juba sees oli. Kuna ta tarbis endiselt magusat ja nisujahu ka, siis alla ta ei võtnud. Samuti olid menüüs muna ja piimatooted. “Jõulude ajal surus vanaema mulle sealiha sisse. Pärast oli halb olla! Ja kord sai suvisel grillipeol paar tükki šašlõkki võetud ning mul oli tunne, et see liha ei lähe mu seest mitte kunagi ära. Siiski sain aru, et taimetoitlusega ei muutu mu kehakaal.” Lihata aeg sai läbi kodumaale naastes.

Taas hakkas kehakaal kasvama siis, kui Agnes läks tööle Sky Plusi hommikuprogrammi. “Liiga varajane ärkamine ajab ju kõik sassi. Mul tuli suhteliselt kiiresti seitse kilo jälle juurde!” Sel ajal pakkus Agnesele huvi esoteerika. Agnes sattus seltskonda, kes pesitses kommuunina Toompeal ning käis koos mediteerimas. “Suhkur oli nende jaoks sõimusõna!” Nad maiustasid peamiselt tooršokolaadiga, mis oli ka tõesti väga maitsev.

Loogilise jätkuna võttis ka Agnes uue sõpruskonna väärtushinnagud üle. Ta valis väga hoolikalt, mida sööb, ning hakkas üha rohkem käima mahepoodides. “Ma tean, et see on väga kallis, aga ju mul sel hetkel oli see võimalus. Tundsin, et tahan võimalikult tervislik olla, ma ei nimetanud seda dieediks, kuigi praegu tundub see mulle täiesti äärmuslik eluviis.” Agnes viskas menüüst välja nii suhkru kui ka nisujahu. Motivatsiooni lisasid sõprade üliilusad ja superhästi painduvad kehad. “Kui nendega meditatsiooni tegema hakkasin, siis olin kahe minutiga läbi, ma ei suutnud isegi istuda nii, nagu nemad. Selg väsis ära ja tahtsin kuhugi toetuda, igatpidi oli valus!”

Kõige ekstreemsem dieet

Järgmisena proovis Agnes hakata toortoitlaseks, sest kommuuni teised liikmed juba olid seda. “See oli kõige ekstreemsem dieet, mida ma olen oma elus proovinud.” Ta pidas vastu nädala ega suuda siiani aru saada, kuidas sõbrad seda järgida suutsid. “Sõin ainult tooreid asju ja tundsin, kuidas kõht paisub. Selline tunne oli, nagu oleksin kaheksandat kuud rase. Seest oli samas kogu aeg õõnes,” kirjeldab ta. Agnes on valmis elus palju uut proovima, aga mitte kunagi enam midagi sellist. “Mul oli kogu aeg nii halb olla!”

Dieet, mis mõjus ajudele

Eelmisel suvel hakkas Agnes veregrupidieeti pidama. Oli vaba suvi ning aega sellega tegeleda. “Ütlen kohe ära, et ka see dieet minu puhul ei toiminud.” Kogu info sai ta internetist, kus oli kirjas, millised on lubatud ja keelatud toiduained ning millised need, mis on küll lubatud, kuid millega alla ei võta. “Mul oli päris okei veregrupp, mõne teisega oleks tunduvalt raskem olnud. Mul oli lubatud isegi parmesani süüa, mis peaks olema ju üks kõige kaloririkkam juust!”

Sel korral suutis Agnes dieeti pidada poolteist kuud. “Ja siis ma tundsin, et olen mingisugune ajuhaige,” täheldab Agnes. Ta ei mõelnud millestki muust kui toidust – mida ta võib süüa ja mida mitte ning mida järgmisena süüa sooviks. “Ma tundsin, et see pole normaalne, mis mu peas toimub, ja nagu ikka – kaal ka ei langenud.” Agnes räägib, et on selle dieedi kohta lugenud imelugusid, kuidas inimesed kui imeväel alla võtavad, ka siis, kui natuke patustavad. Dieediga pidi kaasnema tohutu energialaeng, ka see jäi Agnesel kogemata. Maha läks paar kilo, kuid see polnud ligilähedalgi püstitatud eesmärgile. Siiski on tal tagantjärele hea meel – see dieet tundub vähemalt natukenegi tervislik, kuna pani Agnese esimest korda elus päris palju kodus süüa tegema, isegi püreesuppe.

Dieet, mis ajas vihale

Alates sellest sügisest on Agnes uuesti raadios tööl, Ring FMi hommikuprogrammis, ja lisakilod kimbutavad sama karmilt kui Sky Plusi aegadel. “Mulle meeldib raadio telest ja näitlemisest enam. Naudin seda tõesti täiega, aga varajane ärkamine mõjub päris karmilt.” Dieeditamise tippaeg, jaanuar, algas ka Agnesele uue dieediga. Ta otsustas ära proovida viimase aja suurima hiti – paleodieedi. “See oli mu kõige suurem fale (läbikukkumine – toim)! Võtsin asja algusest peale väga tõsiselt.” Agnes ostis kaks raamatut retseptide ja põhitõdedega. Dieeti alustas ta koos sõbrannaga.

“Hakkasin siis peekonit sisse uhama! Tegin kõik nii, nagu kirjas oli,” räägib Agnes. Paari päeva pärast helistas sõbranna, et temal kaal langeb väga ruttu. Agnes aga ei tundnud, et midagi oleks maha läinud, ning mõtles kaaluda paari nädala pärast. Selleks ajaks oli sõbranna alla võtnud kuus kilo. Agnes? Mitte grammigi! “Ma ei rikkunud reegleid üldse!” Esimesel kuul ei tohtinud ta süüa piimatooteid, hiljem veidike võis. Agnes võttis siis tükikese kitsejuustu, aga magusat ei söönud üldse. Lisaks oli tal kõht kogu aeg kinni. “Ma olen nii vihane selle dieedi peale! Ma ei taha seda näha ka enam!” põrutab Agnes.

Uus elu ilma dieetideta

Nüüd on Agnes mõistnud, et ta ei taha enam ühtegi äärmuslikku dieeti pidada, kuna need ei tööta niikunii, kui need pole nii lihtsad, et sellest saaks eluviis. “Proovin lihtsalt süüa võimalikult tervislikult, arvestades oma elustiili. Kas nüüd või mitte kunagi!”

Agnes ärkab hommikul kella viie ajal, ta magab oma une kahes osas. Hommikusöögi võtab ta tööle kaasa. Tavaliselt on selleks kodujuust, seller, kurk, tomat ja üks Rukkipala leib. “Tunnen, kuidas see leib paneb mu seedimise hästi käima!” Pärast kümmet koju jõudes magab ta oma une täis ja siis teeb poolteisetunnise jalutuskäigu. Eesmärk on teha 10 000 sammu. Lõuna- ja õhtusöökide kellaajad pole veel paika loksunud.

“Mu ema ütleb, et pean oma menüüsse veel rohkem puu- ja köögivilju lisama,” räägib Agnes. Varem polnud tal nende järele üldse isu. “Nägin küll neid poes ja vaatasin, et ilusad ja värvilised, aga mul polnud kunagi tunnet, et ostaks. Nüüd ostsin näiteks kiivit ja mulle maitses, ostsin kohe rohkem.” Kõige rohkem igatseb Agnes aga taga Kalevi piimašokolaadi rabarberi ja küpsisetükkidega. “Seda sõin varem 100 grammi päevas. See on ikka nii hea, et enam paremaks minna ei saagi!” Ka veejoomine on see, millega Agnes veel harjunud pole. “Ma ei joonud vett rohkem kui õhtul ühe klaasi tableti võtmiseks. Õnneks mul näiteks peavalusid pole tulnud, aga näonahk on küll käest ära.”

Hea tunde ootel

Uusi toite, mida avastada, on piisavalt. Aga uut on muudki. “Ma tegin lavakas trenni ja päris kõvasti,” tõdeb Agnes. Akrobaatika, tantsud, vehklemine. Lisaks tehti selliseid jooksutrenne, kus tuli poolteist tundi linna peal joosta. “Ma olen kuulnud, kuidas kõik inimesed räägivad, et pärast trenni on hea tunne. Ma pole seda kogenud, aga tahaksin selle tundeni ühel päeval jõuda.” Agnes lubab esimeste soojade ilmadega jooksmisele ja rattasõidule veel ühe võimaluse anda. Ka jõusaaliga on vahepeal proovi tehtud, kuid sinna ta siiski tagasi ei kipu. “Esiteks, ma tõesti ei taha ennast teiste juuresolekul alasti võtta ja mulle ei meeldi teiste alasti kehasid näha. Mul on tunne, et spordiklubis pole ka piisavalt õhku,” tõdeb Agnes.

Vahel küsitakse inimeste käest, millist üleloomulikku võimet nad endale tahaksid. Kas läbi seinte minna või ajas rännata? Kui keegi seda Agnese käest küsiks, siis on tal vastus valmis mõeldud. “Ma tahan, et ma võiksin süüa kõike, mida ma tahan, ilma et ma juurde võtaks!”

Milline sööja on Agnes?

Ma olen tõeline toidunautleja, elu peab olema nauding! See tähendab, et ma päris kindlasti ei söö ainult nälja pärast. Tühjakõhutunne on see, mida ma muidugi kõige rohkem kardan, aga ma söön ka stressist ja igavusest. Olen suur magusasõber, sest olen kasvanud sefiiri peal. Elasime koos vanaemaga, kes seda tõesti iga päev sõi, ja nii ka mina. Kui mul on depressioon, siis ei söö ma üldse, samuti siis, kui olen armunud, aga kui ma ei ole armunud, siis ma peamiselt söön. Aga kala ja seeni ei söö ma siis ka! Kui mulle ikka ei tundu, et tahan lõunaks tatart kanatükkidega, siis ma ei taha seda ja kõik.

Artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussi 2015. aasta aprillikuu ajakirjas. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee