Uudised

Mida teeb Kaisa Selde, kui trenn on raske ja tuju pole? 

Evelin Kivilo-Paas, 18. november 2016 08:00
Foto: Aivar Kullamaa
Nukuteatri näitleja Kaisa Selde (29) töötab oma kehaga ja ta teab hästi, et välimus käib tema tööga kaasas. Pole kõhklust – Kaisa on vormis, suurepärases vormis. Millest see vorm on meisterdatud?

Eesriie avaneb! 

Elu ja kuidas sellega toime tulla 

Kui paluda Kaisal pidulikult ritta seada alustalad, millel põhineb tema hea vorm, on esimesel kohal uni. “Mu vanemad olid mu beebipõlves liialdamata vaid kaks ööd üleval, kogu ülejäänud aja magasin ma rahulikult. Uni on sünnist saati olnud mulle väga määrav.” Alla kaheksa tunni ei tule kõne allagi – mõte ei tööta ja keskenduda on raske. Kaisa vanemad juba teavad, et vabal päeval pole enne kella 12 mõtet helistada. “Ma võin isegi jätta hommikusöögi söömata, kuid mitte kunagi magamata,” ütleb ta.

Teiseks vormitalaks on trenn. “Meil ei anta seda aega, et käi nüüd kaks kuud jõusaalis ja siis hakka tööle. Me peame olema iga hetk valmis ka väga suurte nukkudega mängima,” ütleb Kaisa, viidates nukuteatri fuajees kõrguvale hiigellohele “Shreki” etendusest. Nii arendab Kaisa trennis vastupidavust, mis on laval oluline, ning jõudu, mis on vajalik nukkudega töötades. Nukkudega mängides tuleb sageli kükitada või liikuda põlvedel. Põlved on aga Kaisa nõrk koht. Ülikooli ajal vaatas Kaisa põlved üle ka spordiarst, kes vangutas noort tsikki (nagu Kaisa ise ütleb) vaadates pead: et on jah vähe liigesevedelikku, aga saate ju hakkama. Rohtu esialgu välja ei kirjutanud. “Aga ma töötan ju põlvedel,” ei jäänud Kaisa rahule. “Kuidas, palun? Mis tööd te teete?” läksid arstil silmad suureks. Saanud teada, et Kaisa on nukunäitleja, oli arstil palju soovitada. “Kuna keha on mu töövahend, siis ma tahan, et ta töötaks 100%,” rõhutab Kaisa. Nii mõnigi kord tulevad kolleegid proovi, küünarnuki- või põlvekaitse peal, nagu profisportlastel. Arsti kirjutatud preparaadid aitasidki põlvevalu vastu väga hästi, kuid Kaisa tegi valiku – terve elu ravimeid võtta ta siiski ei taha ning otsustas pigem oma keha rohkem kuulata ja vaadata, kui kaugele suudab ta minna ja millist koormust taluda. Seni on see väga hästi toiminud.

Aabitsa kukk 

Põhikooli ajal käis Kaisa nukuteatri noortestuudios, kus õppis muuhulgas ka moderntantsu. Kaisa arvab, et see on hea valik tantsuga alustamiseks – õpetab keha kuulama ja ennast väljendama ning pealegi näeb lahe välja ka. Sellest on lihtne muu stiili juurde edasi minna, kuna see ei jäta stampe.

Nukukunsti õppima minnes ei teadnud Kaisa aga nukuteatrist suurt midagi. Kuna tema katsete ajal toimus parasjagu esimest korda festival TREFF-festival, kuhu oli kutsutud esinema ka Duda Paiva, hariduselt tantsija, kes tantsis palju nukkudega ning kelle esituses oli palju liikumist ja kehaga väljendamist, mõtles Kaisa: vau, see ongi nukuteater, seda ma tahan teha. Nii läks ta ülikooli ajal vahetusüliõpilasena Barcelonasse füüsilist teatrit õppima.

Selles koolis kasvas Kaisa neli sentimeetrit pikemaks. “Tegime seal hästi palju lõdvestustehnikaid ja sain oma keha väga lahti.” Koolis hakkas Kaisa nägema paremini oma keha ja mõtlema palju sellele, kuidas ta end hoiab. Jälgis enda ja teiste stampe, kõndimis-, rääkimis-, seismismaneere. “Nukunäitleja peab olema võimalikult neutraalne, et mitte võtta liialt tähelepanu endale. Kuulus Prantslane Jacques Lecoq pani enda tehnikat välja töötades sageli õpilastele paberkoti pähe, et nad midagi miimikaga ei väljendaks. Kui tekst ja näo liikumine ära võtta, hakkad töötama kehaga. “Maski taga” tuli kohe äratundmisrõõm.” Siiani on Kaisale huvitav kompida piire nuku- ja füüsilise teatri vahel.

Keti lõpp 

“Tantsin – järelikult olen olemas!” teatab Kaisa tegelaskuju puusi hööritades uues monotükis. Olen jõusaalis – järelikult on mul aega! Mõtleb Kaisa ise. See on hea trenn, mis graafikuga sobib ja kuhu võib minna ükskõik mis kell, kui päevas auk tekib. Alustuseks jookseb ta 20–30 minutit masinal, kus ka käed töötavad. Seejärel teeb ära kergemad harjutused, sest see annab hea motivatsiooni, ja lõpu poole raskemad.

Ah, muudkui need vabandused-vabandused, võtab Kaisa kiirustamised kokku. Kuni eelmise suveni tegi ta poolteist aastat järjest hommikuti “viit tiibetlast”. “Kui saan ühel hetkel n-ö välja hingata, hakkan neid uuesti tegema,” on ta veendunud. Üksvahe võttis juurde ka päikesetervituse – see oli siis justkui põhiroog ja tiibetlased magustoit. Eriti mõnus oli see talvel – andis kohe sooja sisse. Lisaks võidetud aeg iseendale ning imeline tunne sellest, kuidas iga päevaga jõuad aina rohkem ja rohkem. Selle kohta toob Kaisa tabava võrdluse: inimese keha koosneb umbes 70% veest, aga mis juhtub, kui veekott on 8 tundi liikumatult? Vesi läheb lõpuks pahaks, kui teda kaua paigal hoida. Niisiis on hea hakata keha kohe hommikul liigutama.

Ajuloputus 

Kaisal on niipidi, et vaim aitab tasakaalustada füüsist. “Kui saan vaimselt endaga hästi läbi, on ka füüsiliselt kõik korras,” ütleb ta. “Muidugi on pärast trenni ka hea olla, nagu oleks end premeerinud.” Kaisa peab enda “joogaks” jõusaali – keha teeb üht asja, kuid mõtted võivad konnata mujale ning telefon on kusagil kaugel riietusruumi kapi nurgas ja keegi ei saa teda kätte. See puhastab!

Küll aga ei saa ta aru, kuidas mõned trenni tehes stressi lähevad. Miks sa seda teed, peab paigas olema – kas lõbu, seltskonna, kaalu langetamise, keha tugevdamise või mille iganes muu pärast. Liikumine on Kaisa meelest lahe. Ta on proovinud erisuguseid treeninguid ja käinud ka vesiaeroobikas, kus alati oli nii tore ja sai palju nalja. Kellelgi aga oli selles trennis pulsikell ning kui trenn lõppes ja too inimene seda kinni vajutades ühmas: misasja, nii vähe kaloreid, siia ma küll enam kunagi ei tule, ei mõistnud Kaisa üldse – MIS MÕTTES? Selle komakoha pärast? Aga liikumine – see on ju nii lõbus ja tore!

Illusionistid

Kaisa sööb taimi ja hea meelega ka piimatooteid ja muna, kuid mitte liha. Pärast keskkooli kukkus kuidagi see tema menüüst ära, mõnda aega sõi ta küll veel kana, kui tahtis ja keegi lõkke ääres head kanašašlõkki küpsetas, kuid nüüd ei ole ta juba mitu aastat üldse liha tahtnud. “Veider küll, aga mulle ei meeldi liha tekstuur,“ põhjendab Kaisa. Palju räägitakse, et liha süües sööd sisse kellegi teise energiat. Mitte küll 100 protsenti, aga midagi ta sellistest teooriatest siiski usub. “See on minu keha ja enda tunnetus,” ütleb Kaisa. Kui talle aga tulevad külla sõbrad, kes liha armastavad, pole Kaisal probleemi seda küpsetada. Kaisa hambaarstist emale aga üldse ei meeldi, et ta on taimetoitlane – liha tuleb ju süüa. Koos külla minnes ema küsib, mida osta, ja loetleb poes salatileti ääres salateid. Ja kui Kaisa ütleb, et ei, seda ei võta, see on ju kanaga, ohkab ema: “Ah, sa ikka veel ei söö liha.” “Lootus sureb teadagi millal...,” tõdeb Kaisa.

Kas Kaisa teab, mida tähendab dieet või mismoodi lugeda kaloreid? “See on täiskohaga töö, aga mul on tööd piisavalt, nii et seda ma küll teha ei jõua,” ütleb ta naerma hakates. Nii sööb Kaisa seda, mida tahab, ja siis, kui tahab. Hooti on tunne, et soovib värsket ja tervislikku, ja siis seda võtabki, kui aga keha küsib midagi toekamat ja rasvast või hoopis magusat, siis seda ta ka saab. Kaisa on veendunud, et suur enese piiramine tekitab stressi.

Ka suurepärases vormis Kaisa on mõelnud, et aah, oli seda nüüd vaja, kui ta on juhtumisi pitsa otsa liitri jäätist kühveldanud, kuid saanud aru, et kõige tähtsam on ennast selle pärast mitte süüdi tunda. „Siis sa justkui laed selle toidu negatiivselt. Ja kui tunned end süüdi, siis see toit ei toida ka, vaid saad sealt ainult negatiivset energiat.“  Kaisa arvates on kergem elada, kui anda isudele järele.“ Mõõdukus tuleb iseenesest.“

Kõige lihtsam meetod suitsetamisest loobumiseks

Kaisa oskab valmistada kõiksugu kohvijooke, muu hulgas on ta Euroopa tasemel diplomeeritud barista. Kuna hea suur masin ligiduses ning oskus suurepärast kohvi valmistada olemas, luges Kaisa ühel päeval joodud kohvitassid kokku, ja neid tuli 12 tükki. “Saad kellegagi kokku, mida joome – kohvi! Teatris paus, jooks midagi – kohvi! Kodus loed raamatut – jälle võtad kohvi! Aga mida ma täna veel olen joonud ja kes teab, millal ma üldse midagi muud jõin – see hirmutas ära. See polnud enam nauding,” tunnistab Kaisa. “See oli suuresti harjumus-sõltuvus.”

Enam ei olnud kohvil ka ergastavat mõju ning Kaisa tundis, et keha ei taha seda. Ja lõpetas päevapealt kohvi joomise ära. Asjade lõpetamisega peabki tal olema nii, et päevapealt, samm-sammult ei tule eriti välja. Kui Kaisa õppis Soomes Turu kunstiakadeemias nukukunsti, kuulis ta paljusid rääkimas, kuidas suhkur on kõige suurem narkootikum. Soomes kohtas ta üldse palju veganeid, toor- ja mahetoitlasi. Kaisa on nõus, et peavad olema põhimõtted, aga kui inimesed muutuvad väga kategooriliseks ning hakkavad neid teistele peale suruma, tekib tõrge. Ja kuna see pidev suhkrujutt talle tüütuks muutus, otsustas ta teha katse ja süüa kaks nädalat järjest iga päev kooki. “See polnud alguses üldse kerge, sest harjumust polnud, kui see aga välja kujunes, hakkas organism ka seda vajama. Jäingi sõltuvusse!” Niisama raske kui harjumuse tekitamine oli ka sellest vabanemine. Ja kuidas ta seda tegi? “Vähendasin doosi!” teatab Kaisa naerma hakates. Igatahes, mõõdukas eneseiroonia kõlab tervislikult! Ja sellest Kaisal puudu ei tule.

Mida teeb Kaisa, kui

  • pole pool aastat päikest näinud... “Ma ei suuda niimoodi elada. Ma jään talveunne.”
  • on vaja kiiret energialaksu... “Joon smuutit või vitamiinijooki. Ja greip tõmbab hästi käima.”
  • tarvis saada üle igast mäest... “Hakkan lihtsalt minema.”
  • trenn on raske... “Siis naeratan.”
  • meeleolu on nullis... (Mõtleb pikalt.) “Ma olen üsna tasakaalukas, kui meeleolu on nullis, peab olukord ikka väga hull olema. Tuleb sügavalt sisse ja välja hingata ning mõelda, et kõik on sinu enda valik.”
  • NO99 teatri uks on suletud... “Sellest ei ole midagi, sest ma olen väga rahul sellega, kus ma praegu olen.”

Artikkel ilmus esmakordselt täismahus Tervis Plussi 2015. aasta veebruarikuu ajakirjas. 

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee