Uudised

Trennikohting Kristjan Kasearuga: Ma armastan oma keha! 

Kai Väärtnõu , 3. september 2016, 11:00
Foto: Aivar Kullamaa
Laulja Kristjan Kasearu (29) võtab varbseinast kinni, üks käsi veidi madalamal ja teine kõrgemal, ning tõstab siis puhtalt käe- ja kerelihaste abil jalad külje peale õhku. Sedasi, inimlipuna lehvides, suudab ta püsida umbes kümme sekundit.

Pealtvaatajad on sõnatud. Põhjusega. Sest proovige seda ise järele teha – ilmselt saadate korda vaid ühe piinliku hüppekese ning seejärel voolate mööda redelipulki alla.

Ega Kristjan salga, et temagi hüples esimestel kordadel samamoodi ebaväärikalt. Siis sai jalad maa suhtes täisnurga alla. Siis suutis neid seal hoida sekundi, seejärel juba kaks. Kõik kohad värisesid. Viimaks said kere küljelihased aru, et nendega tegeletakse märkimisväärse jonnakusega, ja hakkasid kaasa töötama.

Kristjan pole kade poiss – oma ülihead vormi demonstreerib ta lahkelt. Näiteks Instagrami kontole on ta üles pannud nii mõnegi palja ülakehaga pildi, mille peale fännid südameid pilduvaid emotikone puistavad. “Oled kaunis!” ja “Nii nummi!” kuuluvad ontlikumate kommentaaride hulka. Ka oma plaadi “Siin ja praegu” kaanel on Kristjan särgi seljast visanud.

On see sixpack edevuse asi?

“Jaa! Ma armastan oma keha!”

Kui värskendav suhtumine!

“See tekitab ju adrenaliini.”

Mis asi? Kõhulihased?

“Muidugi!” teatab Kristjan täitsa südamest. “Esiteks sellepärast, et ma polnud oma kõhulihaseid kunagi näinud. Ja teiseks on selline keha ju lahe.” Ksülofoniklotse meenutava kõhu saavutamiseks tuleb muskleid jõusaalis omajagu lõhkuda.

Kristjan polegi mingi lihtne mees, kes saalis kergeid hantleid rebiks ja tenniseväljakul tasakesi palli toksiks. Tema peab olema saali kõige kõvem kutt (“Tegelikult on seal mõni mees minust ikka parem,” möönab ta mokaotsast) ja mängima tennist hiljuti Eesti naiste esinumbriks kerkinud Anett Kontaveidi vastu.

Foto: Aivar Kullamaa

 Paneb keha proovile

Kristjanil on nimelt küljes üks häda: kui ta midagi pähe võtab, siis selle ka teoks teeb. Võimalikult ideaalilähedaselt.

Teinekord võivad muidugi pähe sattuda üsna ekstreemsed asjad. Mõni aeg tagasi pidas ta nn pirn-päevas-dieeti, kus süsivesikute hulk oli viidud nii väikeseks, et toosama õnnetu pirn oli ainus asi, millest ta neid päeva jooksul sai.

Tulemus? Kilod kadusid, sest keha oli nii kuiv. Ja enesetunne oli väga hea. “Selline terav,” kirjeldab Kristjan. “Ma pole iial enne ega pärast olnud nii keskendunud, nii rahulik, nii tasakaalukas.”

Huvitav oli Kristjani sõnul jälgida sedagi, kuidas keha stressiolukorda sattudes osa instinkte välja lülitas. “Näiteks seksuaalenergia oli sel ajal väga madal. Käisime sõpradega klubis ja kui muidu ikka vaba inimese silm otsib, siis selle dieedi ajal kulgesin mööda klubi ringi ja... ei midagi.”

Kaua ei tohi keha sääraste ekstreemsustega kurnata, rõhutab Kristjan, ent korraks ehmatamine mõjub pigem hästi – seedesüsteem saab hoogu juurde.

Ent söö nii vähe, kui tahad, ainult dieediga silmipimestavat kõhtu ei teki. “Või noh, toitumisega võid lihase välja tuua küll, aga mis need siis on seal kõhu peal – kuus paberilehte,” ütleb Kristjan põlglikult. Nii jõuamegi tagasi trenni.

Foto: Aivar Kullamaa

 Jõusaalist teda eemal ei hoia

Sparta spordiklubist võib Kristjani leida neljal-viiel päeval nädalas. Trenniplaan on tal ammu välja kujunenud – iseenda kogemusi, treenerite ja raamatute tarkusi kombineerides.

Soojenduseks jookseb ta pool tundi lindil. Kadestamisväärse vastupidavusega, isegi hingeldamata. Vaid väike higipiisk on otsaees. Ja siis läheb asjaks. Ühel päeval võtab ta ette selja ja biitsepsid (see on lemmikpäev), teisel rinna ja triitsepsid, kolmandal õlad ja kõhu, neljandal jalad (“See on karm päev, pärast on jalad ikka NII valusad!”).

Kristjan tõmbab lõuga... ja lükkab end siis nagu riistvõimluse tšempion kangi kohale toengusse. Seegi, olgu öeldud, pole harjutus lihtsatele meestele. Sellistele, kes jõusaalis kahe kangirebimise vahel ähivad ja puhivad ning ülejäänud aja mugavalt mõne masina otsas istuvad. Kristjan eelistab harjutusi – nagu eelnimetatud inimlipp või seesama lõuatõste, aga ka istessetõusud, kätekõverdused jms –, mille sooritamisel ei tule rinda pista mitte masina, vaid oma keharaskusega.

Street workout on see stiil, mis mu trennides viimasel ajal üha olulisemaks on saanud,” tutvustab ta. Soovitan, guugeldage seda. Teil ei vaju mitte ainult lõug rinnale imestusest, milleks inimkeha võimeline on, vaid te tunnete ka tungivat vajadust kohe kätekõverdusi teha.

Korraga on Kristjan saalis umbes poolteist tundi. Pärast istub, higi tilgub ja hing hõiskab.

Foto: Aivar Kullamaa

 

Aga! See pole kaugeltki kõik

Viimasel ajal on Kristjan taasavastanud tennise. Kooliajal Pärnus tegeles ta sellega täitsa tõsiselt neli-viis aastat, fännas Pete Samprast ja käis võistlustelgi. Vahepeal ei võtnud kümme aastat reketit kätte, nüüd aga viib tee teda korra nädalas väljakule – eriti kui saab mängida sõbranna Aneti vastu.

Kes võidab?

“No kes see ikka võidab,” naerab Kristjan. “Anett päästab ju kõik mu pallid ära.”

Tegelikult, möönab Kristjan, annab tennis hea ülevaate aeroobsest vormist, sest pikema pallivahetusega saab end platsil üsna oimetuks joosta.

Ja kuidas aeroobne vorm praegu tundub?

“Pole viga,” ütleb ta tagasihoidlikult, kuid noogutab sealjuures endale kiitvalt. Pole kahtlustki, et oma vormiga on Kristjan rahul.

See, muide, pole alati nii olnud. “Sõjaväes, aastatel 2007–2008, võtsin ikka tõsiselt juurde. Ja siis läksin USAsse, kus jätkus sama. Sealt tagasi tulles sain ühel hetkel aru, et ma pole enam enda nägu. Saad aru, näojoonedki hakkasid ära kaduma. Ma olin ikka pontsu, päris pontsu!” Kristjan ütleb seda, nagu see oleks pöörasuste pöörasus.

Tegelikult oligi. Päris murdehetk kohe. Siht tekkis silme ette, iseloom ei lubanud järele anda. “Mul pole kordagi olnud tunnet, et ma ei viitsi trenni minna. Ma ei tee kompromisse.” Ja palun väga, siin need filigraanselt välja joonistunud lihased nüüd on.

Artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussis 2015. aasta detsembris. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee