Uudised

Spordisõltlase kõige-kõigemad 

Marika Makarova, 14. oktoober 2016, 08:30
Foto: Aivar Kullamaa
Ta turnib mööda hiiglaslikke jääpurikaid, suusatab pähe puhtaid mõtteid, ronib kaljuseintel, jookseb maratone, ujub 4000 meetri kõrgusel liustikujärves ja ööbib krõbekülmas. “Ma ei tee midagi iseäralikku,” poetab Clelia Piirsoo ise tagasihoidlikult.

“Leidsin end korraga vees jäätükkide vahel hulpimas – süst oli kummuli läinud ja mina sellesse kinni jäänud. Ehkki rabelesin lõpuks paadist välja, ei suutnud ma pinnale tõusta,” meenutab Clelia (49) üht ammust süstamatkavõistlust. “Õnneks nägi süstakaaslane mu peanuppu. Sain kaldale üsna viimasel minutil.”

Mis õues sportimisse puutub, siis on too peatselt Eesti Kunstiakadeemia haridusega keraamik multitalent – ta suusatab ja rullsuusatab, matkab mägedes, kõnnib ja jookseb maratone, sõidab maastikurattaga, rogainib, sõuab kuival maal ja aerutab vee peal ning ronib jääkoskedel, kaljudel ja mäetippudel.

Kõige vesisem

Süstamatkamine oligi üks Clelia esimesi sportimisi. Koos käidi Õismäe 16korruselise maja pööningul. Seal õpiti teooriat, hoiti varustust, parandati kangast süstasid. Nädalalõppudel sõideti matkama, võistlema või laagrisse, paar korda ka Karjala mürisevatele kärestikele. Sealtki on Clelial jagada äkiline lugu.

“Mul kadus aer käest just enne kärestikku, kust turvalisuse pärast süstaga alla sõita ei tohtinud. Süstapaarilise aerust kaldale sõudmiseks kasu suurt polnud. Sain sõrmed suurele kivile taha, aga no kauaks sellestki abi. Kaldalt kostis grupijuhi käsk: “Laske süstal minna ja ujuge ise alla!” Mida? Mul oli seljas päästevest, mille üks pool oli õhust tühi, ja ujumine pole just mu tugevam külg. Lõpuks ei jäänudki meil üle muud kui karsumm kärestikku hüpata ja parimat loota. Väike šokk tegi edaspidiseks ettevaatlikumaks.”

Raftingule spordilemb enam meelsasti ei lähe, aga süstamatkadel käib ikka, sest veepisik jäi vereringesse.

Kõige kõrgem

Ka mäepisik nakatas Clelia elu lõpuni ning veel enne, kui ta mägedesse üldse jõudis. Piiga luges raamatuid põnevatest mäevallutustest, ent ei uskunud, et ise sinna kunagi pääseb... kuni sõbranna ta alpiklubisse kutsus.

Esimene mäelaager Elbruse lähedal 2000 meetri kõrgusel oli kodukorralt nagu Vene kroonu: kõigile jagati ühesugused vormiriided, hommikuti aeti gongiga üles, eksameid tehti vene keeles. Ent just need 20 laagripäeva imelises Kaukasuses andsid tüdrukule esimese mägedekogemuse.

Järgmisel suvel kutsus meremeteoroloog, geograaf ja alpinist Vello Park tüdrukud poolteiseks kuuks Kesk-Aasiasse Tjan-Šani rahvusvahelisse alpilaagrisse. Köögikatadeks.

“See oli nii äge!” süttib Clelia. “Kohale lennutati meid helikopteriga, mis oligi ainus liiklusvahend liustiku ja tasase maa vahel. Kokkadeks olid Moskva füüsikud, meie pesime nõusid, koorisime kartuleid, küpsetasin seal isegi kaneelisaia ja kapsapirukaid! Magasime tavalistes ilma soojenduseta telkides. 4200 meetri kõrgusel võib öösel olla aga –10 kraadi! See-eest läks päeval päikesega nii soojaks, et käisime liustikujärves “vannis”. No teinekord olid hommikul ärgates jääpulgad juustes, aga mis sest.”

Nüüdseks on habras naine vallutanud Euroopa kõrgeima mäe Mont Blanci (4810 m) ja Põhja-Aafrika katuse Jebel Toubkali (4167 m) ning jõudnud Nepalis 4600 meetri peale. Kõrgemale minna ei lubanud… ei, mitte mäestikuhaigus, vaid süda.

“Kui olen endale mõnikord vähese une või suure koormusega liiga teinud, tuletab süda meelde, et enda vastu tuleb hea olla,” sõnab Clelia.

Foto: Erakogu

Kõige libedam

Ronimas käib see kartmatu amatsoon ka püstloodis kaljudel ja sisehallides kõrgetel ronimisseintel. Sest see on lahe ning treenib osavust, lihaseid ja koordinatsiooni, mida läheb vaja nii jääkoskedel kui ka mägedes turnimiseks.

Kevadel võtab Clelia köie, ronimisvöö, kassid ja jääkirkad ning sõidab sõpradega kogema ja imetlema suuri jääpurikaid. No ikka suuri – Rannamõisa pankrannikul 10 meetri, Soomes isegi 25 meetri kõrguseid jääkoski!

Mõnikord on see looduse meistriteos lai ja lopsakas, teinekord otsetine kui sein, vahel kukub purikas lahti ja siis tuleb nuputada, kuidas edasi minna. Ikka jääkirkaga toks-toks ja kassidega tõnks-tõnks. Ühed ronivad, teised julgestavad, kolmandad keedavad priimusel teed või mustikasuppi. Turnivad päev otsa, kuni väsimusest ümber kukuvad, ning ehkki käsi ja keha kogu aeg ülespoole upitada on paras ponnistus, nurruvad lihased pärast tänutäheks.

Foto: Erakogu

Kõige esimene

Ent kõige-kõige esimene sport, mida algklassitirts koos ema ja vendadega kunagises popis liikumissarjas “12 terviselaupäeva” harrastas, oli... suusatamine. Hiljem käisid nad nädalavahetustel rongiga Aegviidus, sest just õues tegutsemine tundus lastele loomulik. Nüüdseks on Clelia sõitnud maratonidel nii Eesti ja Soome lauskmaal kui ka Šveitsi ja Püreneede mägedes.

Karge õhk klaarib meeli nii polaarjoonel kui ka Läänemere kaldal. Clelia ütleb, et õues sportides tulevad tal kõige puhtamad mõtted. Oled suusatanud või jooksnud umbes viis kilomeetrit ning kuskilt ilmuvad värsked ideed... et vaat selle asja teen nii ja tolle probleemi lahendan naa. “See on mulle justkui omamoodi meditatsioon. Oled üksi loodusega. Müra on ümbert kadunud.”

Kõige kiirem

“Olin enda arust paks ja sellepärast ma 19aastasena Räpina aianduskoolis õppides jooksma hakkasingi. Mul oli oma kolmekilomeetrine maanteering ja issand, küll see oli raske,” itsitab Clelia, kes tänavu sügisel jooksis esimest korda SEB Tallinna maratonil läbi 42,2 kilomeetri pikkuse distantsi. Sai tulemuseks 4:28, mille peale nii mõnigi tuttav spordimees silmad suureks ajas.

“Sattusin kuidagi kogemata gruppi, mille tempo tundus väga mõnus. Veidi hiljem avastasin ees tempomeistri seljasildilt “4 tundi ja 30 minutit”. Kilomeeter kuue minutiga – see sobis mulle. Tõsi, 37. kilomeetril tuli küll korraks mõte, et miks ma jooksen, tahaks meelsamini natuke kõndida. Aga siis tuli kohe järgmine mõte, et mul ei valuta kuskilt, hingamine on korras ja nii vähe on ju lõpuni jäänud.”

Kõige tubasem

Ainus spordiala, mida Clelia nõustub nelja seina vahel tegema, on sõudespinning. Mõnus seltskond, ülitore õhkkond, parim treener ja lahedad võistlused, olgu see tiimiga 100 kilomeetrit või ööpäev jutti ergomeetril sõudmine, loetleb ta selle spordiala plusse. Lisaks tugevdab sõudmine kõiki lihaseid ning on hea ka neile, kellele jõusaal mingil põhjusel ei sobi. Suvel saab Viljandi sõudelaagris vee peale kah.

Aga lihased sul ju ometi valutavad?

“Tead, mul ei jää lihased tavaliselt haigeks,” vastab Clelia. “No pärast jooksumaratoni jalad öösel küll valutasid ja järgmisel päeval oli treppidest raske kõndida, aga see kestis ainult ühe päeva. Mingit treeninguplaani mul ka pole, teen pigem sisetunde järgi erinevaid, üksteist täiendavaid alasid. Vaatan, et ahaa, täna on selline ilm, lähen jooksma. Täna selline, lähen sõidan rullsuuska.”

Kõige tagasihoidlikum

Ikka veel pole me loetlenud kõike, mida spordihoolikust nääps teeb! Kord aastas käib ta rogainil ehk kestvusorienteerumisel. Müttab paarilisega kaheksa tundi sügiseses metsas, püüdes 40 kontrollpunktist võimalikult palju üles leida. Seekordne oktoobriretk viis Nõvale, käinud on ta Setu- ja Valga-, Võru- ja Harjumaal, kokku seitse korda.

Maastikuratas pole suuskadega võrreldes küll Clelia meelispartner, ent sellega on sõidetud matku Eestis, Kreekas Korfu saarel, Šveitsi Alpides ja Nepalis.

Menüüsse kuuluvad veel enam kui 40 kilomeetri pikkused kõnnimaratonid, rullsuusaretked ja jooksutiirud koduses Tabasalus. Ning saun mitu korda nädalas.

“See pole midagi uskumatut!” jääb Clelia ikka tagasihoidlikuks. “Teen asju lustist ja selleks, et terve olla. Ikka enesetunde järgi, neli-viis korda nädalas. Kui ma pole mõne väikese talvise viiruse pärast veidi aega liigutada saanud, oleks kehal nagu mingist ainest puudus. Ma olen vist väikest viisi narkomaan,” lõkerdab imetlusväärne naine.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Tervis Pluss 2015. aasta novembrinumbris.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee