Uudised

Tallinna maratoni staazikamad tegijad: Miks kandis tempomeistet Andrus Rüütelmaa kahte jooksukiipi korraga?  

Ajakiri START!, 9. september 2016, 10:28
10.-11. septembril tehakse seda taas! Tallinna linna kõige suurejoonelisemad teed ja tänavad täituvad liikumisrõõmu, aga ka pingutusega.

Tallinna maratonile tulevad tuhanded, et kogeda häid emotsioone, olla koos sõpradega ning nautida võite enda ja mis seal salata, ka konkurentide üle. Mis neid tuhandeid veel sellele rajale ikka ja jälle tagasi toob? Sõna on staažikatel jooksusõpradel, kes stardivad ka sel aastal.

Pole mõtetki, et kas jõuan
Andrus Rüütelmaad kutsubTallinna maratonile tempomeistri amet. “Päris tõsiselt! Seda peab ise kogema – see on korraldaja antud ja enesele võetud meeldiv “kohustus”. Kokkulepitult kindlat aega jooksma minnes ei ole kordagi rajal ega ka enne seda olnud tunnet, et ei suuda, või mõtet, kas jõuan,” tunnistab Andrus.

Vilunud tempomeister tunneb heameelt, kui saab mõnele esimest korda maratonil osalejale või kindla aja rihtijale abiks olla. “Grupijooksu võlud ja plussid tulevad välja just rahvaspordiüritustel ja pikematel distantsidel. Kui tempo enamikule sobib, on distantsi kergem läbida.” Nii on saanud Andrus aastatega võistlustelt toredaid uusi tuttavaid.

Kaks kiipi, kaks jooksu

Maratoni 42,195 km on vaieldamatult Andruse lemmikdistants. Soovmõte see üks kord elus läbida tekkis tal 30aastaselt. “Minu jaoks oli siis 10 km võrdne maratonidistantsiga ehk kõik, mis üle 5 km, tundus päris pikk,” meenutab ta. Jooksnud on ta Tallinna maratonil ka teisi distantse: 10 km ja poolmaratoni. Ühel aastal võimaldas ajakava läbida alguses poolmaratoni ning pisut hiljem jõuda veel 10 km starti. “Minult küsiti, miks mul kaks kiipi jala ümber on. Siis seletasin, et üks distants läbitud ja nüüd soov järgmisele asuda,” räägib Andrus naerusuiselt.

Spordiüritustelt ootab Andrus eelkõige mõnusat emotsiooni, parem tulemus on muidugi boonuseks, kuid pole omaette eesmärk. “Vahel, kui treeningud on unarusse jäänud, olen iseendale konkurendiks ning võitlen ja võistlen siis laiskusega. Õnneks olen enamasti laiskust võitnud,” tunnistab ta. “Ja kui kõik klapib – enesetunne hea, jõudu jätkub –, siis naabrist parem olla on muidugi ka hea tunne.”

Vabadus finišis

 Vormis aitab teda hoida ennekõike see, et ta loobus autost ja ühistranspordist ning käib jala. “Parim tunne on muidugi minna ka rahvaspordiüritusele ettevalmistunult. Vana rasva pealt võib ka ju joosta, aga naudingut sellest ei saa. Kui korrapäraselt valmistuda ja kõike õigesti ajastada, on rajal tunduvalt kergem ja nauditavam,” teab ta.

Mis Andrust taas ja taas jooksurajale tõmbab? “Jooksu ja ka muu treeningu kohta kehtib hea pöördvõrdlus: pidusid on hea alustada, ei pea sundima,

liiale minnes on aga raske olemine; tervisespordiga on aga vastupidi – treeningutele peab end vahel sundima, eriti alustajad või need, kel pikem vahe sisse jäänud, trenni lõpus on aga alati väga hea enesetunne,” tõdeb ta.

Aastate jooksul on Andrus osalenud maratonidel ka teistes riikides, näiteks Berliinis, Roomas, Stockholmis, Ahvenamaal ning sel kevadel Torinos 24 tunni ultrajooksu MMil ja EMil. Nende põhjal kinnitab ta, et Tallinna maratoni korraldus on maailmatasemel. “Nii lähedalt mere äärt mööda kulgev rada, mis liigub vanalinnast läbi! Ja Vabaduse väljaku finiš annab – eriti just maratonidistantsi läbijale – erilise vabaduse tunde,” ütleb ta rõõmuga õhates.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee